Klassikaline liberalism

Liberalism on poliitiline filosoofia, mille eesmärkideks on indiviidi vabaduse, kodaniku- ja poliitiliste vabaduste ning teiste inimõiguste konstitutsiooniline rakendamine, samuti majanduse korraldamine laissez-faire põhimõttel, kaasa arvatud vabakaubandus. Liberalismi 5 peamist põhimõtet on: individualism, parlamentarism, võimaluste võrdsus, reformism ja antiklerikalism. Liberalismiideoloogia aluseks, erinevalt konservatiivsest ideoloogiast, on optimistlik usk inimese enesetäiustamise ja progressiivse arengu võimalusse.

Liberalismi tekkele andis tõuke feodaalse ühiskonna lagunemine Euroopas. Liberalismi juured pärinevad 18. sajandi ratsionalismi ja humanismifilosoofiast ja rajanevad eeldusel, et kõik inimesed on sünnilt vabad ja võrdsed. Seetõttu peab liberalismiideoloogia vajalikuks ühiskonna sellist korraldust, mis ei piiraks, vaid tagaks üksikisiku vabaduse. Liberalismist kui poliitilisest ideoloogiast saab rääkida alates 19. sajandist.

Klassikaline liberalism

Klassikaline liberalism põhineb 17.- 18. sajandil levinud loomuõiguste teoorial, ning on selgelt individualistlik. Tuntuimaks loomuõiguse teoreetikuks, kelle ideesid on kasutanud ka liberaalidd, on John Locke. Tema arvates on inimese loomuõigusteks elu, vabadus ja varandus. Locke arvates eksisteerib riik kodanike jaoks, mitte vastupidi, riigi ülesanne on garanteerida oma kodanikele tema loomuõigused. Liberalismiideed võitsid esimest korda seadusandluses 1688. Aastal Inglismaal, kui parlament võttis vastu Õiguste seaduse (Bill of Rights). Edasine võidukäik väljendus Ameerika Ühendriikide konstitutsioonis (1789) ja Suure Prantsuse Revolutsiooni aastail Asutava Kogu poolt vastu võetud Inimese ja kodanikuõiguste deklaratsioonis (1789). Prantsusmaal arendas Locke’i ideesid edasi Suure Prantsuse Revolutsiooni juhtfilosoof Voltaire. Tema nõudmisteks olid usuline tolerantsus, tsensuuri keelustamine ja seaduslikel alustel tegutsev riik, mis võitleb sotsiaalset arengut ja indiviidi vabadust takistavate jõududega. Teiseks klassikalise liberalismi aluseks oli utilitarism. Teoreetikud Jeremy Bentham ja John Stuart Mill pidasid inimese juures peale loomuõiguste oluliseks ka inimese püüdlust saavutada rahulolu. Liberalismiideoloogia üheks nurgakiviks peetakse ka klassikalise majandusteooria loojaid Adam Smithi ja David Ricardot. Smith väidab, et majanduselu areneb kõige paremini siis, kui riik väldib sekkumist ettevõtjate majandustegevusse, jätab ettevõtjaile tegevusvabaduse ning laseb kaupadel takistamatult ringelda, hoidudes ülemaäärastest maksudest või tollidest. Seda põhimõtet laiendab liberalism ka kogu ühiskonnaelule tervikuna. Liberalismi majanduslikuks loosungiks oli aga 18. sajandil Prantsusmaal arenenud majandusteadusliku suuna põhimõte – laissez faire, laissez passer (pr. k. laske valmistada, laske käibida). Klassikalise liberalismi üks olulisemaid tunnuseid on usk negatiivsesse vabadusse. Iga inimene peab selle järgi olema vaba vahelesegamistest ja tal peab olema võimalus tegutseda nii, kuidas ta soovib. Inimese täieliku vabaduse rakendumise üks tingimus on võimalikult vähe riiki. Riik peab olema tagamaks korda ja kontrollimaks seaduste täitmist. Kapitalismi arenemine tõi liberalismi kriisi. Leiti, et liberalism soosib eelkõige võimukaid majandusgruppe ja aitab kaasa ebavõrdsuse süvenemisele. Selle tulemusena areneski välja positiivne liberalism, mille tuntuim esindaja on Thomas Hill Green. Tema pooldas positiivset riigi sekkumist, mis seisneb monopolide tekkimise takistamises, inimeste kindlustamises töövõimetuse, haiguse, töötuse ja vanaduse ees.

Leave a comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *