Euroopa kõige progressiivsema suhtumisega riigid

Euroopas elades on väga kerge unustada, kuivõrd liberaalne on meie keskkond ning kuivõrd lihtne on Euroopas oma eluga edasi jõuda, ükskõik, kas esindada vähemust või mitte.

Mitmed Euroopa riigid on aga teiste hulgast rohkem esile tõusnud oma liberaalsuse ja progressiivsuse poolest. Alljärgnevalt toome välja mõned sellised riigid.

1. Holland

Holland on juba aastaid silma jäänud oma progressiivsuse poolest, olles esimene maailm, kus lubati samasoolised abielud ning ka soolise võrdsuse poolest on Holland üks tippudest. Ka keskkonnaküsimused pole riigile probleemiks, rääkimata jõukusest ja üldisest elukvaliteedist. Holland lihtsalt vallutab kõiki edetabeleid!

2. Belgia

Ka Belgia on muljetavaldavate tulemustega soolise võrsuse osas, kuid on jäänud silma ka soodsa kinnisvara poolest, mistõttu on inimeste elujärg ka märkimisväärselt parem. Riik on tuntud poliitilise aktiivsuse ja üldise kõrge elukvaliteedi poolest.

3. Prantsusmaa

Prantsusmaa on küll üks Euroopa suurimaid riike, kuid pole veel sugugi niivõrd heal tasemel, kui mõned teised selle nimistu liikmed. Siiski aga on Prantsusmaa silma jäänud oma jõukuse, poliittegevuse ja keskkonnapoliitika poolest.

4. Portugal

Portugal ei pruugi küll olla nii rikas kui teised riigid selles nimistus ning inimeste üldine maksejõud on pisut madalam, kuid mis puudutab haridust ja inimeste tolerantsi vähemuste suhtes, on tegemist ühe parima riigiga. Portugali üks suurimaid saavutusi on narkootikumide kasutamise dekriminaliseerimine, mis muutis tegelikult riigis narkootikumide tarvitamise määra madalamaks. See on vaid üks paljudest näidetest selle kohta, kuivõrd liberaalse riigiga tegemist on.

5. Taani

Taani on tihti tituleeritud maailma kõige õnnelikumaks riigiks, kuna taanlaste eluolud on lihtsalt võrreldamatult head. Taanlased austavad oma kaasmaalaseid, ühiskonnas ollakse väga aktiivsed, keskkonna eest hoolitakse hästi ning elukvaliteet on üleüldiselt üks maailma parimaid.

6. Šveits

Šveits on üks maailma rikkamaid riike, mis nähtub selgelt ka kõrgetes hindades. Üllatuslikult aga ei kurda kohalikud inimesed sugugi selle üle, et hinnad oleksid kõrged, kuna ka palgad on kõrged ning üldiselt on rahvas jõukas. Lisaks jõukusele on riik üsna liberaalsete vaadetega ning ka keskkonnaindeksi poolest on riik tippude hulgas.

7. Rootsi

Rootsi on juba kümneid aastaid olnud teistele riikidele eeskujuks, kuna Rootsi jaoks on üks suurimaid eesmärke sooline võrdsus, mis on suuremas osas ka saavutatud. Rootsi on lausa neljandal kohal kogu maailmas soolise võrdsuse osas ning ka pressivabadus on riigis kõrgelt hinnas.

8. Soome

Meie põhjanaaber Soome on pidevalt saavutanud kõrgeid kohti sotsiaalse progressi indeksi osas, eriti, kui asi puudutab tervist ja turvalisust. Soome on finantsiliselt jõukas ja teadatuntult ka üks kõige progressiivsemate vaadetega riike, mis on ühtlasi üks põhjustest, miks paljud eestlased võtavad põhja poole tee.

9. Island

Island on küll imepisike, kuid jõukas ja väga avatud vaadetega riik, kus kellelegi ei vaadata viltu. Riik on pidevalt edetabelite tipus nii oma üldise elukvaliteedi poolest kui ka innovaatiliste energialahenduste poolest, olles tuntud oma vulkaanilise energia tõttu.

Ilmar Raag: millal algab 21. sajand?

Filmimees Ilmar Raag kirjutab, et Eestis ei muutu asjad enne, kui me lakkame riigi peale lootmast seal, kus riik paratamatult on jõuetumaks muutumas. Selleks peab muutuma mõtteviis, kuid just teistmoodi mõtlemist tajutakse tihti ängistava allakäiguna.

Kord umbes aasta tagasi oli mul õnne taas kohtuda oma näitlejanna, Jeanne Moreau’ga, kellega me ei rääkinud mitte filmist, vaid maailmast meie ümber. See 85-aastane naine arvas elu näinud inimese prohvetlikkusega: «21. sajand algab alles siis, kui kõik on kokku varisenud. See ei saa olema lihtne. Me saame veel näha suurt viletsust.» Seda juttu oli veidi imelik kuulda rikkusest nõretavas Pariisi 8. linnaosa kohvikus. Korraks mõtlesin, et võib-olla on vana naist lihtsalt piinamas paranoilised nägemused, aga samas – kust ma ise tean, mis tuleb?

Meie avatud ruumis valitsev tulevikujutt on kinni eilses päevas. Umbes nagu sõjaväelastele heidetakse tihti ette, et nad valmistuvad pidevalt eelmiseks sõjaks, samal ajal kui olud on muutunud, nii on meie poliitika diskursus kinni nägemustes, mis just nagu ei arvesta üldse lähteandmete muutumist.

Proovime korra teistmoodi. Praegu valitseb meil dihhotoomia, mille ühes ääres on usk, et riigi osava valitsemise tulemusena tuleb rikkus kõikide õuele, ja teises ääres on nägemus allakäigust, et korrumpeerunud poliitikute tõttu lõpeb kõik sotsiaalse katastroofiga, kaob riik ja inimesed sealt seest. Mõlemad variandid rajanevad usul, et ideaalses maailmas me suudaksime olukorda kontrollida. Niisugust hoiakut sisaldavad meedias kostvad hüüatused «Kus on ametnike silmad?» või «Miks riik sellele tähelepanu ei pööra?». Aga kui palju me arvestame tegelikult meie tulevikku piiravaid ja kontrollimatuid aspekte? Nimekiri nendest aspektidest ei ole kindlasti kellelegi üllatuseks.

Hetkel tundub, et meie peavoolumeedias kumab kõige kirkamalt unistus sotsiaalsest heaoluriigist. Meile mõjub see sedavõrd kirkana eelkõige tänu Skandinaavia lähedusele. Probleem algab sellest, et see mudel mõeldi Euroopas välja möödunud sajandi 50.-60. aastate demograafilise tõusu laineharjal, nüüd aga teatab isegi Soome president Sauli Niinistö, et nad elavad üle oma võimete. Kui juba sügisel toimuvad Pariisis taas meeleavaldused pensionisüsteemi muutmise vastu, on see vaid üks näide sellest, kuidas kõikjal tajutakse hoolekanderiigi kriisi.

Eestis teame praegu täpselt kõiki neid inimesi, kes üleüldse võiksid astuda Eestis sündinud maksumaksjate ritta 2030. aastal. Nad kõik on juba sündinud ja paljud rändavad vahepeal veel Eestist välja. Ükski poliitika ei suuda enam seda arvu suuremaks muuta. Sealt edasi teame me, et kui veel praegu on ühe pensionäri kohta neli tööinimest, siis 2050. aastal ei ole neid seniste trendide põhjal rohkem kui 1,8. Kas need tööinimesed tõesti suudavad oma tööviljakust niimoodi tõsta, et olukord kasvõi pensionidega läheb aina paremaks?

Täiesti arusaadav, miks korraldab president kärajaid küsimusega «Millist Eestit me suudame ülal pidada?» ja samal ajal kui ajakirjanduses on mõned majandusanalüütikud (näiteks Hardo Pajula jt) ennast pühendanud pessimismi prohvetlusele. Indrek Neivelt sõnastab seda nii: «See ühiskonnamudel, mida Eestis ja mujal Euroopas praegu viljeldakse, ei ole jätkusuutlik. Eriti keeruline on see väikestele ja vaestele Euroopa Liidu riikidele, nagu Eesti, Läti ja ka Leedu.» (Maaleht 4.01.2013).

Huvitav on vaadata Praxise Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse analüüsi, mis küll arvestab demograafilise olukorra halvenemisega, kuid usub, et majanduse toimimise juures peab pensionisüsteem vastu. Aga just siin ongi järgmine kari, sest näiteks Maailma Majandusfoorumil Davosis levib üha enam usk maailma, kus kasvupõhine majandus on pikaks ajaks otsa saanud. Vähemalt Euroopas.

Kaupo Vipp refereeris sel puhul Sirbis koguni arvamust, et «kasvu lakkamisega kaasnev finantssüsteemi lagunemine viib omakorda vaid kõikehõlmavate sotsiaalsete ja (geo)-poliitiliste kriiside jadani. Ja need omakorda päädivad kõige tõenäolisemalt meie ülikompleksse industriaalse tsiviilühiskonna kollapsiga juba 21. sajandi esimesel poolel» (Sirp 28.02.2013).

See kõlab pea samamoodi nagu Jeanne Moreau’ kõrvallausena poetatud ennustus. Eestis on reaktsioon rahvastiku struktuuri muutusele pakkunud välja senisest suuremat (kontrollitud?) immigratsiooni, mis omakorda tekitab pingeid rahvusriigi paleuse ümber. Kõige tõenäolisemalt ja täiesti sõltumata sellest, kes Eestit edaspidi valitsevad, ei täitu vähemalt üks unistustest, olgu see siis rahvusriik või sotsiaalse heaolu riik. Isikliku subjektiivse tunnetuse järgi liigub Eesti areng kõikide märkide järgi sellise tuleviku suunas, kus meie praegused unistused on tundmatuseni moondunud. Praegusele põlvkonnale on see kahtlemata löögiks.

Kuid asi ei ole ainult pensionides või rahvusriigi kontseptsioonis. Üldisemalt tähendab see stsenaarium Eesti riigi võimekuse kahanemist ühiskonnaelus. See ei ole «õhukese riigi» ideoloogia triumf, vaid valuline taganemine, mille kevadekuulutajateks on praegused vabatahtlikud päästekomandod. See aga toob paratamatult kaasa järgmise muudatuse. Selleks on meie mõtlemisviis, mis alati kohaneb materiaalse maailma muutustega. Mõtlemisviisi muutusesse ei tasu suhtuda üleolevalt, sest just teistmoodi mõtlemist tajutakse tihti ängistava allakäiguna.

Mustade stsenaariumide suhtes on mineviku kogemus näidanud, et ühiskonnad võivad osutuda väga kohanemisvõimeliseks ja enamik ennustatud katastroofidest ei ole realiseerunud. Kuid ajaloos on ka näide kitsede karjatamisest Rooma rohtukasvanud foorumil pärast impeeriumi kokkukukkumist. Heaolu kasv ei ole ajalooliselt mitte mingil juhul garanteeritud ja pöördumatu.

Ometigi ei ole kõige olulisem küsimus see, kas me usume musta stsenaariumi võimalikkusesse, vaid hoopis see, kas me arvestame oma plaanides selle võimalikkusega. Arusaadavalt läheb eelkirjeldatud Eesti poliitika diskursus sellest ebamugavusest mööda ja valimiskampaania ajal kirjeldatakse meile peamiselt lähitulevikus toimuvaid positiivseid muutusi.

Kui me soovime aga ise «eituse faasist» üle saada, võiks ka alustada konstruktiivselt. Ka must stsenaarium ei ole ajaloo lõpp. Pigem tuleks 20. sajandi sotsiaalse hoolekande riiki käsitleda kui anomaaliat, millele järgneb tagasipöördumine «normaalsusse», kus riigi peamiseks rolliks saab jälle üldiste reeglite kehtestamine ja nende täitmise tagamine.

Samal ajal sotsiaalsed probleemid ei kao, vaid nende lahendamine teiseneb. Ka meie eelmise iseseisvuse aegu ei olnud sotsiaalpoliitika kaugelt nii arenenud kui praegu, kuid selle asemel oli kogukonnakeskne vastastikune hoolekanne. Omal moel me näeme, et 20. sajand on meile õpetanud ka tubli doosi õpitud abitust, kus kogukondlik side on nõrgenenud, süvenenud on individualism ja enam lootusi on pandud abstraktse riigi peale. Võimalik, et kriisist väljumine algab kogukondliku mõtlemise olulisema tagasitulekuga.

Eestis ei muutu asjad enne, kui me lakkame riigi peale lootmast seal, kus riik paratamatult on jõuetumaks muutumas. See ei ole kerge. Tunduvalt lihtsam on jaurata sõprade ringis ja meedias, kuidas riik ei tee seda või teist, samal ajal kui lahendus on oma vahetu kogukonnaga läbisaamises. Vanasõna, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla, on Eesti tuleviku võti.

Muidugi ei tasu arvata, et kogukond tähendab tänapäeval sama külakogukonda kui sada aastat tagasi. Kogukonnad moodustuvad tänapäeval väga erinevatel alustel ja kasvõi internetipõhiselt. Tähtis on see, et loodus ei salli tühja kohta – kui riik nõrgeneb, siis miski muu samal ajal tugevneb.

Iga kord, kui ma kuulen raadios «Keskpäevatunnis» või «Olukorrast riigis», kuidas ühed või teised poliitikud ei tee oma tööd, mõtlen ma kahetsusega, et nad ei teagi veel, et nende jutt on hala kadunukese haua kohal, aga teisalt ei ole me veel õppinud teistmoodi mõtlema. Selle asemel et kritiseerida ja panna oma lootusi kaugelt künkalt tulevate poliitikategemiste peale, tuleb vaadata, kuidas ise naabritega nii läbi saada, et häda puhul oleks, kellele toetuda. Loomulikult on see raskem kui riigi kritiseerimine.

Jeanne Moreau, see näitlejanna riigist, kus protestijad põletavad rutiinselt autosid ja revolutsionäärid tapavad üksteist giljotiiniga, uskus, et väärtuste muutumine tuleb läbi suurte sotsiaalsete rahutuste. Sel puhul aga loodaks mina, et äkki me saame Eestis siiski hakkama ilma verevalamiseta. See olekski meie suur konkurentsieelis.

P. S. Võib-olla olen ma praegu, Süüria pommitamise eelõhtul, liialdanud apokalüptiliste meeleoludega, kuid see ei muuda lõppjäreldust.
See kirjutis on teine neljaosalisest artiklite sarjast, kus Ilmar Raag proovib pakkuda alternatiivseid vaateid aktuaalsetele teemadele Eesti ühiskonnas.

Algallikas: http://arvamus.postimees.ee/1374468/ilmar-raag-millal-algab-21-sajand

E-residentsus kui uus võimalus arendada ettevõtlust

Eesti alustas 1991.aastal peale oma riikliku iseseisvuse de facto taastamist paljudes valdkondades üsna tühjalt lehelt. Mis meil oli olemas, oli aga riikliku õigussüsteemi nurgakivi – rahvahääletusel vastu võetud Põhiseadus ja õiguslikul järjepidevusel põhinev arusaam õigussüsteemist kui tervikust. 1940.aastaks oli Eestis välja kujunenud õiguskord, mis põhines kontinentaal-euroopa õigusel, mida õigusega ka saksa-austria õigussüsteemiks nimetatakse.

Omandisuhted, võla- ja ühinguõigus uuendati meil paljuski ajaloolisel alusel, kuid me võtsime arvesse ka teiste parimaid praktikaid ja püüdsime mitte korrata teiste vigu. Igasugune seaduse rakendamine eeldab aga ka registreid ja nende pidamist. Kuna Eesti valis Saksamaa eeskujul õiguskindlate registrite süsteemi, pidime ma ka mõtlema sellele, kuidas need registrid toimima hakkavad. Ja siinkohal tuli meile appi uus tehnoloogia.

Eestis välja töötatud turvaline andmevahetussüsteem nimega „X-TEE“ ja isikutuvastamist võimaldav ID-kaart andsid meile eelmise sajandi 90-ndatel aastate teises pooles ja selle sajandi esimestel aastatel võimaluse hakata pakkuma Eesti ettevõtlusele kogu maailmas unikaalseid e-teenuseid: ettevõtete asutamist veebis, aruannete, maksudeklaratsioonide ja õiguslikku tähendust omavate kandetaotluste esitamist veebipõhistes infosüsteemides. Me suutsime tekitada keskkonna, kus inimene, kellel on Eesti ID-kaart ja kes selle abil saab anda digiallkirja, saab ettevõtlusega tegelda ja riigiga suhelda oma kodu- või töökohast lahkumata. Mis veelgi huvitavam, ta saab seda teha ka ükskõik, millises planeedi Maa asukohas, kus vaid on olemas Interneti leviala. Ja seda reaalajas, asutuste tööajast sõltumatult ja enamasti täiesti tasuta. Me lähtusime põhimõttest, et kuna meid on vähe, peavad meie eest töö ära tegema kaasaegsed masinad. Eriti töö, mida seostatakse pahamainese sõnaga „bürokraatia“.

Igal tehingul on aga mitu poolt. Väikese majanduse edukus sõltub tema avatusest ja koostööst. Me nägime, et meie süsteemid on küll head, kuid seda ainult meile endale. Teiste riikide kodanikud pidid meil äritegevusega seonduvate õigustoimingute tegemiseks ikka kas ise kohale tulema või palkama kalleid esindajaid siit. Sest nad ei saanud digitaalselt anda allkirju, mis tõepoolest tuvastanuks nende isikusamasuse. Sama probleemi ees seisid kõik riigid, kes arendasid infosüsteeme. Euroopa Liit, vaatamata kõlavatele loosungitele, ei suutnud kokku leppida ühtset isikutuvastussüsteemi.

Me hakkasime tasapisi avama oma infosüsteeme nende riikide kodanikele, kelle digitaalse isikutuvastuse süsteem seda võimaldas. See oli üsna vaevaline protsess. Esimesena tegime seda Portugaliga. Kuid on ju selge, et ettevõtlussidemed eri Euroopa otstes asuvate riikide vahel ei saa kunagi olema massilised. Me nägime palju vaeva, et vastastikku oma e-teenuseid kasutamiseks avada, kuid kasu sellest oli üsna vähestele.

2008.aastal tekkiski meil idee hakata välja andma e-residendi staatust. Ehk siis need välismaalased, kes soovivad kasutada samu võimalusi, mis on antud eesti kodanikele, saaksid neid ettevõtluse ja heaolu arendamiseks kasutada omamata sealjuures kodakondsust või ametlikku elamisluba. Peaks ju see igati ühtima Euroopa Liidu aluspõhimõtetega.

Nagu iga radikaalne idee, kogus ka see alguses palju vastaseid. Meid süüdistati Eesti kodakondsuse vesistamises ja ukse avamises petistele ja sulidele. Ent vaatamata tulistele vaidlustele, võttis Eesti Vabariigi parlament 2014. aastal vastu seaduse, mis võimaldab kõigil, kes seda soovivad, taotleda Eesti e-residendi staatust.

Selle staatuse saaja saab endale Eesti ID-kaardi, millega ta pääseb 24/7 ligi kõigile meie infosüsteemidele, asugu ta kasvõi Tulemaal. Ta saab asutada Eestis ettevõtte, määrata sellele juhtorganid ja vajadusel kasvõi öösel neid reaalajas muuta, esitada oma ettevõtte maksudeklaratsioone või aruandeid, teha tehinguid ja sõlmida lepinguid. Tegelikult saab ta korda ajada digitaalse allkirjaga ka kõik oma pangaasjad.

Eesti ei ole mingi Caymaniga võrreldav maksuparadiis ja selleks me ka ei pürgi. Meil ei ole aga midagi selle vastu, et meile luuakse ettevõtteid, mille tulud lõppastmes maksustataks Eestis. Eestis ei maksustata ettevõtete investeeritud kasumit ja see on meile toonud ka majanduslikku edu. Me loodame, et meie lihtne ja USA Delaware osariigiga paljuski võrreldav ühinguõigus ning lihtne ja proportsionaalne maksusüsteem toovad siia uusi ettevõtjaid. Ka neid, kelle tegevus ei piirdu ainult Eestiga.

Tere tulemast Eesti e-residendiks!

Rein Lang
Liberalismi Akadeemia nõukogu liige

Euroopa ja selle majanduse areng globaalses kontekstis

European Forum of New Ideas on Poola tööstusliidu Lewiatan ja Euroopa ettevõtluse keskliidu Business Europe poolt 2011. aastal ellu kutsutud Sopoti kuurortlinnas toimuv iga-aastane foorum arutamaks Euroopa ja selle majanduse arengut globaalses kontekstis. 2014 olid mõistagi kuumaks teemaks julgeolek, energia ning arvestades endiselt nõrka majanduskasvu ka vajalikud Euroopa majandusreformid.

Euroopa Liberaalne Foorum korraldas selle raames ühe eraldi arutelu – kas ja kuidas on vaja Euroopa heaoluriiki reformida. Teema pakkus tõsist huvi, sest ka ettevõtjad tunnetavad kaht suurt probleemi. Esiteks, riikide eelarved on Euroopas endiselt defitsiidis suuresti kõrgete sotsiaalkulude tõttu, majandused ei edene ning pole poliitikuid, kes teeks oluliselt kulusid mõjutavaid sotsiaalsektori reforme. Teiseks, kuigi on suhteliselt suur tööpuudus, on samal ajal ka koolitatud ja motiveeritud tööjõu puudus, sest töötuabirahad ja muud skeemis pakuvad võimalust riigi kulul elamiseks. Probleem on terav ka pikas perspektiivis võttes arvesse elanikkonna vananemist. Eelmainitu tähendab aga halvenevat majanduskeskkonda. Mõlemad on väga suured probleemid, mis on ohuks ka Eesti julgeolekule. Kas Euroopa saavutab iseseisva kaitsevõime või ka võime ühtset välispoliitikat ajada, kui siseriiklike sotsiaalprobleemide tõttu on kaitsekulud alla 1,3% SKPst ning ollakse valmis ükskõik mis lepituseks Putiniga, et järgmise aasta majanduskasv kasvõi natuke kõrgem oleks?

Nagu ikka on Eesti pikem eeskujuriik. Meie sotsiaalkulud on kaks korda madalamad kui Prantsusmaal, kuigi puudega inimeste osas on meie kulud ühed suhteliselt kõrgeimad. Töövõimereform on seega väga õige samm, et raha jagamisele lisaks aitaks riik ka töövõimetusega inimesi üha enam ise tööd teha. Väga õigeks võib pidada, et Eestis pole riiklikku elamute jagamist – mõnes riigis neelab see olulise osa sotsiaalkuludest. Õigeks võib pidada ka seda, et kulutame ühena enim lastele – 13% sotsiaalkuludest, kui Euroopa keskmine on vaid 8%. Lapsed on ju ikkagi tulevik. Eesti sündivus oli 2013.a. 1000 inimese kohta 10,3 EL keskmine 10, Saksamaal 8,5, kuid Iirimaal 15 ja Prantsusmaal 12. Peaks uurima, kas see on katoliikluse mõju või mida need viimased kaks on õigesti teinud.

