Neoliberalism

20. sajandil erineb liberalism oluliselt sellest, mida see kujutas endast 200 aastat tagasi. Tegemist ei ole enam radikaalse ideoloogiaga, vaid ideoloogiaga, mis soovitab säilitada status quo`d.

Liberalismist on välja arenenud kaks suunda:

1.Libertalism – nii vähe riiki, kui võimalik;

2. Neoliberalism – riik peab osutama teatud sotsiaalseid teenuseid, seega peab mõnevõrra sekkuma majandusse.

Kuigi neoliberalismil on mitmeid aliasi nagu “thatcherism”, “pakkumisele orienteeritud majandus”, “monetarism”, “uus klassikaline majandusteooria”, on Neoliberalism on “uus” klassikaline liberalism nii poliitiliselt kui majanduslikke aspekte vaadeldes.

Majanduslik taust

Neoliberalismi võib nimetada 19. sajandi klassikalise liberalismi variatsiooniks – siis kasutasid britid “konkurentsi ja vaba kaubanduse” ideoloogiat oma kolooniatevahelise suhtlemise huvides. Kolmekümnendate aastate töölisrevolutsioon ja kolooniatevastased mässud lämmatasid klassikalist liberalismi ja sillutasid teed keinsismile, mis 1960.ndatel asendus omakorda neoliberalismiga.

Neoliberalismi on kujundanud, edendanud ja propageerinud mitmed maailma mõjukaimatest institutsioonidest nagu näiteks Maailmapank ja IMU. Neid on toetanud ülikoolide ja valitsusasutuste aga ka valitsusväliste “mõttegruppide” esindajad, kellel on suur osakaal neoliberalismi kui ideoloogia ja neoliberalismi kui strateegia väljakujundamisel.

Neoliberalismi eripäraks on, et kõike saab hinnata, võrrelda ja isegi turuhinnas mõõta – loodus, haridus jms. olulised ja üldjuhul hindamatud valdkonnad on omandanud efektiivsuse mõõte – rahaühiku eest peab saama piisavalt vastet, muidu ei ole asi tasuv.

Leave a comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *