SOTSIAALSE ÕIGLUSE FIKTSIOON
Friedrich August von Hayek (1899-1992), Nobeli majanduspreemia laureaat aastast 1974, oli ehk selle sajandi kaalukaim liberaalne mõtleja. Jälgides oma õpetaja Ludwig von Misese ideid, lükkas ta majandusteoreetilistest põhjendustest lähtuvalt sotsialismiteooria ümber. Oma 1944. a Inglismaal avaldatud klassikalises teoses „Tee pärisorjusse” („The Road to Serfdom”) ründas ta nii vasak kui ka parempoolse suunitlusega totalitaristlikke ideoloogiaid ja viitas nende struktuursele sarnasusele, mis just eriti sotsialistide leeris nördimust tekitas. Sama juhtus kriitika puhul, mis on suunatud heaoluriigi vastu, millises riigi üha suurenev sekkumine majandusse õõnestab vaba ühiskonna aluseid. Hilisemates teostes, näiteks „Vabaduse ülesehitus” („The constitution of Liberty”, 1960), esitas ta vaba ühiskonna puht majandusteaduse piire ületava filosoofilise õigus tuse, toetudes seejuures – nagu järgnev tekst ka näitab – peamiselt õigusteadusele. Eriti selgelt ilmneb see 1976. a ettekandest pärit lõigus, kus ta eelnevalt esitatud Hume’i argumentatsioonile toetudes vaatleb kriitiliselt sotsiaalse õigluse mõistet. Pole ime, et pärast kommunismi kokkuvarisemist Ida-Euroopas moodustusid seal sotsialistliku türannia ohu eest hoiatanud mehe auks spontaanselt Hayeki klubid.
Üle kümne aasta olen ma intensiivselt tegelenud mõiste „sotsiaalne õiglus” lahtimõtestamisega. Katse on ebaõnnestunud; või õigemini – ma olen jõudnud järeldusele, et vabade inimeste ühiskonnas puudub sel sõnal igasugune tähendus. Ometi pakub endiselt huvi otsida vastust küsimustele, miks see sõna on umbes sada aastat valitsenud poliitilises diskussioonis ning kuidas seda on edukalt kasutatud õigustamaks üksikute rühmade nõudmisi suuremale osale hüvedest. Eelkõige sellega asun ma alljärgnevalt tegelema.
Kõigepealt tahaksin lühidalt viidata sellele, mida vaatlesin põhjalikult oma hiljuti lühendatult avaldatud uurimuse „Õigus, seadusandlus ja vabadus” („Law, Legislation and Liberty”) teises köites, ning näidata, miks olen jõudnud otsusele käsitleda „sotsiaalset õiglust” üksnes mittemidagiütleva vormelina. Tavaliselt kasutatakse seda, õigustamaks erilisi nõudmisi ilma neid põhjendamata. Nimetatud köide, alapealkirjaga „Sotsiaalse õigluse fatamorgaana” („Die Fatamorgana der sozialen Gerechtigkeit”), on kirjutatud, lähtudes peamiselt eesmärgist püüda intellektuaale veenda selles, et nende poolt nii väga armastatud sotsiaalse õigluse idee on intellektuaalses mõttes kahtlase väärtusega. Mõned on seda küll vahepeal mõistnud. Et aga „sotsiaalne õiglus” on nende jaoks ainus õigluse liik, mida nad üldse on käsitlenud, on nad lõpuks jõudnud arusaamale, et on üldse mõttetu kasutada „õigluse” mõistet. Seetõttu tuli mul oma teoses kõigepealt näidata, et üksikinimese õiglase käitumise reeglite olemasolu on vältimatult vajalik vabade inimeste rahumeelse ühiskonna säilitamiseks. Ent sellega ei ole seostatavad katsed kehtestada „sotsiaalset õiglust”.