Euroopa suurim probleem on pensionid ja tervishoid, kus endiselt on valdav maksude kaudu finantseerimine. Vaid üksikutes riikides nagu Holland ja Suurbritannia on suuremahulised pensionifondid, kus kodanikud ei pea liialt muretsema, kas riigil on 20-30 aasta pärast ikka raha pensionite maksmiseks. Loodetavasti ka Eesti 14 aastat tagasi alustatud sammastesse kogumine annab 20-30 aasta pärast selliseid vilju nagu neis riikides. Mitmetes riikides pole aga mingit säästmist ja isiklikku vastutust. Sama on küsimus ka tervishoiuga. Meil on Eestis pea kõik solidaarsuspõhine ning tänu Haigekassa süsteemile on kulud kontrolli all. Samas tervisenäitajad on endiselt üpris kehvad. Peaks endalt küsima, millised motivaatorid on inimestel end tervena hoida? Võib-olla on ruumi innovatsiooniks ja ka väikseks osaks isiklikuks vastutuseks.

Samuti oli aktiivne energiateema arutlus. Kõik osalejad pooldasid Euroopa energialiidu rajamist, kuid oldi skeptilised, kas isegi idee autoril, uuel Euroopa Nõukogu esimehel Donald Tuskil õnnestub piisavat ühtsust tekida, et tegelikult ühtse energiaturu kaudu gaasi hinnad alaneks ning Euroopa kasutaks maksimaalselt enda koduseid energiaallikaid nagu kildagaas, biokütus, tuumaenergia, kivisüsi ja põlevkivi. Ikka ja jälle veeretatakse kas Kremli välisabil või keskkonnaaktivistide poolt kaikaid kodarasse, kuidas üht või teist energialiiki välistada kahjustades tervikut. Probleem on suur, sest Euroopa ettevõtted investeerivad tööstusesse väljaspool Euroopat. Seda põhjusel, et energiakulud on üle 1/3 kõrgemad kui USAs ja Aasias. Ettevõtjad ei saa aru, mis kasu on Euroopa 10% CO2 kärpest 10 aasta jooksul kui Hiina on samal ajal enda emissioone 50% kasvatanud.

Kahju, et endiselt on Euroopa suurlinnad gaasiküttel kui võiksid toimida nagu Tartu, Pärnu, Klaipeda ja üha enam ka Tallinn prügi- või puiduhakke küttel. Kahju, et tuulikute subsideerimisega muudetakse elekter Euroopas kallimaks, surudes turult välja soojuselektrijaamad ning kahjustades tarbijaid. Kahju, et kildagaasi arendamiseks on loodud nii rumalad regulatsioonid ja maksud, mis ei võimalda seda Poolas sellise kujul kuidagi kasutusele võtta. Kahju, et ka meil Eestis kiputakse energeetikat ülereguleerima ilma, et tarbija või majandus sellest kuidagi käegakatsutavalt võidaks. Võib vaid soovida jõudu uuele Euroopa Komisjonile ja poliitikutele liikmesriikides tegemaks pikaajalisemalt targemaid otsuseid kui viimased 10 aastat on tehtud.

Kalev Kallemets

Liberalismi Akadeemia nõukogu liige

Kes võidab Euroopa ühtsusest?

Pärast põhjalikku kaalumist leidis žürii, et antud töö on üks kahest võiduvääriliseks peetud esseest. Antud essee autoriks on 12. klassi Rocca al Mare Kooli õpilane Markus Leemet.

Tallinn 2016

Euroopa tervikuna on üks maailma tähtsamaid piirkondi, meil on nii mõjuvõimu kui ka austust. Euroopa on vana maailm, see pole küll inimkonna alguspunkt ega ka kultuurse tsivilisatsiooni alustala, kuid meie ajalugu on pikk ja väga värviline oma sõdadega, kuid samas ka oma tohutute oluliste kultuuriliste saavutustega, mis on tuntud üle maailma. Võibolla tõesti ei kaalu kultuurilised saavutused, nagu Vana-Kreeka templid ja Viini klassikute teosed üle kohutavaid sündmusi, nagu esimene ja teine maailmasõda, mille keskmeks oli Euroopa, kuid need ja paljud teised olid õppetunniks nii meile kui ka teistele riikidele üle maailma. Me oleme minevikust õppinud, me teame kui piinarikkas valitsemisvorm võib olla diktatuur või absoluutne monarhia. Enamik meist on üht või teist omal nahal kogenud ja me teame, kui palju kannatust sellega kaasneb. Sellepärast on enamik Euroopast läinud demokraatia teed, millel on küll omad probleemid, näiteks bürokraatia ja otsustusvõimetusega, kuid kindlasti on see etem riigivõimust, mis võimul püsimiseks kasutab jõudu või terrorit rahva peal. Lisaks ainuvõimust loobumisele on Euroopa otsustanud austada ÜRO poolt loodud inimõiguseid, mille kohaselt on igal inimesel kaasasündinud õigus vabadusele, eneseväljendusele ja väärikusele. Demokraatia ja inimõigused käivad omavahel käsikäes, üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Kuid kas suhted liikmesriikidega on meile sama olulised kui inimõigused?

In Varietate Concordia – Euroopa liidu tunnuslause, mille kohaselt me kõik oleme oma mitmekesisuses ühinenud. Erinevus ja mitmekesisus on saanud voorusteks, kui pole seda alati olnud. Me väärtustame seda, et me Eestis räägime eesti keelt ja tähistame jaanipäeva, kuid Kreekas kõneldakse kreeka keelt ja süüakse souvlakit – me oleme mitmekesised, kuid kas me oleme ka ühtsed? Euroopa seisab kuristiku äärel: me saame jätkate samamoodi, nagu see on viimased paarkümmend aastat olnud, kuid me võime ka kukkuda pea ees pilkasesse pimedusse. Viimase aasta sündmused on meid kuristiku poole kallutanud. Inglismaa ei ole rahul oma hetkeliste tingimustega Euroopa Liidus ja tulemas on referendum, mis otsustab Inglismaa Euroopa Liitu jäämise üle. Olgu tulemus milline tahes, Inglismaa on välja kaubelnud endale juba eritingimused Euroopa liitu jäämise puhul, andes sellega tugeva hoobi Euroopa ühtlusele. Miks peaks üldse mingi riik leppima standadsete tingimustega, mis on liikmesriikidele kehtestatud, kui on võimalik nõuda ka paremaid tingimusi. Lisaks Inglismaale on raputanud Euroopa ühtsust ka Poola ja Ungari. Poola on näidanud hiljuti üles mitmeid demokraatiast kaugenemise märke ja Ungari seisab tema kõrval, lubades ära vetostada Euroopa Liidu poolsed sanktsioonid Poolale. Probleemid ei lõppe ka sellega: suured pagulaslained on Euroopa lõhestanud. On riike, kes vaatamata raskustele on nõus neid vastu võtma, ja on ka riike, kes leiavad, et nemad pole aitamiseks suutelised. Kõik need katsumused on välja viinud euroskeptilisuse levimiseni. Mitmes riigis, kaasa arvatus Poolas, on võimule saanud euroskeptilised valitsused ja pole ka välistatud, et kui Euroopa ei suuda oma probleeme lahendada, siis taoline trend jätkub.

Euroopa ühtsus on oma mitmete probleemidega suure küsimärgi all ja on suur oht, et me jääme ilma mitmetest seni eksisteerinud hüvedest. Solidaarsuse puudumine Euroopas on viinud olukorrani, kus tahetakse Schengeni viisaruum ajutiselt sulgeda. See abinõu peaks kaitsema Euroopa riike järgmiste terrorirünnakute eest, kuna tõhusad piirikontrollid suudavad paremini sisserändajaid kontrollida ja illegaalseid sisserändajaid tõrjuda. Kindlasti aitab taoline abinõu mingil määral terrorismiohtu vähendada, kuid kindlasti ei kaota seda ja võibolla toob Euroopa kodanikele rohkem kahju kui kasu. Naiivne oleks mõelda, et põgenikevoogudega ei saabu Euroopasse ka terroriste, kuid sama naiivne on mõelda, et meil juba kohapeal ei ela radikaliseerunud moslemeid. Iga rünnakuga Euroopa pinnal hakatakse moslemitesse aina külmemalt suhtuma, sest paratamatult teevad inimesed üldistusi. Kahjuks tekitab see moslemite seas omakorda suuremat radikaliseerumist, kuna nad tunnevad, et ei kuulu ühiskonda, kus nad elavad, ja see võib viia omakorda uute rünnakuteni. See on surnud ring, mida kindlasti ei lahenda piiride sulgemine, ning võibolla tekitab see rohkem kahju kui kasu. Piiride sulgemine annaks inimestele sõnumi, et tegelikult on terrorismioht suurem, kui varem arvati ja selle kartmine on põhjendatud. Hirm läänemaailma südames on see, mida terroristid saavutada tahavad, seepärast me ei tohiks lasta sellel juhtuda ja me peaksime hoidma piirid avatud. Lisaks üleliigse hirmu tekkimisele jääksid inimesed piiride sulgemise tõttu ilma ka võimalusest viisavabalt reisida, mis tänases globaliseerunud maailmas oleks suur hoop nii majandusele kui ka inimeste heaolule. Parem lahendus terrorismiga võitlemiseks oleks Euroopal kokku hoida, tõhusate andmebaaside loomine, informatsiooni jagamine ja algprobleemiga tegelemine, sest seni, kuni eksisteerib Daish, ei saa Euroopa oma turvalisuses kunagi 100% kindel olla.

Euroopa on keerulises olukorras, Inglismaa tahab lahkuda, meil on sisetüli Poola ja Ungariga ning Euroskeptilisus saab aina populaarsemaks. Need on probleemid, millega tuleb tegeleda nüüd ja kohe, sest muidu saame me ühtsusest ainult unistada. Ainult ühte hoides suudame me terrorismile vastu astuda ja ennast turvaliselt tunda. Ühte hoides võidame me kõik, saavutades suurema turvalisuse ja mugavama elu jätkumise. Piiride sulgemine toob meile rohkem kahju kui kasu ja lisaks lükkab see meid kaugemale Euroopa pikaajalisest unistusest – luua Euroopa ühendriigid.

Robert Nozick

UTOOPIA

Robert Nozickit võib vast pidada kõige tähtsamaks radikaalse individualismi filosoofiks kaasaja Ameerikas. Tema raamat „Anarhia, riik ja utoopia” („Anarchy, State, and Utopia”, 1974) klaaris põhjalikult ja veenvalt arved igasuguste kujutlustega õiglasest jaotamisest ja aitas sellega tublisti kaasa klassikalise liberalismi taassünnile USA-s. Lähtudes John Locke’i vaadetest inspireeritud teooriast, mille järgi inimesel on lepinguga kaitstud võõrandamatud õigused, leiab Nozick, et tõeliselt legitiimne on ainult minimaalriik.

Riigil, mis ületab minimaalriigi raamid, ei ole õigustust. Ent kas pole mitte tõsi, et minimaalriigi ideel või ideaalil puudub sära? Kas see idee suudab südant põksuma panna ja innustada ennastsalgavale võitlusele? Kas selle lipukirja all läheks keegi barrikaadidele? See ideaal jätab kahvatu ja jõuetu mulje võrreldes – võtame teise äärmuse – utopistide lootuste ja unistustega. Millised ka ei oleks minimaalriigi eelised, ei saa seda küll kuidagi pidada utoopiaks. Seetõttu võib loota, et kui me võtame ette utopismi teooria lähema uurimise, jätkub sellest küllaga, et tuua selgelt välja minimaalriigi puudused ja vajakajäämised poliitilise filosoofia lõppsihina. Lisaks tõotab niisugune süvenemine kujuneda ka omaette huvipakkuvaks. Järgnegem siis utoopia teooriale sinna, kuhu ta meid viib.

Oleks küll väga kummaline, kui mingi konkreetse utoopiakirjelduse adekvaatsust kinnitaks ainult üks argument või ainult üks põhjenduste süsteem. Utoopiasse koonduvad nii paljud erinevad pürgimused, et selleni peab viima palju erinevaid teoreetilisi arutluskäike.

