Liberalismi seostatakse tänapäeval eelkõige demokraatlike põhimõtetega- see tähendab, et esimene ei toimi ilma viimaseta. Kuigi isikuvabaduse arendamine ( liberalismi üks põhieesmärke) oli ärkamisaja liikumiste alustalasid, on Eestil demokraatiaga(liberalismiga) ajalooliselt vähe kogemusi. Liberaalne poliitiline suund arenes Lääne- Euroopas välja 15.sajandi humanistlikkust mõtlemisviisist, mis oli suuresi suunatud kiriku omavoli vastu. Selle põhiideeks Euroopas oli läbi personaalsete, sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste võimaluste suurendamise laiendada indiviidi valikuvabadust. Ärkamisaeg oli nii mõtteviisi edasikandjaks kui ka takistajaks. Eesti rahva enesemääratlemispüüdu ja natsionalismi võib 19.sajandi keskpaigas pidada liberaalse mõtteviisi eeltingimuseks. Näiteks Eesti rahvusluse ideestik kujunes Suure Prantsuse revolutsiooni ideede, saksa klassikalise filosoofia ja romantismi mõjul ja õhutusel. Teisalt tähendas rahvusluseks olemine kõlbelist normi ja kohustust ning polnud tegelikult mingi valikuvabaduse küsimus. Rahvuslaste meelest polnud mingi kultuuriline või muu identsus võimalik väljaspool etnilist identsust. Nii olime siis kaasaegses mõistes liberalismist veel kaugel. Hiljem arenesid Euroopas liberalistlikud ideed välja kujunevast keskklassist. Industrialiseerimine ja kapitali kiire areng soosis parempoolsete ja uuendusmeelsete ideede arengut. Klassikalise liberalismi ideed (negatiivne vabadus) levisid eriti anglo-saksi maades. Eestis tekkis laialdane eraomandus, kui selline peale esimest Maareformi ( Asutava Kogu pool 10.oktoobril 1919.a). Kui tekkis jõukamad talupojad, kujunesid neil ka huvid (partei). Seega on liberalismi väljakujunemine olnud pikem protsess, olles pidevalt muutunud koos sotsiaalsete muutustega ühiskonnas.
Poliitiline kultuur on Eestis väga noor, arenedes välja just rahvusluse tasandilt. 19.sajandi algul puudus Eestis piisavalt kompetentne poliitiline eliit ja rahva aktiivsete rühmade võime ning tahe ühiskonna elus ise kaasa lüüa oli väike. 20.sajandi alguse erakondade poliitilised dokumendid olid sageli ebamäärased. Kõige parempoolsemaks erakonnaks peeti Põllumeeste Kogu, mis muutus aja jooksul jõukama talurahva ja põllumajandusega seotud linnakodanluse parteiks. 1930.aastate alguseks oli kahekümnendate aastate eesti poliitilisele mõttele iseloomulik heitlikkus ja nooruslikkus asendumas stabiilsusega. Rahva seas pooldati aina rohkem autoritaarsemat-kõva -käe poliitikat. Pärast Konstatin Pätsi ja Johan Laidoneri teostatud riigipööret 12.märtsil 1934 aastal vastandusid poliitilises võitluses valimisringkonnad ning demokraatlik opositsioon. Tartus ilmuva ajakirja “Tänapäev” ümber koondus suur osa pätsi reziimiga opositsioonis olevaid poliitikuid. Kirjastades nende vaateid ja hinnanguid, sattus ajakiri tihtipeale tsensuuri hammasrataste vahele. Niimoodi piirati demokraatia arengut veelgi. Põhivabaduste tsensuur: eelkõige sõna- ja koosolekuvabaduse, rääkimata ausatest demokraatlikest valimistest, olid peidetud demagoogia ja välise sära taha. Nagu Tammsaare ühes tolleaegses artiklis kokku võttis: ” Autokraatial on üks “voorus”, mis hulki meelitab: ta on aupaistelisem kui demokraatia ja hulk armastab edevat aupaistet ” ( “Vaba Maa” Nr.194.20.8.1934.)
