INIMESE EESMÄRK
Wilhelm von Humboldt (1767-1835), Preisi riigimees, keeleuurija ja filosoof, on saksa uushumanismi tähtsaim esindaja, kes näib inimelu tegelikku mõtet kõigi individuaalsete võimete lõpuleviidud arengus. Oma juba 1792 kirjutatud, kuid alles 1851 postuumselt avaldatud teoses „Ideed püüdele määratleda riigi mõju piire” („Ideen zu einem Versuch, die Grenzen der Wirksamkeit des Staates zu bestimmen”), teeb Humboldt sellest mõttealgest äärmuslikult minimaalriikliku ning liberaalse järelduse – riigi ülesandeks on vaid õiguse kaudu kaitsta vabadust, mis on individuaalse arengu vältimatuks tingimuseks.
Inimese tõeline eesmärk – mitte see, millele suunab teda muutuv kalduvus, vaid see, millele suunab igavesti muutumatu mõistus – on oma võimete kõrgeim ja proportsionaalseim kujundamine üheks tervikuks. Esmane ning möödapääsmatu tingimus selleks vormimiseks on vabadus. Kuid inimese võimete areng nõuab peale vabaduse veel midagi muud, mis küll vabadusega tihedalt seotud – situatsioonide mitmekesisust. Ka kõige vabam ja sõltumatum inimene õpib üksluistes olukordades vähem. See mitmekesisus on ühest küljest küll alati vabaduse vili, ja teisest küljest kujutab ta endast ka survet, mis aga selle asemel, et inimest piirata, annab asjaoludele tema ümber suvalise kuju, nii et nad mõlemad on teataval määral üks ja seesama. Ideede selguse huvides on aga ometi kohasem neid teineteisest eristada. Iga inimene on suuteline toimima korraga ainult ühe jõuga või pigemini – tema kogu olemus häälestub korraga vaid ühele tegevusele. Inimene tundub seetõttu olevat määratud ühekülgsusele sellega, et ta nõrgendab oma jõudu niipea, kui ta laiendab ennast mitmetele asjadele. Kuid ta pääseb sellest ühekülgsusest, kui ta püüab oma eraldiseisvaid, sageli eraldi mõjuvaid jõude ühendada, püüab lasta oma elu igas perioodis üheaegselt kaasata nii juba peaaegu kustunud kui ka alles edaspidi heledalt süttivaid sädemeid ja objektide asemel, kui ta selle asemel, et suurendada asjade arvu, millele ta mõju avaldab, püüab ühendada jõudusid, millega ta mõjub. See, mis siin justkui seostab mineviku ja tuleviku olevikuga, loob ühiskonnas kontakti teistega. Sest ka elu kõigi perioodide vältel saavutab iga inimene siiski vaid ühe täiustest, mis moodustavad justkui kogu inimsoo iseloomu. Niisiis kontaktide kaudu, mis tekivad olemuse sisemuses, peab ta nende rikkuse omandama. Selline iseloomu kujundav seos on näiteks kõigi, ka isegi kõige tooremate rahvaste kogemuste kohaselt, mõlema soo ühendus. Ainult kui siin väljendub mingil määral tugevamini igatsus kas erinevuse või ühinemise järele, siis pole kumbki seetõttu vähem tugev, vaid ainult raskemini märgatav, ent just sellepärast ka tugevamini mõjuv, ka ilma mingi lugupidamiseta selle mitmekesisuse vastu ja sellesama soo isikute seas. Kui neid ideid edasi jälgida ning täpsemalt välja arendada, võiks nad ehk õigemini seletada kontaktide fenomeni, mida antiikrahvaste, eelkõige kreeklaste juures kasutasid isegi seaduseandjad, ja mille tähistamises tihti on liiga vääritu tavalise armastuse ning alati väär pelga sõpruse mõiste. Selliste kontaktide arendav kasu oleneb alati sellest, kuivõrd säilib ühinenute iseseisvus üheaegselt kontakti sügavusega. Sest kui ilma selle sügavuseta ei suuda üks teist küllaldaselt mõista, siis on iseseisvus hädavajalik, et muuta käsitatu justkui omaenda olemuseks. Mõlemad aga nõuavad indiviididelt jõudu ja niisugust omavahelist erinevust, mis poleks liiga suur, et üks ei suudaks teist mõista, ent ka mitte liiga väike, et imetleda mõningal määral seda, mida teine omab ning soovida seda ka endale üle kanda. Nüüd see jõud ja see mitmekülgne erinevus ühinevad originaalsuses ja see, millel lõppude lõpuks põhineb inimese kogu suurus, mille poole iga inimene peab igavesti püüdlema ning mida see, kes tahab inimesele mõju avaldada, ei tohi iialgi silmist kaotada, on niisiis jõu ja hariduse omapära. Nõnda, kuidas see omapära tegutsemise vabaduse ja tegijate mitmekesisuse kaudu toimib, nii toob ta mõlemad uuesti esile. Isegi elutu loodus, mis peab igavesti muutumatute seaduste järgi alati ühtlast sammu, näeb haritud inimesele omasem. Ta justkui kannab iseend loodusele üle, ja nii on see kõrgemais mõttes tõsi, et igaüks tajub küllust ja ilu väljaspool ennast alati just sel määral, mil määral ta hoiab mõlemat iseenda rinnas alal. Kui palju selgem peab põhjuse mõju aga veel seal olema, kus inimene mitte ainult ei tunneta ega käsita väliseid muljeid, vaid on ise tegev?