Esimene arutluskäik algab tõdemusest, et inimesed on erinevad. Eristavateks teguriteks on temperament, huvid, intellektuaalsed võimed, eesmärgid, loomupärased kalduvused, vaimsed püüdlused ja elulaad, mida keegi eelistab. Eri inimeste väärtused lähevad lahku ja ühistele väärtustele omistavad nad erineva tähtsuse. (Inimesed tahavad elada erinevas kliimas – mägedes, lauskmaal, kõrbes, mere ääres, suurlinnas, väikelinnas.) Ei ole mingit alust arvata, et mingi üks elukorraldus oleks ideaalne kõikide inimeste meelest; see-eest on tõsiselt põhjust uskuda, et see nii ei ole.

Wittgenstein, Elizabeth Taylor, Bertrand Russell, Thomas Merton, Yogi Berra, Allen Ginsburg, Harry Wolfson, Thoreau, Casey Stengel, Ljubavitši rabi, Picasso, Mooses, Einstein, Hugh Heffner, Sokrates, Henry Ford, Lenny Bruce, Baba Ram Dass, Gandhi, sir Edmund Hillary, Raymond Lubitz, Buddha, Frank Sinatra, Kolumbus, Freud, Norman Mailer, Ayn Rand, parun Rothschild, Ted Williams, Thomas Edison, H. L. Mencken, Thomas Jefferson, Ralph Ellison, Bobby Fischer, Emma Goldman, Pjotr Kropotkin, Teie ja Teie vanemad. Kas tõesti leidub üks elulaad, mis oleks kõigi nende inimeste meelest parim? Kujutage ette, et nad kõik elavad mõnes nendest utoopiatest, mille detailset kirjeldust Te olete lugenud. Proovige kirjeldada utoopilist kogukonda, mis oleks parim variant kõigi nende inimeste jaoks. Kas see peaks tegelema põllumajandusega või asuma linnas? Kas elu peaks seal olema väga luksuslik või rangelt lihtne, rahuldades põhivajadusi? Kuidas näeksid välja sugupooltevahelised suhted? Kas oleks olemas mingi abielulaadne institutsioon? Kas see oleks monogaamne? Kas lapsi kasvataksid vanemad? Kas eksisteeriks eraomandus? Kas elu oleks vaikne ja turvaline või täis seiklusi, raskusi, ohte ja võimalusi kangelastegudeks? Kas religioone oleks üks, mitu või mitte ühtegi? Kui suur tähtsus oleks religioonil inimeste elus? Kas inimesed peaksid elus tähtsamaks isiklikke huve või ühiskondlikku tegevust ja poliitilisi probleeme? Kas nad pühenduksid sihikindlalt teatud ühele tööalale, püüaksid järele proovida kõiki töid ja meelelahutusi või hoopis keskenduksid rahuldustpakkuvale vabaajaveetmisele? Kas lastele saaks osaks range kasvatus või vabakasvatus? Millele paneks rõhku haridus? Kas spordil oleks inimeste elus tähtis koht (pealtvaatajatena, kaasalööjatena)? Aga kunstil? Kas ülekaalus oleksid meelelised naudingud või vaimutegevus? Või miski muu? Kas rõivamood oleks olemas? Kas kena väljanägemise nimel tehtaks suuri pingutusi? Kuidas suhtutaks surmasse? Kas tehnika ja kõiksugu riistapuud oleksid ühiskonnas tähtsal kohal? Ja nii edasi.

Et oleks olemas üks kirjeldus, mis vastaks parimal viisil kõigile neile küsimustele, üks ühiskond, mis oleks kõige parem elukeskkond igale inimesele, seda minu meelest küll uskuda ei saa. (Rääkimata sellest, et me seda ühiskonda praegu nii hästi tunneksime, et me saaksime hakkama selle kirjeldamisega – juhul, kui see peakski olemas olema.) Ärgu hakatagu utoopiat kirjeldama enne, kui on värskelt üle loetud näiteks Shakespeare’i, Tolstoi, Jane Austeni, Rabelais’ ja Dostojevski teosed, et seisaks meeles, kui erinevad võivad olla inimesed. (See aitaks ka meelde tuletada, kui keerulised nad on.)

Utopistlikud autorid, kellest igaüks on väga kindel oma nägemuse eelistes ja erilises õigsuses, on omavahel erinenud (mitte vähem kui ülalloetletud inimesed) selle poolest, milliste institutsioonide ja millise elulaadi poole nad soovitavad püüelda. Kuigi ideaalse ühiskonna pildid, mis nad välja pakuvad, on kõigil liiga lihtsustatud (isegi osaühiskondade kohta, millest on juttu allpool), tuleks meil võtta tõsiselt erinevuste olemasolu ennast. Ükski utopist ei pane kõiki inimesi oma ühiskonnas elama täpselt ühesugust elu, pühendama täpselt samapalju aega täpselt samadele tegevustele. Miks see nii on? Kas samad kaalutlused ei räägi vastu ka ainsa ideaalse ühiskonnakirjelduse olemasolule?

Niisiis tuleb välja, et utoopilises ühiskonnas peab olema erinevat tüüpi kogukondi ja erinevaid elulaade. Utoopia saab koosnema utoopiatest, erinevat laadi kogukondadest, kus inimesed elavad erinevat elu erinevate institutsioonide raames. Suuremale osale inimestest on mõnda tüüpi kogukonnad ligitõmbavamad kui teised; kogukonnad hakkavad kasvama ja kahanema. Inimesed emigreerivad ühest kogukonnast teise või elavad kogu elu ühes kogukonnas. Utoopia on utoopiate raamsüsteem – koht, kus inimesed saavad vabal tahtel liituda, et järgida ja püüda ellu viia omaenda nägemust heast elust ideaalses kogukonnas, kus aga keegi ei saa teistele oma utoopianägemust peale suruda. Utoopiline ühiskond on utopismi ühiskond. (Muidugi on mõni inimene võib-olla rahul ka seal, kus ta on. Mitte kõik ei liitu eriliste katseliste kogukondadega, ja paljud, kes esialgu kõrvale hoiavad, liituvad hiljem, kui on juba selge, kuidas need kogukonnad tegelikult toimivad.) Pool tõest, mida ma tahan väljendada, seisneb selles, et utoopia on metautoopia – keskkond, milles võib teostada utoopilisi eksperimente; keskkond, kus inimestel on vabadus ellu viia omaenese eesmärke; keskkond, mis peab suures osas juba loodud olema, enne kui on võimalik püsikindlalt ellu rakendada konkreetsemad utoopilised nägemused.

„Nii et kõik taandub sellele, et utoopia on vaba ühiskond?” Utoopia ei ole lihtsalt ühiskond, milles toimib meie raamsüsteem. Ei saa ju ometi arvata, et tarvitseb vaid kehtestada raamsüsteem ja kümne minuti pärast on utoopia valmis. Kõik oleks ikka samamoodi edasi. Ei ole mõtet hakata tegema suuri sõnu enne, kui paljude inimeste konkreetsetest valikutest on aegamisi kasvanud välja midagi kõneväärset. (Ma ei pea silmas seda, et see protsess peaks millalgi jõudma lõppstaadiumi, millele ongi suunatud kõik meie igatsused. Staatilistele utoopiateooriatele omase utoopilise lõppseisundi asemel on meil utoopiline protsess.) Kogukondade paljusus areneb suureks mitmekesisuseks. Peab küll olema narr või prohvet, et hakata ennustama, kui kaugele, kui erinevaks ja mis suunas on kogukonnad arenenud ajaks, mil raamsüsteemi kehtestamisest on möödunud, ütleme, 150 aastat.

Et ma ei taha olla narr ega prohvet, lubatagu mul lõpetuseks vaid rõhutada, et siin esitatud utoopiakontseptsioonil on kaks külge. Ühelt poolt on meil raamsüsteem ja teiselt poolt konkreetsed kogukonnad selles süsteemis. Peaaegu kogu utoopiakirjandus tegeleb meie mõistes sellega, kuidas peaksid välja nägema konkreetsed kogukonnad. See, et mina ei ole kirjeldanud ühtki konkreetset osaühiskonda, ei tähenda sugugi, et nende kirjeldamine ei oleks (minu meelest) üldse oluline või oleks vähetähtis või ebahuvitav. Me ju elame konkreetsetes kooslustes. Just siin tuleb tulla lagedale oma mitteimperialistliku nägemusega heast, ideaalsest ühiskonnast, ja see siis ellu viia. Raamsüsteem ongi mõeldud selleks, et seda võimaldada. Ilma seesuguste nägemusteta, mis ajendavad ja innustavad looma konkreetseid kogukondi, millel on konkreetsed soovitud omadused, oleks raamsüsteem surnud. Kui raamsüsteemile lisanduvad veel paljude inimeste konkreetsed nägemused, siis on tee lahti kõigist võimalikest parima maailmani.

Siin esitatud positsioon heidab täielikult kõrvale mõtte planeerida detailselt valmis kogukond, kus peavad elama kõik, kuid kiidab heaks vabatahtliku eksperimenteerimise utoopiatega ning annab sellele kasvupinna; kas niisugune positsioon kuulub utopistlikku või antiutopistlikku leeri? Et mul on sellele küsimusele raske vastata, siis ma julgen arvata, et minu raamsüsteem ühendab endas mõlema positsiooni eelised. (Kui ta aga hoopis ühendab mõlema vaatekoha vead, puudused ja möödalaskmised, siis toob vaba ja avatud diskussioon selle asjaolu päevavalgele.)

Utoopia raamsüsteem, mida me siin oleme kirjeldanud, on samaväärne minimaalriigiga. Nüüd on selgunud, et see moraalselt eelistatav riik, ainus moraalselt õigustatud ja ainus moraalselt talutav riik realiseeribki kõige paremini lugematute unistajate ja visionääride utoopilised pürgimused. Ta jätab alles selle osa utopistlikust traditsioonist, mis on vastuvõetav meile kõigile, ning ülejäänu jääb lahtiseks, et igaühel oleks võimalus utoopia vastavalt oma isiklikele püüdlustele lõpule viia. Tuletame nüüd meelde küsimust, millega see peatükk algas. Kas minimaalriik kui utoopia raamsüsteem pole tiivustav visioon?

Minimaalriik kohtleb meid puutumatute indiviididena, keda teised ei tohi kasutada mingis mõttes vahendite, tööriistade, instrumentide või ressursina; ta kohtleb meid inimestena, kellel on oma õigused ja nendest tulenev väärikus. Ta kohtleb meid respektiga, austades meie õigusi, ja lubab meil – olgu siis eraldi või koos nendega, keda me tahame kaaslasteks võtta – otsustada oma elu üle ja viia võimete piires ellu oma eesmärgid ning muuta reaalsuseks kujutlus iseendast, tehes vabatahtlikku koostööd teiste inimestega, kellel on samasugune väärikus. Kuidas mõni riik või inimühendus söandakski enamat. Või vähemat.

Tõlgitud väljaandest: Robert Nozick, Anarchy, State, and Utopia, [Basic Books], 1974, lk 297, 309-312, 332-334.

Karl Raimund Popper

MÕNED LIBERALISMI TEESID

(Sir) Karl Raimund Popper sündis 1902. a Wienis. Oma 1934. a ilmunud raamatuga „Uurimise loogika” („Logik der Forschung”) pani ta aluse kriitilise ratsionalismi filosoofilisele suunale. Selle järgi pole olemas lõplikke tõdesid ja inimteadmised arenevad ainult tänu väärade hüpoteeside järkjärgulisele kummutamisele. Nimetatud mõtet kasutas Popper kõigi totalitaarsete süsteemide sensatsiooniliseks kriitikaks oma enne natside võimuletulekut Uus-Meremaal eksiilis olles kirjutatud raamatus „Avatud ühiskond ja tema vaenlased” („Die offene Gesellschaft und ihre Feinde”, 1945), mis kuulub liberaalse kirjanduse klassika hulka. Tema mõtteviisi juhtinud teadusteooria sai kindlaks aluseks arvukatele majandusteaduslikele ja sotsioloogilistele teostele. Tema õpilaste ja pooldajate hulka kuuluvad teiste hulgas ka Friedrich August von Hayek, Hans Albert ja Ralf Dahrendorf – ühed 20. sajandi tähtsamad liberaalsed mõtlejad.

  1. Riik on paratamatu pahe. Tema võimupiire ei tohiks ülemäära laiendada. Seda printsiipi võiks nimetada „liberaalseks habemenoaks” (kui võtta eeskujuna Ockhami habemenuga, s t kuulus printsiip selle kohta, et metafüüsiliste eksistentside arvu ei tohiks suurendada üle vajaliku määra).

Et näidata selle pahe – riigi – paratamatust, ei tugine ma Hobbesi seisukohale „homo homini lupus”. Vastupidi: see paratamatus on näidatav isegi siis, kui me lähtume väitest „homo homini felis” või koguni „homo homini angelus” – ühesõnaga veendumusest, et mitte keegi ei hakka teisele inimesele tänu puhtale õrnusele või selgele ingellikule headusele kurja tegema. Ka niisuguses maailmas oleksid hoolimata kõigest olemas nõrgemad ja tugevamad inimesed ja nõrgematel poleks õigust tugevamate sallivusele, nad oleksid neile nende armulikkuse eest, et neid talutakse, tänu võlgu. Need aga (olgu tugevad või nõrgad), kes sellise olukorraga rahul pole ja kes arvavad, et igaühel peab olema õigus elada, ning nõuavad kaitset tugevamate võimu eest, tunnistavad ühtlasi sellise riigi vajalikkust, mis kaitseb kõigi õigusi.

Pole aga raske näidata, et riik kujutab endast pidevat ohtu ja selles mõttes on ta pahe, olgugi et paratamatu pahe. Sest täitmaks oma ülesannet, peab tal olema rohkem võimu kui ühelgi üksikul riigikodanikul. Isegi kui me välja mõtleme asutused, mis võimalikult piiravad võimu kuritarvitamise ohtu, ei suuda me seda hädaohtu ometi iial lõplikult kõrvaldada. Vastupidi, tundub, et me riigi õiguskaitse eest alati maksma peame, ja nimelt mitte üksnes riigimaksudega, vaid koguni alandusega, millega meil tuleb leppida („institutsioonide kõrkus”). Küsimus on aga kõige selle ulatuses. Tähtis on, et õiguskaitse eest liiga kõrget hinda ei makstaks.

  1. Erinevus demokraatia ja vägivallavalitsuse vahel seisneb selles, et demokraatia korral on võimalik valitsusest lahti saada ilma verevalamiseta, despootia korral aga mitte.
  2. Demokraatia ei saa (ja ei pea) osutama kodanikele mingeid heategusid. „Demokraatia” ise ei saa faktiliselt midagi teha – teha saavad vaid demokraatliku riigi kodanikud (loomulikult valitsus kaasa arvatud). Demokraatia pole muud kui raam, mille sees riigi kodanikud tegutseda saavad.
  3. Me ei ole demokraadid mitte selle pärast, et enamusel alati õigus oleks, vaid seetõttu, et demokraatlikud institutsioonid on juhul, kui nende juured on demokraatlikes traditsioonides, kõige kahjutumad neist, mida tunneme. Kui enamus („avalik arvamus”) otsustab despootia kasuks, ei pruugi demokraat sellepärast oma veendumustest lahti öelda, küll saab ta teadlikuks, et demokraatlik traditsioon tema maal ei olnud piisavalt tugev.
  4. Ainult institutsioonidest ei piisa iial, kui neil pole juuri traditsioonides. Ses mõttes, et nad ilma tugeva traditsiooni toeta tihti just plaanitule vastupidi mõjuda võivad, on institutsioonid alati „ambivalentsed”. Näiteks parlamendis peaks opositsioon jämedalt öeldes takistama enamust maksumaksjatelt raha varastamisel. Kuid mulle meenub üks väike skandaal ühes Kagu-Euroopa riigis, mis illustreerib selle institutsiooni ambivalentsust. See oli juhtum, kus suuremat sorti altkäemaks enamuse ja opositsiooni vahel võrdselt jagati.

Traditsioonid on vajalikud institutsioonide ning üksikisikute kavatsuste ja väärtushinnangute vahel sideme loomiseks.

  1. Ei ole võimalik liberaalne „utoopia” – riik, mis on planeeritud traditsioonideta tabula rasale. Sest liberalismi põhimõte nõuab sotsiaalse kooselu puhul vältimatute individuaalse vabaduse piirangute võimalikult ühtlast jaotust (Kant) ja nende vähendamist. Kuidas saame me aga sellist aprioorset põhimõtet kasutada praktikas? Kas häirida pianisti harjutamise juures või tema naabrit rahuliku pärastlõuna nautimisel? Kõiki selliseid probleeme saab lahendada ainult tuginedes olemasolevatele traditsioonidele ja tavadele – traditsioonilisele õigustundele, üldisele õigusele, nagu seda Inglismaal nimetatakse ja sellele, mida üks erapooletu kohtunik õigeks tunnistab. Kuna kõik seadused võivad fikseerida ainult üldisi põhimõtteid, tuleb selleks, et osata neid kasutada, nad lahti mõtestada. Aga interpreteerimiseks on jällegi vajalikud teatud põhimõtted igapäevasest elust, mida võib arendada vaid elav traditsioon. See kõik kehtib eelkõige liberalismi väga abstraktsete ja üldiste põhimõtete kohta.
  2. Liberalismi põhimõtteid võib kirjeldada kui põhimõtteid, mille abil olemasolevaid institutsioone hinnatakse ja kui vaja, siis piiratakse või muudetakse. Nad ei ole võimelised olemasolevaid institutsioone asendama. Teisisõnu: liberalism on (kui me teda ei võrdle just despootiaga) pigem evolutsiooniline kui revolutsiooniline veendumus.
  3. Traditsioonidest tuleb meil tähtsamaks pidada neid, mis moodustavad (vastavalt institutsioonilisele „seaduslikule raamile”) ühiskonnale „moraalse raami” ja mis nii neile ülekantud õigluse ja viisakuse tähendust kui ka ühiskonna poolt saavutatud moraalse vastuvõtlikkuse ulatust kehastavad. See moraalne raam ei ole muutumatu, ent ta muutub suhteliselt aeglaselt. Ei ole midagi ohtlikumat selle raami, selle traditsiooni lõhkumisest. (Natsism püüdles teadlikult selle purustamise poole.) Traditsioonide hävitamine viib lõpuks küünilise nihilismini – kõigist inimlikest väärtustest lahtiütlemise ja nende kadumiseni.

Tõlgitud väljaandest: Karl R. Popper, Auf der Suche nach einer besseren Welt, München – Zürich, 1991 (Serie Piper), lk 169z172.

Adam Smith

TURG JA INDIVIID

Adam Smith (1723-1790). Kuigi ta oli tegelikult filosoofiaprofessor Edinburghi ülikoolis, pani just tema aluse tänapäevasele poliitilisele ökonoomiale. Juba oma filosoofilises peateoses „Theory of Moral Sentiments” („Moraalsete tundmuste teooria”), mis kuulub moraalifilosoofia 18. sajandi šoti koolkonna klassikaliste raamatute hulka, püüdis ta oma eetilist süsteemi rajada inimloomuse uurimisele, omistades määrava tähtsuse sümpaatiatundele. Oma teedrajavas majandusteaduslikus teoses „The Wealth of Nations” („Rahvaste rikkus”) kasutab ta muuhulgas analoogilist lähenemist, võttes aga seekord peamiseks lähtekohaks inimesele omase majandusliku kasu taotluse, mis aitabki kõige paremini kaasa üldsuse heaolule, kui talle antakse seaduste raames vaba voli. Kuni tänaseni on liberaalne turumajanduslik koolkond, mille esiisa ongi Hume, tema tugeva mõju all.

Tootliku töö produkt on see, mis töödeldavale objektile või toorainele töö tulemusel lisandub. Ettevõtja kasum sõltub sellest, kui suur on see produkt. Kuid kõik, kes tootmist oma kapitaliga toetavad, teevad seda ainult kasumi pärast; ja sellepärast püüavad nad rakendada kapitali alati selle tootmisharu toetamiseks, mille produkt tõotab olla kõige suurema väärtusega ehk vahetatav kõige suurema hulga raha või muude kaupade vastu.

Kuid iga rahva aastatulu on alati võrdne selle rahva poolt tehtava tootliku töö aastase koguprodukti vahetusväärtusega, või õigemini ei olegi midagi muud kui see vahetusväärtus. Et aga igaüks püüab, niipalju kui võimalik, investeerida oma kapitali kodumaisesse tootmisse ja niiviisi ühtlasi kaasa aidata, et selle produkt oleks võimalikult suure väärtusega, siis on tema pingutused järelikult suunatud sellele, et ühiskonna aastatulu oleks võimalikult suur. Enamasti ei ole üksikisikul küll mõtteski teenida ühiskonna huve ja ta isegi ei tea, mil määral ta seda teeb. Eelistades toetada kodumaist ja mitte välismaist tootmist, peab ta silmas vaid oma turvalisust; ja suunates tootmist nii, et see annaks võimalikult suure väärtusega produkti, taotleb ta vaid isiklikku kasu, ja nii sellel kui ka paljudel teistel juhtudel juhib teda nähtamatu käsi eesmärgi suunas, mis tema kavatsuste hulka ei kuulu. Ja ühiskonna seisukohalt ei olegi alati halvem, et see tema kavatsus ei olnud. Järgides oma huve, teenib ta ühiskonna huvisid sageli tõhusamalt, kui neid tõesti silmas pidades. Need, kes on teinud näo, et nad ajavad oma äri ühiskonna hüvanguks, ei ole minu teada iial kuigi palju head korda saatnud. Niisugused ambitsioonid ei ole küll kaupmeeste seas eriti levinud, ja pole tarvis just palju sõnu, et neid selles suhtes ümber veenda.

Millisesse kodumaise tootmise harusse on kasulik kapitali paigutada ja millises harus tõotab produkti väärtus kujuneda kõige suuremaks, seda oskab ilmselt igaüks kohapeal palju paremini otsustada kui ükski riigimees või seadusandja, kes teeks seda tema eest. Kui mõni riigimees peaks proovima eraisikutele dikteerida, kuhu oma kapital investeerida, siis ta võtaks seesuguse hoolitsusega endale mitte ainult väga raske ja täiesti tarbetu koorma, vaid ka niisuguse võimu, mida on ohtlik usaldada mitte ainult üksikisikule, vaid isegi mistahes nõukogule või senatile, ja mis ei oleks kellegi käes nii kardetav kui sellise inimese käes, kellel jätkub rumalust ja enesekindlust pidada ennast sobivaks niisuguse võimu teostamiseks.

Mingil käsitöö või manufaktuurse tootmise alal kodumaisele toodangule siseturumonopoli andmine tähendab juba mingil määral eraisikutele ettekirjutamist, kuidas nad oma kapitali peaksid rakendama, ja seetõttu on niisugune samm peaaegu alati kasutu või kahjulik. Kui kodumaist toodet on võimalik tuua turule sama odavalt, kui on välismaine, siis on see abinõu ilmselt kasutu. Kui see aga ei ole võimalik, peaks siseturumonopol üldjuhul olema kahjulik. Iga mõistlik pereisa juhindub põhimõttest mitte kunagi hakata kodus tegema seda, mis läheb rohkem maksma kui ostes. Rätsep ei püüa endale ise kingi valmistada, vaid ostab need kingsepalt. Kingsepp ei püüa endale ise rõivaid õmmelda, vaid tellib need rätsepalt. Talupidaja ei hakka tegema kumbagi, vaid annab need teha kingsepale või rätsepale. Kõik nad leiavad, et nende huvides on kulutada oma töö täielikult alal, millel nad on naabritest üle, ja kasutada kõige muu vajaliku ostmiseks osa oma toodangust või – mis teeb sama välja – selle eest saadud raha.