Terminit „sotsiaalne õiglus” kasutatakse tänapäeval üldiselt samas mõttes kui senini terminit „jaotav õiglus”. Viimatinimetatu annab ehk parema ettekujutuse sellest, mida ta võib tähendada. Ning näitab sedagi, miks ei saa teda rakendada turumajanduse puhul: „jaotavat õiglust” ei saa olla seal, kus keegi midagi ei jaota. Õiglus omab tähendust vaid inimliku käitumise reeglina. Mitte mingisugused mõeldavad käitumisreeglid üksikisikutele, kes varustavad turumajanduses vastastikku üksteist toodete ja teenustega, ei suuda luua jaotussüsteemi, mille kohta oleks mõtet öelda, et see on õiglane või ebaõiglane. Üksikisikud võivad käituda nii õiglaselt kui vähegi võimalik; kuna aga iga üksikisiku osas ilmnevat tulemust ei ole teistel võimalik ei arvestada ega ette näha, ei saa kogu tulemust nimetada ei õiglaseks ega ka ebaõiglaseks.
Mõiste „sotsiaalne õiglus” täielikku sisutühjust näitab seegi tõsiasi, et puudub üksmeel küsimuses, mida nõuab sotsiaalne õiglus igal üksikul juhul; et pealegi pole teada kriteeriumeid, mille põhjal võiks siis, kui inimesed on erineval arvamusel, otsustada, kellel on õigus, ja et eelnevalt väljamõeldud jaotussüsteemi pole tegelikkuses võimalik rakendada ühiskonnas, milles üksikisikud on vabad selles mõttes, et tohivad kasutada omaenda teadmisi omaenda eesmärgil. Üksikisiku moraalne vastutus oma tegude eest ei ole tegelikkuses ühitatav taolise kõikehaarava jaotussüsteemi realiseerimisega.
Kuigi paljud inimesed ei ole rahul olemasoleva jaotamissüsteemiga, pole, nagu näitaks väike kontroll, ühelgi neist tõeliselt selget ettekujutust sellest, millist jaotussüsteemi võiks pidada õiglaseks. Kõik, mida me leida võime, on individuaalsed otsustused ebaõigluse üksikjuhtude kohta. Keegi pole siiamaani leiutanud ühtegi üldist reeglit, millest lähtudes võiks öelda iga temale kohaldatava üksikjuhu puhul, mis on „sotsiaalselt õiglane” – välja arvatud reegel „võrdne palk võrdse töö eest”. Vaba konkurents, mis välistab igasuguste „teenete”, „vajaduste” ja muu sarnase, millele tugineb „sotsiaalse õigluse” nõue, arvestamise, kaldub seda reeglit eitama.
Põhjus, miks ikkagi enamik inimesi usub sotsiaalsesse õiglusse kindlalt ka siis, kui on mõistnud, et ei tea, mida see tähendab, seisneb nende arvamuses, et midagi peab selles fraasis ju olema, kui peaaegu kõik ju sellesse usuvad. Niisuguse inimeste jaoks arusaamatu tähendusega usu peaaegu üleüldine omaksvõtmine tuleneb sellest, et me oleme pärinud ühelt varasemalt teistsuguselt ühiskonnalt, milles inimesed on elanud palju kauem kui praeguses, mõned nüüdseks sügavalt juurdunud instinktid, mis ei sobi meie tänasesse tsivilisatsiooni. Tegelikult ületasid inimesed primitiivse ühiskonnakorra alles siis, kui teatud tingimustes oli üha rohkem inimesi saavutanud edu tänu sellele, et eiras just neid põhimõtteid, mis olid vana rühma koos hoidnud.
Me ei tohi unustada, et enne viimast kümmet tuhandet aastat, mil ta arendas põllundust, linnu ja lõpuks „suurt ühiskonda”, oli inimene elanud vähemalt sada korda kauem väikestes, võibolla viiekümneliikmelistes karjades, kus toitu omavahel jaotati. Nende kaitse all oleval ühisel maaalal valitses range hierarhiline kord. Sedalaadi ühiskondlikust korrast tulenevad vajadused määrasid ära suure osa moraalsetest tõekspidamistest, mis meid veel tänagi juhivad ja mida me teiste juures hindame. Tegemist oli rühmaga, milles – vähemalt meeste puhul – teatava nähtava konkreetse ühise sihi ühine jälitamine ühe liikme juhtimisel oli samavõrd tähtsaks ellujäämise tingimuseks, nagu saagi erineva suurusega osade jaotamine üksikute liikmete vahel, sõltuvalt nende panusest rühma ellujäämises. On enam kui tõenäoline, et paljud tookord omandatud moraalsed hoiakud ei ole edasi antud mitte lihtsalt kultuuri, õppimise või jäljendamise abil, vaid on kaasasündinud või päritud.
Aga mitte kõik, mis meie jaoks selles mõttes on loomulik, ei pea ilmtingimata olema hea või kasulik liigi edasiarenemiseks muutunud olukorras. Tollel karjal oli primitiivses vormis olemas midagi sellist, mis nii paljusid inimesi veel praegugi ahvatleb – oli üks ühine siht või üks ühine eesmärkide hierarhia ning, lähtuvalt ühisest arvamusest iga üksiku panuse osast, vahendite teadlikult läbiviidud jaotamine…
Enam kui kord on tehtud ettepanek nimetada turu funktsioneerimist selgitavat teooriat katallaktikaks, klassikalise kreeka sõna järgi, mis tähendab „vahetama” või „kauplema”. Mulle hakkas see sõna eriti meeldima pärast seda, kui avastasin, et ta tähendas vanas Kreekas lisaks „kauplemisele” ka „kogukonda vastu võtmist” ja „vaenlase sõbraks muutmist”. Nõnda tegingi ma ettepaneku nimetada turul toimuv mäng, mille abil me mõjutame võõrast olema meie vastu sõbralik ning meile kasulik, katallaksiamänguks! Turul toimuv protsess vastab tõepoolest „mängu” definitsioonile Oxfordi sõnaraamatus: see on „reeglite järgi peetav võitlus, mille tulemuse otsustab suures osas jõud või õnn”. Nimetatud mõttes on turul tegemist nii osavus- kui õnnemänguga. Eelkõige mänguga, mille eesmärgiks on meelitada igast mängijast ühisesse kassasse välja suurim tema enda jaoks kasulik panus, millest igaüks saab mingi määramatu osa.
Arvatavasti alustasid seda mängu inimesed, kes olid loobunud oma kohustustest suguharu ees ja selle kaitsest, et saada kasu teiste, neile tundmatute inimeste vajaduste rahuldamisest. Kui esimesed neoliitikumi kaupmehed tõid Britanniast Prantsusmaale kivikirveste laadungeid merevaigu või ka juba veiniga täidetud kannude vastu, polnud nende eesmärgiks enam neile tuntud inimeste vajaduste rahuldamine, vaid võimalikult suure kasumi saamine. Just seetõttu, et nad olid huvitatud neist, kellelt saaksid oma kaupade eest kõrgeimat tasu, jõudsid nad neile siiani täiesti tundmatute inimeste juurde, ning tuues neile oma kirved, millega nad said kindlasti samuti midagi kasulikku ette võtta, suutsid nende elustandardit palju olulisemal määral parandada kui oma naabrite oma.
Selle katallaksiamängu paratamatu tulemusena omandavad paljud tunduvalt rohkem, kui neil kaaskodanike arvates oleks õigus nõuda, ning võibolla veel enamad omandavad palju vähem, kui nad on kaaskodanike arvates ära teeninud. Pole üllatav, et paljud inimesed soovivad seda olukorda mõne ümberjaotamise autoritaarse aktiga korrigeerida. Häda on aga selles, et koguprodukt, mis nende arvates kuulub jagamisele, on olemas ainult seetõttu, et turu poolt tänu erinevatele jõupingutustele võimaldatud sissetulekud ei arvesta kuigivõrd soove või vajadusi ja see on hädavajalik selleks, et suunata neid, kes omavad vajalikke teadmisi, materiaalseid abivahendeid ja isiklikke võimeid, sinna, kus nad vastaval hetkel suudavad koguprodukti heaks anda suurima panuse. Need, kes eelistavad kindla lepingulise sissetuleku mugavusele riskile minekut, saamaks kasu pidevalt muutuvatest võimalustest, tunnevad, et nad on halvemas olukorras võrreldes nendega, kes saavad oma suuremaid sissetulekuid ressursside pidevast ümberpaigutamisest tulenevalt.