Kaheksakümnendate lõpus alanud rahvaliikumist võib samuti mõnes mõttes pidada ärkamisajaks. Sarnaselt 19.sajandi keskpaigaga iseloomustab ka taasiseseisvumisele eelnenud aega sellele kaasa aidanud ravaliikumine, mille foonil tekkinud organisatsioonid (MRP-AEG, Eesti Muinsuskaitse Selts) arenesid hiljem poliitilisteks jõududeks. Parempoolse kaldega organisatsioonid kasvasid välja Kodanike Komiteede Eesti kongressi suunast. 1991-1994.aasta augustini iseloomustabki liitude ja ühenduste jätkuv asutamine rahvaliikumiste varemetel. Muutusi tingis 1995. a Riigikogu valimiste valimisseadus, mille järgi valimistel võisid osaleda otse või valimisliiduna parteid, mitte aga ühendused, liidud ja vähepoliitilised organisatsioonid. Teoreetiliselt ning ideoloogiliselt ei määratlenud parteid end parem-vasakskaalal .Leidmata vihjeid organisatsioonide programmidest ning valimisplatvormidest, avaldusid tegelikud hoiakud konkreetsete sündmuste ja hääletamistega parlamendis. Näiteks Eesti kroonile üleminek, omandireform ning erastamine tõi erakondade vasak-parempoolsuse aina rohkem päevakorrale. Siiski, eraomanduse vähese mõju tõttu olid parteid ebakindlad ka paljudes teistes majandusküsimustes. Erakondadel polnud vaja end varemalt nii kindlalt määratleda, kuna neil polnud välja kujunenud kindlat sihtgruppi või kihti ühiskonnas, keda esindada. Keskklassi polnud kujunenud või ta oli veel liiga nõrk.
Eestit kui noort demokraatiat iseloomustab veel ka parteide paljusus ja eriti suur killustatus 1995.aasta Riigikogu valimiste ajal. . Põhjuseks peetakse tolle aja huvigruppide paljusust ning huvide spetsiifilisust. Olukorra ühiskonnas muutus pidevalt ning keset kiiret arengut ei suutnud valijad kindlalt määratleda oma sotsiaalseid ja majanduslikke eesmärke. Samas polnud kujunenud ka kindlat usaldusväärsust konkreetse partei ja üldse poliitikute vastu. Nii pidid spetsiifilised parteid järgnevatel valimistel maailmavaatelisemaks muutuma, et konkurentsis püsima jääda. Peale 1992. aasta valimisi ei suutnud 25% küsitletutest siduda enda valitud kandidaati kindla erakonna või valimisliiduga. (Raitviir 1996) Kuigi ühiskonna politiseeritus oli kõrge, oli poliitilise teadlikkuse rahva hulgas madal. Inimesed käsitlesid poliitikat isikukesksena , mitte ideekesksena. Suureks puuduseks peetakse 1992.aasta Riigikogu valimiste avalikustamist. Hiljem on seda kõvasti parandatud. Ka on rahva politiseerituse tase viimaste aastatega aina kahanenud, kuid parteid esindavad aina kindlamat kontingenti ühiskonnas.
Kui toetuda programmilistele seisukohtadele, võib kõige puhtamaks liberaalseks parteiks pidada Eesti Reformierakonda . Ta ühendab endas algselt Eesti Liberaaldemokraatlikku Partei (asutatud 9.märts 1990) ja 13.nov. 1994.aastal loodud Eesti reformierakonda. Seda näitab ka toetajaskonna stabiilsus 1999.aasta Riigikogu valimistel. Kuigi esinduskogus ei saadud oodatud kohti, pole võrreldes 1995.aasta valimistega toetajaskond põhimõtteliselt muutunud. Reformierakonna programmis ( vastu võetud 10.mai 1997) on selgelt väljendatud liberaalse ühiskonnakorralduse pooldamist. Toetades paremliberaalset majanduspoliitikat, peetakse riigi põhiülesandeks majandustegevusele õiguslike aluste loomist (proportsionaalne tulumaks, vaba konkurents ja avatud turud, eraomandus ja omandireformi kindel läbiviimine). Välispoliitikas pooldab ta Eesti liitumist Euroopa julgeoleku ja majandusorganisatsioonidega ( NATO ja Euroopa Liit). Erakonna populaarsus on viimase kolme aasta jooksul püsinud 10-15% vahel Eesti kodanike hulgas.
