VABADUS KUI KONKURENTS
Frédéric Bastiat (1801-1850), üks mõjukamaid vabakaubanduse propageerijaid 19. sajandi Prantsusmaal ja ajakirja „Journal des économistes” („Poliitökonoomide ajakiri”) väljaandja. Tema 1849. aastal ilmunud teos „Majanduslikud kooskõlad” („Harmonies économiques”), millest on võetud järgnev katkend, avaldas püsivat mõju vabakaubandusliikumisele kogu Euroopas, eriti aga Saksamaal, kus see raamat anti välja juba 1850. aastal John Prince-Smithi tõlkes. Kuigi tema stiil, mille puhul Ludwig von Mises õigusega rääkis „lugemisnaudingust”, peaks köitma ka tänapäeva lugejat, paistab siiski, et Euroopas on Bastiat teenimatult unustatud. Seevastu USA-s on tema tööd, millele on omane haruldaselt optimistlik hoiak majandusliku vabaduse võimaluste ja perspektiivide suhtes, jäänud klassikalisele liberalismile orienteeritud majandusteadlaste seas kõigutamatult populaarseks.
Poliitilise ökonoomia sõnavaras ei leidu teist sõna, mis ajaks nüüdse aja maailmaparandajaid nii marru nagu „konkurents”; et seda sõna veel vastikumaks teha, ei jäta nad kunagi lisamata epiteeti „anarhiline”. Mis tähendab „anarhiline konkurents”? Ei tea. Millega seda tahetakse asendada? Seda ma ka ei tea. Ma kuulen küll, et mulle hüütakse: „Organisatsioon! Assotsiatsioon!” Kuid mida see tähendab? Me peame selle asja ükskord ometi selgeks tegema. Ma tahan teada, millele need autorid mõtlevad rajada oma mõjuvõimu minu ja kõigi inimeste üle maa peal, sest mina tunnistan nende autoriteeti ainult siis, kui see põhineb mõistusel. Kas nad siis tahavad võtta minult õiguse kasutada oma mõistust, kui asi puudutab minu elu? Kas nad kavatsevad riisuda minult õiguse võrrelda oma teenuseid teiste heaks mulle osutatud teenustega? Kas nad nõuavad, et ma hakkaksin talitama nende tahte kohaselt ja mitte nii, nagu ma ise heaks arvan? Kui nad jätavad mulle vabaduse, siis konkurents ei kao. Kui aga mitte, siis ma olen ju kõigest nende ori. Nad ütlevad: „Assotsiatsioon saab olema vaba ja vabatahtlik.” Olgu! Aga siis oleksid assotsiatsioonid omavahel samasuguses vahekorras nagu praegu üksikisikud, nii et konkurents ei oleks kuskile kadunud. „Assotsiatsioon saab olema üleüldine.” See on küll juba liig! Mõelge ometi, praegu on ühiskonda laastamas anarhiline konkurents, ja me peame sellest tõvest paranemist ootama niikaua, kuni kõik inimesed – prantslased, inglased, hiinlased, jaapanlased, kahvrid, hotentotid, laplased, patagoonlased – on teie raamatu järgi jõudnud kokkuleppele siduda ennast alatiseks mõne niisuguse assotsiatsiooniga, mille teie olete leiutanud? Aga vaadake ette: sellega te tunnistaksite, et konkurentsi ei saa ära kaotada; ja kas te söandate väita, et nähtus, mis on hävimatu ja järelikult Jumalast seatud, võib olla õnnetuseks?
Ja mis on üldse konkurents? On see mõni niisugune asi, mis on ise olemas ja toimib iseseisvalt, nagu koolera? Ei ole, konkurents on lihtsalt surve puudumine. Kui asi puudutab mind, siis ma tahan ise otsustada, mitte et keegi teine vastu minu tahtmist minu eest otsustaks. Ongi kõik. Ja kui keegi tahab minu asemel hakata otsustama minu asjade üle, siis peab ka minul olema samasugune õigus tema suhtes. Kes ütleb, et niiviisi hakkavad asjad paremini minema? Pole mingit kahtlust, et konkurents on vabadus. Kui kaob tegevusvabadus, siis kaob võimalus ja seetõttu ka võime valida, hinnata, võrrelda; seega hävib mõistus, hävib mõtlemine, hävib inimene. Siia jõuavadki alati välja nüüdse aja maailmaparandajad, ükskõik kust otsast nad alustavad; et ühiskonda paremaks teha, hävitavad nad kõigepealt indiviidi, tuues ettekäändeks, et indiviidist tulevad kõik hädad, just nagu temast ei tuleneks ka kõik hüved.