Mis on mõistlik ühe perekonna jaoks, saab vaevalt olla rumal ka suure kuningriigi puhul. Kui mõni teine maa saab meid mingi kaubaga odavamalt varustada, kui me ise suudame toota, siis on parem kasutada vahetuskaubana mingit osa niisugusest toodangust, mida me suudame valmistada mingis suhtes soodsamalt. Et tootliku töö koguhulk riigis on alati võrdeline selle toetuseks suunatud kapitaliga, siis kirjeldatud juhul töö hulk ei vähene, täpselt nii nagu see ei vähenenud käsitöölistel meie näites; tuleb ainult leida viis, kuidas tööd kõige kasulikumalt kulutada. Kindlasti ei ole töö kulutatud kõige kasulikumalt, kui valmistatakse asja, mida on odavam osta, kui toota. Kui töö juhitakse kõrvale ilmselgelt suurema väärtusega kaupade tootmiselt, et toota väiksema väärtusega kaupa, siis selle aastaprodukt kindlasti mingil määral väheneb. Me eeldasime, et kõnealust kaupa saab välismaalt osta odavamalt, kui läheb maksma selle kodumaal valmistamine. Seega oleks selle kauba ostmiseks tarvis läinud vaid osa nendest kaupadest – ehk, mis teeb sama välja – ainult osa nende kaupade hinnast -, mida kodumaal oleks valmistatud sama suure kapitalimahutuse korral, kui vaid tootmisel oleks lastud kulgeda oma loomulikku rada. Seega iga niisugune piirang suunab ühiskonna tootlikku tööd kasulikumalt rakenduselt vähem kasulikule, ja töö aastaprodukti vahetusväärtus mitte ei kasva, nagu taotles seadusandja, vaid paratamatult väheneb.

Niisuguste abinõudega võib küll mõnikord mõnd kindlat tootmisharu kiiremini rajada ja välja arendada, kui see muidu oleks toimunud, ja sel juhul võib tootmine selles harus olla mõne aja pärast sama odav või koguni odavam kui välismaal. Kuid asjaolu, et sel moel on võimalik kiiremini kui muul viisil suunata tootmist riigis soodsal viisil kindlale rajale, ei tähenda veel sugugi, et niiviisi saaks suurendada tootlikku tööd tervikuna või selle kogutulu. Tootlik töö saab riigis suureneda ainult sedamööda, kuidas kasvab kapital, ja kapital saab riigis kasvada ainult vastavalt sellele, kui palju õnnestub järk-järgult rahvatulust akumuleerida. Kuid niisuguse sekkumise vahetu tagajärg on rahvatulu kahanemine, ja kui mingi abinõu vähendab rahvatulu, siis on raske uskuda, et see võiks suurendada kapitali riigis kiiremini, kui see oleks kasvanud iseenesest, juhul kui kapitalile ja tööle oleks jäetud vabadus leida loomulik rakendus.

Niisiis, iga süsteem, mis püüab olgu siis tõmmata teatavasse tootmisharru erakorraliste soodustuste abil rohkem ühiskonna kapitali, kui sinna loomulikul viisil suunduks, või hoida erakorraliste piirangutega teatavast tootmisharust eemal mõninga osa kapitalist, mida muidu sinna paigutataks, töötab tegelikult vastu põhieesmärgile, mida see süsteem on mõeldud teenima. Kiirendamise asemel ta aeglustab ühiskonna progressi tõelise hüvangu ja õitsengu poole ning suurendamise asemel vähendab selle aastaprodukti tegelikku väärtust, mida toodavad maa ja töö antud riigis.

Järelikult, kui kõrvaldatakse kõik soodustavad või piiravad süsteemid, pääseb iseenesest maksvusele lihtne ja selge loomuliku vabaduse süsteem. Igaühele on jäetud täielik vabadus – seni, kuni ta ei riku õigluse seadusi – järgida oma huve nii, nagu ta heaks arvab, ning rakendada oma tööd ja kapitali, konkureerides kõigi teiste inimeste või klasside töö ja kapitaliga. Seetõttu on valitseja vabastatud kohustusest, mille täitmise katse toob alati kaasa ohu langeda eksiarvamustesse ja mille tegelikuks täitmiseks ei oleks küllaldane ka kõige suurem inimlik tarkus ja teadmiste rohkus. Jutt on kohustusest järele valvata tootmise üle, millega tegelevad eraisikud, ja suunata seda aladele, mis ühiskonna huvidele kõige enam vastavad. Loomuliku vabaduse süsteemi puhul on valitsejal ainult kolm kohustust, mis on küll väga tähtsad, ent tavamõistusele selged ja arusaadavad: esiteks, kaitsta rahvast teiste sõltumatute rahvaste rünnaku ja sissetungi eest; teiseks, kaitsta iga ühiskonnaliiget, niipalju kui võimalik, ülekohtu ja rõhumise eest, mis lähtub mistahes teiselt ühiskonnaliikmelt, ehk kohustus sisse seada hästi korraldatud õigusemõistmine; ja kolmandaks, kohustus püstitada ja korras pidada teatavaid avalikke rajatisi ning rajada ja käigus hoida teatavaid avalikke asutusi, mille loomine ja ülalpidamine ei saa kunagi olla ühegi üksikisiku ega väikese grupi huvides, sest nendest saadav kasum ei tasuks iialgi ära üksikisiku või väikese grupi poolt tehtavaid kulutusi, kuigi suure inimeste ühenduse puhul võivad need kulutused end sageli kuhjaga ära tasuda.

Tõlgitud väljaandest: Adam Smith, An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations, edited by Edwin Cannan, New York, 1965, lk 423-425, 650-651.

Friedrich August von Hayek

SOTSIAALSE ÕIGLUSE FIKTSIOON

Friedrich August von Hayek (1899-1992), Nobeli majanduspreemia laureaat aastast 1974, oli ehk selle sajandi kaalukaim liberaalne mõtleja. Jälgides oma õpetaja Ludwig von Misese ideid, lükkas ta majandusteoreetilistest põhjendustest lähtuvalt sotsialismiteooria ümber. Oma 1944. a Inglismaal avaldatud klassikalises teoses „Tee pärisorjusse” („The Road to Serfdom”) ründas ta nii vasak kui ka parempoolse suunitlusega totalitaristlikke ideoloogiaid ja viitas nende struktuursele sarnasusele, mis just eriti sotsialistide leeris nördimust tekitas. Sama juhtus kriitika puhul, mis on suunatud heaoluriigi vastu, millises riigi üha suurenev sekkumine majandusse õõnestab vaba ühiskonna aluseid. Hilisemates teostes, näiteks „Vabaduse ülesehitus” („The constitution of Liberty”, 1960), esitas ta vaba ühiskonna puht majandusteaduse piire ületava filosoofilise õigus tuse, toetudes seejuures – nagu järgnev tekst ka näitab – peamiselt õigusteadusele. Eriti selgelt ilmneb see 1976. a ettekandest pärit lõigus, kus ta eelnevalt esitatud Hume’i argumentatsioonile toetudes vaatleb kriitiliselt sotsiaalse õigluse mõistet. Pole ime, et pärast kommunismi kokkuvarisemist Ida-Euroopas moodustusid seal sotsialistliku türannia ohu eest hoiatanud mehe auks spontaanselt Hayeki klubid.

Üle kümne aasta olen ma intensiivselt tegelenud mõiste „sotsiaalne õiglus” lahtimõtestamisega. Katse on ebaõnnestunud; või õigemini – ma olen jõudnud järeldusele, et vabade inimeste ühiskonnas puudub sel sõnal igasugune tähendus. Ometi pakub endiselt huvi otsida vastust küsimustele, miks see sõna on umbes sada aastat valitsenud poliitilises diskussioonis ning kuidas seda on edukalt kasutatud õigustamaks üksikute rühmade nõudmisi suuremale osale hüvedest. Eelkõige sellega asun ma alljärgnevalt tegelema.

Kõigepealt tahaksin lühidalt viidata sellele, mida vaatlesin põhjalikult oma hiljuti lühendatult avaldatud uurimuse „Õigus, seadusandlus ja vabadus” („Law, Legislation and Liberty”) teises köites, ning näidata, miks olen jõudnud otsusele käsitleda „sotsiaalset õiglust” üksnes mittemidagiütleva vormelina. Tavaliselt kasutatakse seda, õigustamaks erilisi nõudmisi ilma neid põhjendamata. Nimetatud köide, alapealkirjaga „Sotsiaalse õigluse fatamorgaana” („Die Fatamorgana der sozialen Gerechtigkeit”), on kirjutatud, lähtudes peamiselt eesmärgist püüda intellektuaale veenda selles, et nende poolt nii väga armastatud sotsiaalse õigluse idee on intellektuaalses mõttes kahtlase väärtusega. Mõned on seda küll vahepeal mõistnud. Et aga „sotsiaalne õiglus” on nende jaoks ainus õigluse liik, mida nad üldse on käsitlenud, on nad lõpuks jõudnud arusaamale, et on üldse mõttetu kasutada „õigluse” mõistet. Seetõttu tuli mul oma teoses kõigepealt näidata, et üksikinimese õiglase käitumise reeglite olemasolu on vältimatult vajalik vabade inimeste rahumeelse ühiskonna säilitamiseks. Ent sellega ei ole seostatavad katsed kehtestada „sotsiaalset õiglust”.

Terminit „sotsiaalne õiglus” kasutatakse tänapäeval üldiselt samas mõttes kui senini terminit „jaotav õiglus”. Viimatinimetatu annab ehk parema ettekujutuse sellest, mida ta võib tähendada. Ning näitab sedagi, miks ei saa teda rakendada turumajanduse puhul: „jaotavat õiglust” ei saa olla seal, kus keegi midagi ei jaota. Õiglus omab tähendust vaid inimliku käitumise reeglina. Mitte mingisugused mõeldavad käitumisreeglid üksikisikutele, kes varustavad turumajanduses vastastikku üksteist toodete ja teenustega, ei suuda luua jaotussüsteemi, mille kohta oleks mõtet öelda, et see on õiglane või ebaõiglane. Üksikisikud võivad käituda nii õiglaselt kui vähegi võimalik; kuna aga iga üksikisiku osas ilmnevat tulemust ei ole teistel võimalik ei arvestada ega ette näha, ei saa kogu tulemust nimetada ei õiglaseks ega ka ebaõiglaseks.

Mõiste „sotsiaalne õiglus” täielikku sisutühjust näitab seegi tõsiasi, et puudub üksmeel küsimuses, mida nõuab sotsiaalne õiglus igal üksikul juhul; et pealegi pole teada kriteeriumeid, mille põhjal võiks siis, kui inimesed on erineval arvamusel, otsustada, kellel on õigus, ja et eelnevalt väljamõeldud jaotussüsteemi pole tegelikkuses võimalik rakendada ühiskonnas, milles üksikisikud on vabad selles mõttes, et tohivad kasutada omaenda teadmisi omaenda eesmärgil. Üksikisiku moraalne vastutus oma tegude eest ei ole tegelikkuses ühitatav taolise kõikehaarava jaotussüsteemi realiseerimisega.