Igal üksikul maal omab liberalistlik liikumine olenevalt valitsusvormist erinevaid väljundeid. Uurides presidenti kui institutsiooni funktsioonide muutusi läbi Eesti nelja põhiseaduse on kergem seletada ka demokraatia arengut Eestis ning põhjendada liberaalse mõtteviisi populaarsust. Teatavasti võeti 1920.aasta konstitutsiooni aluseks sajandi alguses maailmas kehtivad liberaalsemad põhiseadused ( Ameerika, Šveitsi ja Prantsusmaa). Esimese põhiseadusega anti suur võim Riigikogule, omamata üldse riigipea institutsiooni. Paljuparteilisus ning suutmatus ülemaailmses majanduskriisis midagi korda saata teravat poliitilist olukorda järsult ning ühiskondlikul tasandil ( nagu tol ajal noortes demokraatiamaades kombeks) tõusis nõudlus kõva käega riigijuhi järele. 1933. Aasta VAPS`ide põhiseaduses anti presidendile suuremad volitused ning seda võib pidada isegi autokraatlikuks. Taasiseseisvunud Eesti Põhiseaduslikul Assambleel oli valida 4 variandi vahel: arendades edasi 1920.aasta konstitutsiooni ( puhas parlamentarism); võtta vastu muudatustega 1938.aasta konstitutsioon ; või viimast üldse mitte muuta; ning neljas variant oli tolleaegse justiitsministri Raidla esitatud põhiseaduseelnõu, mis nägi samuti presidendi institutsiooni taastamist. Viimane võetigi vastu pärast 28.juuni referendumit 1992.aastal. Neljandas Põhiseaduses erineb riigipeale antud võim oluliselt eelnevatega. Esimene ( 1920) põhiseadus oli puhtalt parlamentaarne, ning täidesaatvale võimule (presidenti polnud) ei antud piisavalt võimu või volitusi taltsutamaks poliitilisi kemplemisi Riigikogus. 1933.aasta konstitutsiooniga loodud presidendi institutsioon oli küll tugevam kui tolle aja Weimari Vabariigis, võimaldades riigipeal üsna iseseisvalt otsustada valitsuskabineti moodustamise üle, kuid seadusealgatuslik võim oli üsna piiratud. 1938. aasta põhiseadusejärgset presidenti võib juba võimutäiuse poolest võrrelda Ladina -Ameerika presidentidega 1992. aastal vastu võetud konstitutsioon püüdis vältida varemtehtud vigu. Oluline oli võimuorganite vahekord, mis välistaks ühe liiga suurt otsustamisõigust. Näiteks see, et presidendi ametisolek kestab kauem kui Riigikogul, ning, et teda võib tagandada vaid siis, kui ta on toime saatnud kuriteo tugevdab tervet süsteemi, tagades järjepidevuse kahe parlamendi vahelise valitsuskabineti moodustamise ajal. Samuti ei või Eesti President võrreldes 1920.aasta põhiseadusega riigikogu laiali saata ,vaid teatud tingimustes kuulutab ta lihtsalt välja uued valimised. Võrreldes 1933 ja 1938.aasta põhiseadusega on riigipealt võetud ka võimalus oluliselt muuta seaduseloomet. Need pendeldamised parlamentarismi ja presidentalismi äärmuste vahel näitavad palju, kuidas demokraatia on arenenud. Noore demokraatiana oli Eestil puhta parlamentarismiga negatiivseid kogemusi ( mitte nii unikaalne nähtud tolle aja Euroopas). Kuigi 1933.aasta põhisedust ei saa nimetada mittedemokraatlikuks, polnud võimustruktuurid siiski kindlalt määratletud. Kes kontrollis valitsust, kas president või parlament? 1938: aasta põhiseadus ei toonud selles vallas mingit selgust. 1992. Aasta konstitutsioon omab küll teatud kontrolli parlamendi üle, kuid ainult teatud instantsides.
Larry Diamond jagab demokraatia arengu Euroopas kolmeks faasiks: pikka ja aeglaseim 1828- 1926; järgmine laine toimus aastate vahemikus 1943- 1964. Neile mõlemile järgnes oma tagasilöök, vastavalt 1922-1942; 1961-1975. Kolmanda lainena tõid nad välja 1974-1995. Uute demokraatlike riikide tekke kõige pingelisem aeg oli 1980-90 tel !992 aastal 191 riigist 117(61,3%) pidasid end formaalselt demokraatiateks.
Eestit on peetud reaalselt vabaks ( Freedom House Survey), kuid edasine areng eeldab ka teatud poliitilist kultuuri arengut läbi pikema perioodi( koostööd valimisringkondade vahel, välja kujunenud poliitilist eliiti ning samuti rahva poliitilist teadlikkust oma otsuste tegemisel) Samuti eeldab liberaalne ühiskond kõrgelt arenenud tsiviilühiskonda, mis Eestis on veel lapsekingades.
KASUTATUD KIRJANDUS:
1) Lee Kendall Metcalf “The Evolution of Presidental Power in Estonia”, Journal of Baltic Studies, Vol.29, No 4
2) Larry Diamond ” Is The Third Wave Over?”, Journal of Democracy, volume 7, No 3 July 1996
3) Tiina Raitviir “Eesti üleminekuperioodi valimiste (1989-1993) võrdlev uurimine, TAK, Tallinn 1996
4) Mati Laur, Ago Pajur, Tõnu Tannberg “Eesti Ajalugu II” Tln.1997
5) “Poliitilise mõtte arengust 1930-1940 ” Jaan Tõnissoni Instituut