Me nägime, et teenuseid vahetatakse teenuste vastu. Õigupoolest peab igaüks meist siin ilmas rahuldama oma vajadused iseenese jõupingutuste abil. Oletame, et keegi säästab meid mingist vaevast. Järelikult peame meie omakorda teda mingist vaevast säästma. Tema rahuldab oma jõupingutustega mingi meie vajaduse – meie peame tema heaks tegema sedasama.
Aga kes hakkab võrdlema? Sest neid jõupingutusi, vaevanägemisi, teenuseid, mida vahetatakse, peab tingimata võrdlema, et saavutada õiglane tasakaal, kui just ei taheta juhinduda ebaõiglusest, ebavõrdsusest, juhusest, ja jätta seega jällegi mängust välja inimlik mõistus. Seega on tarvis kohtumõistjat, või kohtumõistjaid. Kes seda ülesannet peaks täitma? Kas ei oleks loomulik, et vajadusi hindaksid iga kord need, kellel need vajadused on, vajaduste rahuldamist need, kes seda vajavad, jõupingutusi need, kes neid omavahel vahetavad? Kas tõesti mõeldakse tõsiselt, et me peaksime asendama valvsuse, mis on alati omane asjast huvitatud isikutele, mingi ühiskondliku autoriteediga (võib-olla maailmaparandaja enese omaga), kes siis peaks lahendama täbarad olukorrad, mis kõikjal maailmas on lugematute vahetuste käigus tekkinud? Kas ei ole siis ilmne, et see tähendaks kehtestada kõige kergestieksivam, kõige kaugeleulatuvam, kõige vahetumalt toimiv, kõige inkvisiitorlikum, kõige talumatum, kõige tõelisem, kõige sügavamale tungiv ja õnneks ka kõige võimatum despootia, mis iial mõnele pasale või muftile oleks võinud pähe tulla?
Kui aga konkurents tähendab ainult seda, et puudub teenustevahetuse kohtuniku taoline despootlik autoriteet, siis on kindel, et konkurents on hävimatu. Ebaõiglane võim võib muidugi vahetusvabadust kitsendada, piirata ja takistada, nagu ka liikumisvabadust, kuid ei saa kumbagi neist ära kaotada, sest siis ta hävitaks inimese. Niisiis jääb üle ainult uurida, kas konkurents on inimkonna tulevikule õnneks või õnnetuseks. Küsimus taandub õieti sellele: kas inimkonna loomupärane saatus on progress või regress?
Ma ei karda öelda, et konkurents, mida me võiksime väga hästi nimetada vabaduseks, on hoolimata vastumeelsusest, mida ta tekitab, ja pateetilistest rünnakutest, mis talle osaks saavad, loomupäraselt demokraatlik seadus. Kõigist seadustest, mis Looja on ette näinud inimühiskonna edendamiseks, aitab inimkonna progressile võrdsuse ja ühisomandi poole kõige paremini kaasa konkurents. Just konkurents võimaldab vähehaaval kõigil hakata osa saama hüvedest, mida loodus näis olevat tasuta kasutada andnud vaid mõnedele paikkondadele. Konkurents muudab ka ühiseks varaks kõik vaimusaavutused, millega iga sajand suurendab järgnevate põlvkondade aardeid, sest ta ei luba nõuda tasu loodusjõudude kaasabi eest, vaid sunnib vahetamisel arvestama ainult [inimeste] täiendavat tööd ja kui selle töö väärtus ei ole vastavuses tema tegeliku hulgaga ja nii see alguses alati on , siis on jällegi konkurents see, mis toimides märkamatult, kuid järjekindlalt, seab jalule õiglase tasakaalu, mis on nii täpne, et selleni ei küüniks ühegi kohtuniku tarkus oma inimliku ekslikkusega. Konkurents ei soodusta sugugi ebavõrdsust, nagu talle ette heidetakse; pigem võib väita, et igasugune kunstlik ebavõrdsus tuleneb konkurentsi puudumisest, ja kui suure laama ja paaria vahel haigutab suurem kuristik kui presidendi ja käsitöölise vahel Ühendriikides, siis tuleb see sellest, et Aasias on konkurents (ehk vabadus) alla surutud, Ameerikas aga mitte. Ja sellepärast tuleb kõigi heade asjade ärarikkumises süüdistada just konkurentsi takistamist, kuigi sotsialistid näevad kõige kurja juurt konkurentsis. Olgugi et sotsialistid ja nende poolehoidjad ei tunnista seda suurt seadust, olgugi et see seadus toimib sageli brutaalselt, ei ole siiski ühtegi teist seadust, mis mõjuks nii viljastavalt sotsiaalsetele kooskõladele, mille üldised tagajärjed oleksid nii kasulikud ja mis tõendaks nii hiilgavalt Jumala plaanide ääretut üleolekut inimeste küündimatutest ja jõuetutest ponnistustest.