Järelikult pean ma eelneva kaudu tõestatuks, et tõeline mõistus ei saa inimesele soovida mitte mingisugust teist kui vaid sellist olukorda, milles mitte ainult igaüks kõige vabamatest ei saaks nautida vabadust ja arendada iseennast oma omapärasuses, vaid milles ka füüsiline loomus ei võta inimkätest vastu mitte midagi muud, kui igaüks talle vastavalt oma vajadustele ning kalduvustele, piiratuna vaid oma jõu ja õiguse piiridega, ise ja tahtlikult annab. Sellest põhimõttest ei tohi mõistus minu arvates mitte kunagi rohkem taganeda, kui on hädavajalik tema enese säilimiseks. Ta peaks seetõttu olema aluseks ka igale poliitikale ja eriti vastamisele sellele küsimusele, millest siin on juttu. Väga üldise valemina väljendatuna võiks riigi mõju tõeliseks ulatuseks pidada kõike seda, mida ta oleks suuteline tegema ühiskonna hüvanguks, ilma ülaltoodud põhimõtet rikkumata; ja sellest võiks otseselt järelduda ka järgmine määratlus, et taunitav oleks riigi iga jõupingutus, segada end kodanike eraasjadesse vahele ükskõik kus, kus need ei oma otsest seost ühe õiguste haavamisega teise poolt. Kuid selleks, et esitatud probleemi täielikult ammendada, on siiski hädavajalik täpselt läbi arutada riigi hariliku või võimaliku tegevuse üksikud osad.
Riigi eesmärk võib olla nimelt kahekordne; ta võib tahta edutada õnne või takistada ainult pahet, ja viimasel juhul looduse pahet või inimeste pahet. Kui ta piirab end viimasega, siis otsib ta ainult julgeolekut, ja olgu mulle lubatud vastandada see julgeolek ühekorraga kõigile ülejäänud võimalikele eesmärkidele, mis on ühendatud positiivse heaolu mõiste alla. Ka riigi poolt kasutatud vahendite mitmekesisus annab tema mõjule erineva ulatuse. Nimelt püüab ta oma eesmärki saavutada kas vahetult, olgu siis surve – käskivate ja keelavate seaduste ja trahvide, – või ergutamise ja eeskuju kaudu; või siis kaudselt sellega, et ta kas annab kodaniku olukorrale ühe selle soodsa kuju ning takistab teda justkui teisiti toimimast; või lõpuks sellega, et ta, tehes nende kalduvusi sellesamaga kooskõlas olevaks, püüab avaldada mõju isegi nende mõistusele ja südamele. Esimesel juhul mõjutab ta esialgu ainult üksikuid toiminguid, teisel juba rohkem, kogu toimimisviisi ja lõpuks kolmandal iseloomu ja mõtlemisviisi. Ka on piiramise mõju esimesel juhul kõige väiksem, teisel juhul suurem, kolmandal kõige suurem; osaliselt sellepärast, et võimalus mõjutamiseks ise nõuab palju korraldamist. Kuid nii erinevad kui riigi toimimise suunad siin ka näiks, leidub siiski vaevalt riigikorraldust, mis ühtaegu ei kuuluks mitmete hulka. Kuna näiteks julgeolek ja heaolu sõltuvad üksteisest nii suurel määral ning see, mis mõjutab ka ainult üksikuid toiminguid, avaldab mõju iseloomule, kui ta tekitab harjumuse sagedasema kordumise tulemusel. Seetõttu on siin väga raske leida uurimise käigule sobivat terviku jaotust. Kõige parem on siiski kõigepealt kontrollida, kas riik peab hoolitsema ainult rahva julgeoleku või ka positiivse heaolu eest, juhtida kõigi korralduste juures tähelepanu ainult sellele, mis on peamiselt nende objektiks või tagajärjeks, ning nende mõlema eesmärgi juures kontrollida ühtlasi vahendeid, mida riik võib kasutada.