Kuigi paljud inimesed ei ole rahul olemasoleva jaotamissüsteemiga, pole, nagu näitaks väike kontroll, ühelgi neist tõeliselt selget ettekujutust sellest, millist jaotussüsteemi võiks pidada õiglaseks. Kõik, mida me leida võime, on individuaalsed otsustused ebaõigluse üksikjuhtude kohta. Keegi pole siiamaani leiutanud ühtegi üldist reeglit, millest lähtudes võiks öelda iga temale kohaldatava üksikjuhu puhul, mis on „sotsiaalselt õiglane” – välja arvatud reegel „võrdne palk võrdse töö eest”. Vaba konkurents, mis välistab igasuguste „teenete”, „vajaduste” ja muu sarnase, millele tugineb „sotsiaalse õigluse” nõue, arvestamise, kaldub seda reeglit eitama.

Põhjus, miks ikkagi enamik inimesi usub sotsiaalsesse õiglusse kindlalt ka siis, kui on mõistnud, et ei tea, mida see tähendab, seisneb nende arvamuses, et midagi peab selles fraasis ju olema, kui peaaegu kõik ju sellesse usuvad. Niisuguse inimeste jaoks arusaamatu tähendusega usu peaaegu üleüldine omaksvõtmine tuleneb sellest, et me oleme pärinud ühelt varasemalt teistsuguselt ühiskonnalt, milles inimesed on elanud palju kauem kui praeguses, mõned nüüdseks sügavalt juurdunud instinktid, mis ei sobi meie tänasesse tsivilisatsiooni. Tegelikult ületasid inimesed primitiivse ühiskonnakorra alles siis, kui teatud tingimustes oli üha rohkem inimesi saavutanud edu tänu sellele, et eiras just neid põhimõtteid, mis olid vana rühma koos hoidnud.

Me ei tohi unustada, et enne viimast kümmet tuhandet aastat, mil ta arendas põllundust, linnu ja lõpuks „suurt ühiskonda”, oli inimene elanud vähemalt sada korda kauem väikestes, võibolla viiekümneliikmelistes karjades, kus toitu omavahel jaotati. Nende kaitse all oleval ühisel maaalal valitses range hierarhiline kord. Sedalaadi ühiskondlikust korrast tulenevad vajadused määrasid ära suure osa moraalsetest tõekspidamistest, mis meid veel tänagi juhivad ja mida me teiste juures hindame. Tegemist oli rühmaga, milles – vähemalt meeste puhul – teatava nähtava konkreetse ühise sihi ühine jälitamine ühe liikme juhtimisel oli samavõrd tähtsaks ellujäämise tingimuseks, nagu saagi erineva suurusega osade jaotamine üksikute liikmete vahel, sõltuvalt nende panusest rühma ellujäämises. On enam kui tõenäoline, et paljud tookord omandatud moraalsed hoiakud ei ole edasi antud mitte lihtsalt kultuuri, õppimise või jäljendamise abil, vaid on kaasasündinud või päritud.

Aga mitte kõik, mis meie jaoks selles mõttes on loomulik, ei pea ilmtingimata olema hea või kasulik liigi edasiarenemiseks muutunud olukorras. Tollel karjal oli primitiivses vormis olemas midagi sellist, mis nii paljusid inimesi veel praegugi ahvatleb – oli üks ühine siht või üks ühine eesmärkide hierarhia ning, lähtuvalt ühisest arvamusest iga üksiku panuse osast, vahendite teadlikult läbiviidud jaotamine…

Enam kui kord on tehtud ettepanek nimetada turu funktsioneerimist selgitavat teooriat katallaktikaks, klassikalise kreeka sõna järgi, mis tähendab „vahetama” või „kauplema”. Mulle hakkas see sõna eriti meeldima pärast seda, kui avastasin, et ta tähendas vanas Kreekas lisaks „kauplemisele” ka „kogukonda vastu võtmist” ja „vaenlase sõbraks muutmist”. Nõnda tegingi ma ettepaneku nimetada turul toimuv mäng, mille abil me mõjutame võõrast olema meie vastu sõbralik ning meile kasulik, katallaksiamänguks! Turul toimuv protsess vastab tõepoolest „mängu” definitsioonile Oxfordi sõnaraamatus: see on „reeglite järgi peetav võitlus, mille tulemuse otsustab suures osas jõud või õnn”. Nimetatud mõttes on turul tegemist nii osavus- kui õnnemänguga. Eelkõige mänguga, mille eesmärgiks on meelitada igast mängijast ühisesse kassasse välja suurim tema enda jaoks kasulik panus, millest igaüks saab mingi määramatu osa.

Arvatavasti alustasid seda mängu inimesed, kes olid loobunud oma kohustustest suguharu ees ja selle kaitsest, et saada kasu teiste, neile tundmatute inimeste vajaduste rahuldamisest. Kui esimesed neoliitikumi kaupmehed tõid Britanniast Prantsusmaale kivikirveste laadungeid merevaigu või ka juba veiniga täidetud kannude vastu, polnud nende eesmärgiks enam neile tuntud inimeste vajaduste rahuldamine, vaid võimalikult suure kasumi saamine. Just seetõttu, et nad olid huvitatud neist, kellelt saaksid oma kaupade eest kõrgeimat tasu, jõudsid nad neile siiani täiesti tundmatute inimeste juurde, ning tuues neile oma kirved, millega nad said kindlasti samuti midagi kasulikku ette võtta, suutsid nende elustandardit palju olulisemal määral parandada kui oma naabrite oma.

Selle katallaksiamängu paratamatu tulemusena omandavad paljud tunduvalt rohkem, kui neil kaaskodanike arvates oleks õigus nõuda, ning võibolla veel enamad omandavad palju vähem, kui nad on kaaskodanike arvates ära teeninud. Pole üllatav, et paljud inimesed soovivad seda olukorda mõne ümberjaotamise autoritaarse aktiga korrigeerida. Häda on aga selles, et koguprodukt, mis nende arvates kuulub jagamisele, on olemas ainult seetõttu, et turu poolt tänu erinevatele jõupingutustele võimaldatud sissetulekud ei arvesta kuigivõrd soove või vajadusi ja see on hädavajalik selleks, et suunata neid, kes omavad vajalikke teadmisi, materiaalseid abivahendeid ja isiklikke võimeid, sinna, kus nad vastaval hetkel suudavad koguprodukti heaks anda suurima panuse. Need, kes eelistavad kindla lepingulise sissetuleku mugavusele riskile minekut, saamaks kasu pidevalt muutuvatest võimalustest, tunnevad, et nad on halvemas olukorras võrreldes nendega, kes saavad oma suuremaid sissetulekuid ressursside pidevast ümberpaigutamisest tulenevalt.

Tulgu nad siis väljateenitult või juhuslikult, on edukate inimeste kõrged, efektiivsusele suunatud sissetulekud, oluliseks elemendiks tootmisfaktorite suunamisel sinna, kus nad toovad suurimat kasu ühisesse kassasse, millest igaüks saab mingi osa. Meil ei oleks niipalju jaotada, kui ei peetaks õiglaseks üksikisiku sellist suurt sissetulekut, mille ootus just ajendas teda andma suurimat panust ühisesse kassasse. Seetõttu võivad mõnikord olla väga kõrged sissetulekud õigustatud. Tähtsam on aga, et juurdepääs taolistele sissetulekutele on vajalik tingimus regulaarse, ootustele vastava sissetuleku hankimisel neile, kes on vähem ettevõtlikud, vähem õnnelikud ja vähem kavalad.

Ebavõrdsus, mille üle nii paljud inimesed kaebavad, ei olnud ometi üksnes eeldus suhteliselt kõrgeteks sissetulekuteks, mida omab enamik inimesi läänemaailmas. Mõned inimesed näivad küll uskuvat, et üldise sissetulekutaseme alandamine – või vähemalt selle kasvutempo aeglustamine – poleks liiga kõrge hind õiglasema jaotamise eest, nii nagu nemad sellest aru saavad. Kuid tänapäeval on sellisel suurelisusel oluline takistus: katallaksiamäng, mis nii vähe hoolitseb õigluse, seda enam aga tootmise suurendamise eest, on võimaldanud maailma rahvastikul oluliselt suureneda, kusjuures on tõusnud ka inimeste enamuse sissetulek, ja me suudame seda rahvastikku ja tema edasist kasvu, mis meid paratamatult ees ootab, ainult siis varustada, kui ammutame suurima kasu mängust, mis annab kõige paremaid tootmistulemusi.

Räägitakse, et Aafrikas on veel kogukondi, millistes noored tublid inimesed häbenevad kasutada moodsaid kommertsmeetodeid – ning ei pea oma olukorra parandamist seetõttu võimalikuks -, kuna hõimutavad nõuavad, et nad jagaksid oma suurema hoole, tubliduse ja õnne vilja oma sugukonnaga. Selliste tublide inimeste suurem sissetulek tähendaks tegelikult seda, et neil tuleks oma sissetulekut üha suureneva hulga õigustatud nõudlejatega jagada. Seetõttu ei suuda nad oma elustandardit kunagi oluliselt suguharu keskmisest kõrgemale tõsta.

Olulisim tänapäeval toimiv „sotsiaalse õigluse” tagajärg seisneb meie ühiskonnas selles, et see takistab üksikisikuid saavutamast seda, mida nad saavutaksid neilt äravõetud vahendeid edasi investeerides. See on samuti sobimatu printsiibi rakendamine tsivilisatsioonile, mille tootlikkus on kõrge, kuna sissetulekud jagunevad väga ebaühtlaselt ning seetõttu piiratakse nappe vahendeid ja suunatakse kasutusaladele, kus nad toovad suurimat tulu. Tänu sellele ebaühtlasele jaotusele saavad vaese inimesed turumajanduses rohkem kui nad saaksid tsentraalse juhtimisega süsteemis.

Kõik on tulemuseks individuaalse käitumise abstraktsete reeglite paratamatule, kuigi veel mitte täielikule võidule üldistel määratletud eesmärkidel tugineva ühiskondliku koordinatsioonimeetodi üle. See areng, mida sotsialistid püüavad praegu nurjata, on võimaldanud nii avatud ühiskonna kui ka individuaalse vabaduse. Sotsialistid toetuvad päritud instinktidele, ent uue heaolu, mis sünnitab omakorda üha uusi nõudmisi, säilitamiseks on vajalik omandatud distsipliin, mida keelduvad omaks võtmast seni veel kodustamata barbarid meie hulgas, kes ise nimetavad end võõrandunuteks, kuigi pretendeerivad kõikidele selle loodud hüvedele.

Tõlgitud väljaandest: Friedrich A. von Hayek, Drei Vorlesungen über Demokratie, Gerechtigkeit und Sozialismus, Tübingen, 1977, lk 23-27.

Wilhelm von Humboldt

INIMESE EESMÄRK

Wilhelm von Humboldt (1767-1835), Preisi riigimees, keeleuurija ja filosoof, on saksa uushumanismi tähtsaim esindaja, kes näib inimelu tegelikku mõtet kõigi individuaalsete võimete lõpuleviidud arengus. Oma juba 1792 kirjutatud, kuid alles 1851 postuumselt avaldatud teoses „Ideed püüdele määratleda riigi mõju piire” („Ideen zu einem Versuch, die Grenzen der Wirksamkeit des Staates zu bestimmen”), teeb Humboldt sellest mõttealgest äärmuslikult minimaalriikliku ning liberaalse järelduse – riigi ülesandeks on vaid õiguse kaudu kaitsta vabadust, mis on individuaalse arengu vältimatuks tingimuseks.