Tulgu nad siis väljateenitult või juhuslikult, on edukate inimeste kõrged, efektiivsusele suunatud sissetulekud, oluliseks elemendiks tootmisfaktorite suunamisel sinna, kus nad toovad suurimat kasu ühisesse kassasse, millest igaüks saab mingi osa. Meil ei oleks niipalju jaotada, kui ei peetaks õiglaseks üksikisiku sellist suurt sissetulekut, mille ootus just ajendas teda andma suurimat panust ühisesse kassasse. Seetõttu võivad mõnikord olla väga kõrged sissetulekud õigustatud. Tähtsam on aga, et juurdepääs taolistele sissetulekutele on vajalik tingimus regulaarse, ootustele vastava sissetuleku hankimisel neile, kes on vähem ettevõtlikud, vähem õnnelikud ja vähem kavalad.
Ebavõrdsus, mille üle nii paljud inimesed kaebavad, ei olnud ometi üksnes eeldus suhteliselt kõrgeteks sissetulekuteks, mida omab enamik inimesi läänemaailmas. Mõned inimesed näivad küll uskuvat, et üldise sissetulekutaseme alandamine – või vähemalt selle kasvutempo aeglustamine – poleks liiga kõrge hind õiglasema jaotamise eest, nii nagu nemad sellest aru saavad. Kuid tänapäeval on sellisel suurelisusel oluline takistus: katallaksiamäng, mis nii vähe hoolitseb õigluse, seda enam aga tootmise suurendamise eest, on võimaldanud maailma rahvastikul oluliselt suureneda, kusjuures on tõusnud ka inimeste enamuse sissetulek, ja me suudame seda rahvastikku ja tema edasist kasvu, mis meid paratamatult ees ootab, ainult siis varustada, kui ammutame suurima kasu mängust, mis annab kõige paremaid tootmistulemusi.
Räägitakse, et Aafrikas on veel kogukondi, millistes noored tublid inimesed häbenevad kasutada moodsaid kommertsmeetodeid – ning ei pea oma olukorra parandamist seetõttu võimalikuks -, kuna hõimutavad nõuavad, et nad jagaksid oma suurema hoole, tubliduse ja õnne vilja oma sugukonnaga. Selliste tublide inimeste suurem sissetulek tähendaks tegelikult seda, et neil tuleks oma sissetulekut üha suureneva hulga õigustatud nõudlejatega jagada. Seetõttu ei suuda nad oma elustandardit kunagi oluliselt suguharu keskmisest kõrgemale tõsta.
Olulisim tänapäeval toimiv „sotsiaalse õigluse” tagajärg seisneb meie ühiskonnas selles, et see takistab üksikisikuid saavutamast seda, mida nad saavutaksid neilt äravõetud vahendeid edasi investeerides. See on samuti sobimatu printsiibi rakendamine tsivilisatsioonile, mille tootlikkus on kõrge, kuna sissetulekud jagunevad väga ebaühtlaselt ning seetõttu piiratakse nappe vahendeid ja suunatakse kasutusaladele, kus nad toovad suurimat tulu. Tänu sellele ebaühtlasele jaotusele saavad vaese inimesed turumajanduses rohkem kui nad saaksid tsentraalse juhtimisega süsteemis.
Kõik on tulemuseks individuaalse käitumise abstraktsete reeglite paratamatule, kuigi veel mitte täielikule võidule üldistel määratletud eesmärkidel tugineva ühiskondliku koordinatsioonimeetodi üle. See areng, mida sotsialistid püüavad praegu nurjata, on võimaldanud nii avatud ühiskonna kui ka individuaalse vabaduse. Sotsialistid toetuvad päritud instinktidele, ent uue heaolu, mis sünnitab omakorda üha uusi nõudmisi, säilitamiseks on vajalik omandatud distsipliin, mida keelduvad omaks võtmast seni veel kodustamata barbarid meie hulgas, kes ise nimetavad end võõrandunuteks, kuigi pretendeerivad kõikidele selle loodud hüvedele.
Tõlgitud väljaandest: Friedrich A. von Hayek, Drei Vorlesungen über Demokratie, Gerechtigkeit und Sozialismus, Tübingen, 1977, lk 23-27.