Liberalism

Termin 'liberalism' tuleneb ladina keelest (liberalis: vabaduse-, vaba-). Liberalism kui poliitiline ideoloogia kujunes välja 19. saj. alguses.

Tolle aja liberalismi võib nimetada klassikaliseks liberalismiks, mis tugines 17.-18. sajandil eksisteerinud loomuõiguse teoorial. Liberaalid on kasutanud selliste tuntud loomuõiguse teoreetikute nagu 'i ja Thomas Jeffersoni ideid. Klassikaline liberalism põhines ka utilitarismil (inglse keeles utility: kasulikkus, praktilisus). James Stuart Mill ja Jeremy Bentham olid teoreetikud, kes arvasid, et loomuõigusest üksi on inimese mõistmiseks vähe. Nad pidasid oluliseks inimese püüdlist saavutada rahuldust.

KLASSIKALISE LIBERALISMI TUNNUSED ON:
Usk negatiivsesse vabadusse - igaüks peab olema vaba vahelesegamistest ja tal peab olema võimalus tegutseda oma parema äranägemise järgi. Inimesel puuduvad välised piirangud.
Võimalikult vähe riiki - see on üks inimese täieliku vabaduse rakendumise tingimusi. Riik on olemas, kuid peamiselt korra tagamiseks ja seadustest kinnipidamise kontrollimiseks. Kõik teised vastutusvaldkonnad tuleb anda suveräänsetele indiviididele.
Vaba turg ja vaba kaubandus - majanduslikule liberalismile panid aluse klassikalise koolkonna majandusteadlased Adam Smith ja David Ricardo. Turgu nähti kogu majanduse alusena. Riik ei tohi sekkuda turul toimuvasse, kuna turg toimib vastavalt nähtamatu käe reeglile. Sellise iseregulatsiooni tingimustes ei saa olla raiskamist ja ebaefektiivsust. Laissez-faire (eesti keeles 'lase minna', 'lase olla') doktriini kohaselt ei tohi riigil olla mingisugust reguleerivat rolli majanduses. Varaste liberaalide usk vabasse turgu laienes ka rahvusvahelisele suhtlusele: vabakaubanduse idee kohaselt peavad kõik riigid kauplema omavahel ilma tollide ja muude takistusteta.
Sotsiaaldarvinism (suhtumine vaesusesse ja sotsiaalsesse võrdsusesse)- sotsiaalse õigluse tagab vaba turg, mis laseb inimesel tegutseda nii nagu ta soovib. Inimesed on ise vastutavad oma heaolu eest- igaühele vastavalt tema võimetele. Herbert Spencer rakendas Darvini evolutsiooniteooriat inimühiskonna kohta. Ühiskond on koht kus inimesed võitlevad omavahel, seega on tugevatel ja elujõulistel paremad väljavaated.

Kuigi klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil, pole need põhimõtted maailmast ära kadunud.

20. sajandi liberalismiks võib nimetada sotsiaalliberalismi, mille tekkele pani aluse ühiskondlike olude muutumine. Klassikalise liberalismi ideid oli raske reaalselt ellu viia, samuti ei saanud ignoreerida kasvava tööliskonna huve.

SOTSIAALLIBERALISMI ERINEVUSTEKS ON:
Usk positiivsesse vabadusse - võrreldes liberalismi klassikalise vormiga on nüüd erinev vabaduse käsitlus. Inimesed on võimelised olema altruistlikud, neil on ka sotsiaalne vastutus teiste inimeste ees. Samuti on inimesel võime end arendada ja selle kaudu end realiseerida.
Riigi suurem roll - erinevalt klassikute minimalistlikust riigist peavad sotsiaalliberaalid riiki olulisemaks.
Riik on positiivne - riik kui midagi võimaldav, mitte ainult piirav nagu klassikalistel liberaalidel. Sellest arusaamast on välja kujunenud heaolu teooria, mis läheneb juba mõnevõrra sotsiaaldemokraatiale. Inimestel peab olema õigus haridusele, tervishoiule, sotsiaalhoolekandele. Heaolu õigused on positiivsed õigused, sest nende rakendamiseks on vajalik riiklik tegevus. Riigi laienemine ei ole seega vähendanud inimese vabadust, vaid hoopis avardanud seda.
Juhitav majandus - sotsiaalliberaalide arvates peab riik ka majandusse sekkuma, see on aga ilmses vastuolus laissez-faire'i põhimõttega. 20. sajandi ühe olulisema majandusteadlasese John Maynard Keynes'i järgi nimetatakse seda ideed keinesismiks. Riigipoolset aktiivset majanduse juhtimist on vaja eelkõige stabiilse arengu garanteerimiseks. Turu isereguleeriv toime on tihti liiga aeglane, riigil on seega kasulik neid protsesse kiirendada.

Tänapäeval ongi liberaalse ideoloogia sees prevaleerivad peamiselt sotsiaalliberalistlikud ideed. Kõigile liberalismi vooludele ja erinevatest filosoofilistest tagapõhjadest lähtuvatele doktriinidele on aga omased viis põhimõtet. Nendeks on: Individualism; Parlamentarism; Võimaluste võrdsus; Reformism; Antiklerikalism (ei peeta õigeks kiriku aktiivset sekkumist poliitikasse ja ühiskondlikku ellu).