Siinkohal ma pean meenutama ühiskondliku eluviisi hämmastavat, kuid vaieldamatut tagajärge, millele ma lugeja tähelepanu olen juba juhtinud, mis jääb meil aga harjumuse mõjul liiga sageli kahe silma vahele. Nimelt: hüvede kogusumma, mis langeb osaks igale ühiskonnaliikmele, on palju suurem, kui ta suudaks hankida omaenese jõupingutustega. Teiste sõnadega, meie tarbimine on ilmselt ebaproportsionaalselt suur võrreldes meie tööga. See nähtus, mida igaüks võib kergesti konstateerida, pöörates korraks pilgud iseendale, peaks minu meelest tekitama tänutunnet ühiskonna vastu, mis annab meile niisuguse võimaluse.
Kui me siia ilma tuleme, siis meil ei ole midagi peale arvutute vajaduste ja võimete nende rahuldamiseks. Esimesel pilgul paistab, et me võime pretendeerida vajaduste rahuldamisele ainult vastavalt oma tööle. Kui meile nüüd saab osaks rohkem, määratult rohkem, siis millele me võlgneme tänu selle ülemäärase osa eest? Ikka sellele loomulikule organisatsioonile, mille vastu me lakkamatult sõnades välja astume, kui me seda just otseselt hävitada ei püüa.
See nähtus on iseenesest tõesti erakordne. Seda, et mõned inimesed tarbivad rohkem kui toodavad, on väga lihtne seletada, kui nad mingil moel anastavad teiste õigusi ja võtavad vastu teenuseid, neid ise osutamata. Aga kuidas saavad seda teha kõik inimesed korraga? Kuidas on võimalik, et iga inimene, kes osaleb sugugi mitte röövellikus, vaid vabatahtlikus ja võrdväärses teenuste vahetuses, võib täie õigusega öelda: „Ma hävitan iga päevaga rohkem, kui ma suudaksin luua terve sajandi jooksul.”
Lugeja taipab, et see täiendav tegur, mis probleemi lahendab, on loodusjõudude üha tõhusam osalus tootmisprotsessis; see on tasuta kasulikkus, mis üha enam saab ühisvaraks, see on soojuse, valguse, gravitatsiooni, afiinsuse, elastsuse töö, mis on üha enam abiks inimese tööle ja vähendab teenuste väärtust, muutes nende osutamise kergemaks.