Seetõttu räägin ma siin riigi kõigist püüdlustest rahva positiivse heaolu tõstmiseks, kogu hoolitsusest maarahvastiku eest, elanike elatise eest, osaliselt otse vaestemajade kaudu, osaliselt kaudselt maaviljeluse, tööstuse ja kaubanduse edutamise kaudu, kõigist finants- ja rahandusoperatsioonidest, sisse- ja väljaveokeeldudest jne (niivõrd, kuivõrd nad seda eesmärki omavad), lõpuks kõigist korraldustest looduse poolt tekitatavate kahjustuste vältimiseks või likvideerimiseks, lühidalt riigi igast korraldusest, mille eesmärgiks on rahva füüsilise heaolu tagamine või parandamine. Sest kuna moraalset edutatakse mitte lihtsalt tema enda pärast vaid rohkem julgeoleku otstarbeks, siis tulen ma selle juurde alles järgnevas.
Nüüd ma kinnitan, et kõigil nendel ühiskondlikel korraldustel on ebasoodsad tagajärjed ja nad on sobimatud õigele, kõrgematest, ent siiski inimlikest vaatepunktidest lähtuvale poliitikale.
Valitsuse vaim domineerib igas sellises ühiskondlikus korralduses, ning kui tark ja kasutoov see vaim ka poleks, põhjustab ta rahva seas üksluisust ja võõrast toimimisviisi. Selle asemel, et inimesed astuks ühiskonda oma jõudude arendamiseks, peaksid nad seeläbi kaotama ka teineteist välistavast omandist ning tarbimisest, nii jõuavad nad hüvedeni oma jõudude arvel. Just paljude ühinemise tulemusel tekkiv mitmekesisus on kõrgeim hüve, mida ühiskond annab, ja see mitmekesisus läheb riigi vahelesegamisel sel määral ikkagi kindlasti kaduma. Need pole tegelikult enam ühe rahva liikmed, kes üksteisega koos elavad, vaid üksikud alamad, kes jõuavad riigiga, s.t vaimuga, mis tema valitsuses domineerib olukorda, kus riigi ülekaalukas võima juba pidurdab jõudude vabamängu. Ühesugustel põhjustel on ühesugused tagajärjed. Niisiis, mida rohkem on riik kaastegev, seda sarnasem on mitte ainult kõik mõju avaldav, vaid ka mõjutatav. See on ka just riikide eesmärk. Nad tahavad heaolu ja rahu. Mõlemaid säilitatakse aga hõlpsasti alati just sedavõrd, kui igaüks teisega vähem tülitseb. Kuid mida inimene kavatseb ning kavatsema peab, on midagi hoopis muud, s.o mitmekesisus ja tegutsemine. Ainult see annab mitmekülgseid ja tugevaid isiksusi, ja kindlasti pole ükski inimene langenud veel küllalt sügavale selleks, et eelistada iseendale kuulsuse ja heaolu õnne. Kes aga teiste peale nii pahandab, seda ei kahtlustata mitte ekslikult selles, et ta ei tunne inimkonda ning tahab teha inimestest masinaid. Kui ma kogu senisest kriitilisest arvustamisest püüan viimast kokkuvõtet teha, siis peab praeguse uurimuse selle osa esimene põhimõte olema selline: riik hoidugu kogu hoolitsusest kodanike positiivse heaolu pärast, ja ärgu mingu mitte ühtegi sammu kaugemale, kui on hädavajalik enda kindlustamiseks iseenda ning välisvaenlaste vastu; mitte mingi teise lõppeesmärgi nimel ärgu piiraku ta kodanike vabadust.
Tõlgitud väljaandest: Wilhelm von Humboldt, Ideen zu einem Versuch, die Grenzen der Wirksamkeit des Staates zu bestimmen, herausgegeben von R. Haerdter, Stuttgart, 1967, lk 22-24, 28-31.