Inimese tõeline eesmärk – mitte see, millele suunab teda muutuv kalduvus, vaid see, millele suunab igavesti muutumatu mõistus – on oma võimete kõrgeim ja proportsionaalseim kujundamine üheks tervikuks. Esmane ning möödapääsmatu tingimus selleks vormimiseks on vabadus. Kuid inimese võimete areng nõuab peale vabaduse veel midagi muud, mis küll vabadusega tihedalt seotud – situatsioonide mitmekesisust. Ka kõige vabam ja sõltumatum inimene õpib üksluistes olukordades vähem. See mitmekesisus on ühest küljest küll alati vabaduse vili, ja teisest küljest kujutab ta endast ka survet, mis aga selle asemel, et inimest piirata, annab asjaoludele tema ümber suvalise kuju, nii et nad mõlemad on teataval määral üks ja seesama. Ideede selguse huvides on aga ometi kohasem neid teineteisest eristada. Iga inimene on suuteline toimima korraga ainult ühe jõuga või pigemini – tema kogu olemus häälestub korraga vaid ühele tegevusele. Inimene tundub seetõttu olevat määratud ühekülgsusele sellega, et ta nõrgendab oma jõudu niipea, kui ta laiendab ennast mitmetele asjadele. Kuid ta pääseb sellest ühekülgsusest, kui ta püüab oma eraldiseisvaid, sageli eraldi mõjuvaid jõude ühendada, püüab lasta oma elu igas perioodis üheaegselt kaasata nii juba peaaegu kustunud kui ka alles edaspidi heledalt süttivaid sädemeid ja objektide asemel, kui ta selle asemel, et suurendada asjade arvu, millele ta mõju avaldab, püüab ühendada jõudusid, millega ta mõjub. See, mis siin justkui seostab mineviku ja tuleviku olevikuga, loob ühiskonnas kontakti teistega. Sest ka elu kõigi perioodide vältel saavutab iga inimene siiski vaid ühe täiustest, mis moodustavad justkui kogu inimsoo iseloomu. Niisiis kontaktide kaudu, mis tekivad olemuse sisemuses, peab ta nende rikkuse omandama. Selline iseloomu kujundav seos on näiteks kõigi, ka isegi kõige tooremate rahvaste kogemuste kohaselt, mõlema soo ühendus. Ainult kui siin väljendub mingil määral tugevamini igatsus kas erinevuse või ühinemise järele, siis pole kumbki seetõttu vähem tugev, vaid ainult raskemini märgatav, ent just sellepärast ka tugevamini mõjuv, ka ilma mingi lugupidamiseta selle mitmekesisuse vastu ja sellesama soo isikute seas. Kui neid ideid edasi jälgida ning täpsemalt välja arendada, võiks nad ehk õigemini seletada kontaktide fenomeni, mida antiikrahvaste, eelkõige kreeklaste juures kasutasid isegi seaduseandjad, ja mille tähistamises tihti on liiga vääritu tavalise armastuse ning alati väär pelga sõpruse mõiste. Selliste kontaktide arendav kasu oleneb alati sellest, kuivõrd säilib ühinenute iseseisvus üheaegselt kontakti sügavusega. Sest kui ilma selle sügavuseta ei suuda üks teist küllaldaselt mõista, siis on iseseisvus hädavajalik, et muuta käsitatu justkui omaenda olemuseks. Mõlemad aga nõuavad indiviididelt jõudu ja niisugust omavahelist erinevust, mis poleks liiga suur, et üks ei suudaks teist mõista, ent ka mitte liiga väike, et imetleda mõningal määral seda, mida teine omab ning soovida seda ka endale üle kanda. Nüüd see jõud ja see mitmekülgne erinevus ühinevad originaalsuses ja see, millel lõppude lõpuks põhineb inimese kogu suurus, mille poole iga inimene peab igavesti püüdlema ning mida see, kes tahab inimesele mõju avaldada, ei tohi iialgi silmist kaotada, on niisiis jõu ja hariduse omapära. Nõnda, kuidas see omapära tegutsemise vabaduse ja tegijate mitmekesisuse kaudu toimib, nii toob ta mõlemad uuesti esile. Isegi elutu loodus, mis peab igavesti muutumatute seaduste järgi alati ühtlast sammu, näeb haritud inimesele omasem. Ta justkui kannab iseend loodusele üle, ja nii on see kõrgemais mõttes tõsi, et igaüks tajub küllust ja ilu väljaspool ennast alati just sel määral, mil määral ta hoiab mõlemat iseenda rinnas alal. Kui palju selgem peab põhjuse mõju aga veel seal olema, kus inimene mitte ainult ei tunneta ega käsita väliseid muljeid, vaid on ise tegev?

Järelikult pean ma eelneva kaudu tõestatuks, et tõeline mõistus ei saa inimesele soovida mitte mingisugust teist kui vaid sellist olukorda, milles mitte ainult igaüks kõige vabamatest ei saaks nautida vabadust ja arendada iseennast oma omapärasuses, vaid milles ka füüsiline loomus ei võta inimkätest vastu mitte midagi muud, kui igaüks talle vastavalt oma vajadustele ning kalduvustele, piiratuna vaid oma jõu ja õiguse piiridega, ise ja tahtlikult annab. Sellest põhimõttest ei tohi mõistus minu arvates mitte kunagi rohkem taganeda, kui on hädavajalik tema enese säilimiseks. Ta peaks seetõttu olema aluseks ka igale poliitikale ja eriti vastamisele sellele küsimusele, millest siin on juttu. Väga üldise valemina väljendatuna võiks riigi mõju tõeliseks ulatuseks pidada kõike seda, mida ta oleks suuteline tegema ühiskonna hüvanguks, ilma ülaltoodud põhimõtet rikkumata; ja sellest võiks otseselt järelduda ka järgmine määratlus, et taunitav oleks riigi iga jõupingutus, segada end kodanike eraasjadesse vahele ükskõik kus, kus need ei oma otsest seost ühe õiguste haavamisega teise poolt. Kuid selleks, et esitatud probleemi täielikult ammendada, on siiski hädavajalik täpselt läbi arutada riigi hariliku või võimaliku tegevuse üksikud osad.

Riigi eesmärk võib olla nimelt kahekordne; ta võib tahta edutada õnne või takistada ainult pahet, ja viimasel juhul looduse pahet või inimeste pahet. Kui ta piirab end viimasega, siis otsib ta ainult julgeolekut, ja olgu mulle lubatud vastandada see julgeolek ühekorraga kõigile ülejäänud võimalikele eesmärkidele, mis on ühendatud positiivse heaolu mõiste alla. Ka riigi poolt kasutatud vahendite mitmekesisus annab tema mõjule erineva ulatuse. Nimelt püüab ta oma eesmärki saavutada kas vahetult, olgu siis surve – käskivate ja keelavate seaduste ja trahvide, – või ergutamise ja eeskuju kaudu; või siis kaudselt sellega, et ta kas annab kodaniku olukorrale ühe selle soodsa kuju ning takistab teda justkui teisiti toimimast; või lõpuks sellega, et ta, tehes nende kalduvusi sellesamaga kooskõlas olevaks, püüab avaldada mõju isegi nende mõistusele ja südamele. Esimesel juhul mõjutab ta esialgu ainult üksikuid toiminguid, teisel juba rohkem, kogu toimimisviisi ja lõpuks kolmandal iseloomu ja mõtlemisviisi. Ka on piiramise mõju esimesel juhul kõige väiksem, teisel juhul suurem, kolmandal kõige suurem; osaliselt sellepärast, et võimalus mõjutamiseks ise nõuab palju korraldamist. Kuid nii erinevad kui riigi toimimise suunad siin ka näiks, leidub siiski vaevalt riigikorraldust, mis ühtaegu ei kuuluks mitmete hulka. Kuna näiteks julgeolek ja heaolu sõltuvad üksteisest nii suurel määral ning see, mis mõjutab ka ainult üksikuid toiminguid, avaldab mõju iseloomule, kui ta tekitab harjumuse sagedasema kordumise tulemusel. Seetõttu on siin väga raske leida uurimise käigule sobivat terviku jaotust. Kõige parem on siiski kõigepealt kontrollida, kas riik peab hoolitsema ainult rahva julgeoleku või ka positiivse heaolu eest, juhtida kõigi korralduste juures tähelepanu ainult sellele, mis on peamiselt nende objektiks või tagajärjeks, ning nende mõlema eesmärgi juures kontrollida ühtlasi vahendeid, mida riik võib kasutada.

Seetõttu räägin ma siin riigi kõigist püüdlustest rahva positiivse heaolu tõstmiseks, kogu hoolitsusest maarahvastiku eest, elanike elatise eest, osaliselt otse vaestemajade kaudu, osaliselt kaudselt maaviljeluse, tööstuse ja kaubanduse edutamise kaudu, kõigist finants- ja rahandusoperatsioonidest, sisse- ja väljaveokeeldudest jne (niivõrd, kuivõrd nad seda eesmärki omavad), lõpuks kõigist korraldustest looduse poolt tekitatavate kahjustuste vältimiseks või likvideerimiseks, lühidalt riigi igast korraldusest, mille eesmärgiks on rahva füüsilise heaolu tagamine või parandamine. Sest kuna moraalset edutatakse mitte lihtsalt tema enda pärast vaid rohkem julgeoleku otstarbeks, siis tulen ma selle juurde alles järgnevas.

Nüüd ma kinnitan, et kõigil nendel ühiskondlikel korraldustel on ebasoodsad tagajärjed ja nad on sobimatud õigele, kõrgematest, ent siiski inimlikest vaatepunktidest lähtuvale poliitikale.

Valitsuse vaim domineerib igas sellises ühiskondlikus korralduses, ning kui tark ja kasutoov see vaim ka poleks, põhjustab ta rahva seas üksluisust ja võõrast toimimisviisi. Selle asemel, et inimesed astuks ühiskonda oma jõudude arendamiseks, peaksid nad seeläbi kaotama ka teineteist välistavast omandist ning tarbimisest, nii jõuavad nad hüvedeni oma jõudude arvel. Just paljude ühinemise tulemusel tekkiv mitmekesisus on kõrgeim hüve, mida ühiskond annab, ja see mitmekesisus läheb riigi vahelesegamisel sel määral ikkagi kindlasti kaduma. Need pole tegelikult enam ühe rahva liikmed, kes üksteisega koos elavad, vaid üksikud alamad, kes jõuavad riigiga, s.t vaimuga, mis tema valitsuses domineerib olukorda, kus riigi ülekaalukas võima juba pidurdab jõudude vabamängu. Ühesugustel põhjustel on ühesugused tagajärjed. Niisiis, mida rohkem on riik kaastegev, seda sarnasem on mitte ainult kõik mõju avaldav, vaid ka mõjutatav. See on ka just riikide eesmärk. Nad tahavad heaolu ja rahu. Mõlemaid säilitatakse aga hõlpsasti alati just sedavõrd, kui igaüks teisega vähem tülitseb. Kuid mida inimene kavatseb ning kavatsema peab, on midagi hoopis muud, s.o mitmekesisus ja tegutsemine. Ainult see annab mitmekülgseid ja tugevaid isiksusi, ja kindlasti pole ükski inimene langenud veel küllalt sügavale selleks, et eelistada iseendale kuulsuse ja heaolu õnne. Kes aga teiste peale nii pahandab, seda ei kahtlustata mitte ekslikult selles, et ta ei tunne inimkonda ning tahab teha inimestest masinaid. Kui ma kogu senisest kriitilisest arvustamisest püüan viimast kokkuvõtet teha, siis peab praeguse uurimuse selle osa esimene põhimõte olema selline: riik hoidugu kogu hoolitsusest kodanike positiivse heaolu pärast, ja ärgu mingu mitte ühtegi sammu kaugemale, kui on hädavajalik enda kindlustamiseks iseenda ning välisvaenlaste vastu; mitte mingi teise lõppeesmärgi nimel ärgu piiraku ta kodanike vabadust.

Tõlgitud väljaandest: Wilhelm von Humboldt, Ideen zu einem Versuch, die Grenzen der Wirksamkeit des Staates zu bestimmen, herausgegeben von R. Haerdter, Stuttgart, 1967, lk 22-24, 28-31.