Kui nüüd lugeja arvab, et teenuste väärtus langeb otseselt ja iseenesest ainult sellepärast, et inimtööle lisandub loodusjõu abi, siis ma olen väärtuse teooria küll halvasti esitanud. Ei, see ei ole sugugi nii, sest muidu võiks öelda inglise poliitökonoomide kombel: „Väärtus on võrdeline tööga.” Kes kasutab tasuta saadaoleva loodusjõu abi, sellel on teenuste osutamine kergem, kuid see ei pane teda veel vabatahtlikult natukenegi tavalisest tasust alla laskma. Et teda selleni viia, on tarvis välist sundust, mis oleks range, kuid mitte ebaõiglane. Niisugust sundust teostab konkurents. Niikaua kui konkurents vahele ei astu, niikaua kui loodusjõu kasutuselevõtja on oma saladuse peremees, on see loodusjõud küll tasuta saadaval, ent mitte veel ühine; leiutis on ellu rakendatud, kuid vaid ühe inimese või ühe klassi kasuks. Temast ei ole veel kasu kogu inimkonnale. Maailmas ei ole veel vähimatki muutunud peale selle, et teatavat laadi teenused nõuavad nüüd vähem vaeva, aga tasuda tuleb nende eest ikka täit hinda. Ühest küljest on meil siis nüüd inimene, kes nõuab oma ligimestelt samapalju tööd nagu ennegi, kuigi ta ise enam nende heaks niipalju tööd ei tee, ja teisest küljest kogu inimkond, kes peab endiselt kulutama sama palju aega ja vaeva, et saada kätte produkti, mille valmistamise vaevast võtab nüüd loodus osa enda peale. Kui asjad peaksidki niiviisi jääma, siis tooks iga leiutis maailma uue piiritu ebavõrdsuse. Siis ei oleks jutt enam sellest, et ei saa öelda: „Väärtus on võrdeline tööga”. Ei saaks öelda isegi: „Väärtusel on tendents olla võrdeline tööga.” Kõik see, mida me eelmistes peatükkides rääkisime tasuta kasulikkusest ja kasvavast ühisvarast, kaotaks mõtte. Siis ei vastaks tõele see, et teenuste vahetamisel teenuste vastu käivad Jumala annid käest kätte pealekauba, kuni nad jõuavad adressaadini, kelleks on tarbija. Igaüks laseks maksta endale iga kord maksta peale oma töö ka loodusjõudude panuse eest, mida tal kord on õnnestunud oma teenistusse rakendada; ühesõnaga, inimkond ei oleks rajatud mitte üha kasvava ühisvara põhimõttele, vaid üleüldise monopoli printsiibile.
Ent see ei ole nii. Jumal ei ole ühelegi loodud olendile keelanud soojust, valgust, gravitatsiooni, õhku, vett, maad, taimeriigi imesid, elektrit ega paljusid muid hüvesid, mida mulle ei ole antud üles lugeda. Jumal on üksiku inimese sisse pannud isikliku huvi, mis tõmbab alati kõike ligi nagu magnet. Jumal on küllap pannud ka ühiskonnakorralduse sisse veel ühe liikumapaneva jõu, mis peab tagama, et tema annid jääksid tasuta saadaolevateks ja ühisteks, nagu nad algselt olid mõeldud. Selleks liikumapanevaks jõuks on konkurents.
Isiklik huvi on siis see taltsutamatu isikukeskne jõud, mis paneb meid taotlema ja saavutama edu, mis kannustab meid tagant progressi suunas, kuid tekitab ka soovi oma saavutusi monopoliseerida. Ja konkurents on see mitte vähem taltsutamatu inimkonnakeskne jõud, mis haarab indiviidi käest iga saavutuse, et muuta see inimkonna ühisvaraks. Kui vaadelda kumbagi jõudu eraldi, siis võib neid kritiseerida, aga koos toimides panevad nad aluse sotsiaalsele harmooniale.
Ja muuseas ei ole sugugi üllatav, et inimese kui tootja huvi, mis esindab üksikisikut, astub maailma loomisest saadik välja konkurentsi vastu, mõistab seda hukka ja püüab hävitada, võttes appi jõu, kavaluse, privileegid, sofismid, monopolid, piirangud, riikliku protektsionismi jne. Nende vahendite moraalse väärtuse põhjal võib otsustada eesmärgi moraalsuse üle. Hämmastav ja kahetsusväärne on aga see, et isegi teadus – tõsi küll, väärteadus, mida nii innukalt propageerivad sotsialistlikud koolkonnad, on inimarmastuse, võrdsuse ja vendluse nimel asunud kõige väiklasema individualismi poolele ning reetnud inimkonna huvid. Tõlgitud väljaandest: Frédéric Bastiat, Harmonies économiques, Paris, 1850, lk 404-412.