William Leggett

RAHVA ÕIGUSED

William Leggett (1802-1838) oli kahe New Yorgi ajakirja, „Evening Post’i” ja „Plaindealer’i”, väljaandjana USA presidendi Andrew Jacksoni (1829-37) pooldajate laissezfaire tiiva mõjukaim publitsist. Andrew Jacksoni ametisolekuaega peetakse klassikalise liberalismi tõeliseks õitseajaks USA-s, mille vältel õnnestus drastiliselt vähendada riigi kõikvõimsust. Leggett kaitses oma äärmiselt elegantses stiilis koostatud esseedes vabakaubandust, osariikide õigusi ja põhiseaduslike sätetega radikaalselt piiratud demokraatiat ning oli üks vihasemaid lõunaosariikide orjuse vastaseid.

Ühendriikide president Andrew Jackson väljendab oma viimases kõnes kongressile järgmist tähelepanuväärset mõtet, mida tahame käsitleda ühe lühikese kommentaari teemana. Ta ütles: „Oletada, et meie valitsus, mis on loodud rahva hüvanguks, peaks nimelt selsamal põhjusel omama ka võimu, mis teeniks näiliselt avalikku heaolu, on viga, mille ohvriks kaldub langema isegi aus inimene.”

Kes meie riigivalitsuse ja üksikute osariikide valitsuste suunda on algusest peale tähelepanelikult jälginud, peab meie arvates olema suurel määral veendunud selles, et meie riigi üks suurimaid tõelisi puudusi sugeneb seaduste ülemäärasest rohkusest. Võib öelda, et tõenäoliselt ja isegi kindlasti ulatub kongressi ja osariikide poolt ühe aasta jooksul väljaantud seaduste summa mitme tuhandeni. Ehk tähendab see seda, et ausameelne Ühendriikide rahvas nõuab enda pidurdamist ja häirimist nii rohkete kammitsatega; või seda, et rahva hulgas ei saa korda hoida, ilma et sellel aastast aastasse uute seaduste ja eeskirjadega käsi raudu ei surutaks? Tegevusvabaduse seisukohalt on iga üleliigne seadus kergemeelne ja tarbetu väljamõeldis ja piirab RAHVALE RESERVEERITUD ÕIGUSI. Uurigem, mis õigused need on.

Kõik valitsused on algselt loodud isiku ja omandi kaitseks; ja rahvas kui niisugune annab oma valitsejatele ainult niivõrd võimu, kui on möödapääsmatu nende suurte eesmärkide saavutamiseks. Rahvas säilitab kõik volitused, mida ta nii delegeerinud ei ole, ja neid võib seega vaadelda kui rahvale reserveeritud õigusi. Mis puutub valitsuse otstarbe määratlusse, siis on kõik autorid selles ühel nõul, et tegemist on just nendega, mida me äsja nimetasime, nimelt isikut ja omandit puudutavate õiguste kaitsega. Rahvas on üle andnud kogu võimu, mis toetab nende eesmärkide saavutamist, säilitanud samal ajal sellega mitte seonduva. Kaitstagu oma rahvast ja tema omandit, kõige muuga saab see ise hakkama. Rahvas ei taha valitsust, kes teeb talle ettekirjutusi tema enese pädevuses olevates asjades; kes kirjutab talle ette, kui usin ta peab olema ja jaotab tema usinuse vilju. Rahvas ei taha mugavalt lobisevaid seadusandjaid, ei soovi täidesaatvat võimu, kes segaks ennast tema töösse ja asjadesse ega kohtulikku võimu oma isiklike vaidlusküsimuste reguleerimiseks. Ta nõuab üldisi seadusi, mis takistaks teiste isikute ja omandi kahjustamist ja tagaks samal ajal tema enese liikmete ja omandi puutumatuse.

Tagamaks valitsuse rajamisel nende põhjapanevate eesmärkide saavutamist, ei või kunagi nõuda, et üksikule klassile ühiskonnas antakse eesõigusi, mida teistel samasugusel määral ei ole. Sellelaadsed eesõigused hävitaksid kõikide valitsuste suure eesmärgi, sest nende läbi luuakse või vähemalt tugevdatakse kergesti vara ja mõjuvõimu ebavõrdne jaotus, millest aga just tulenevadki need ohud isikule ja omandile, mille eest kõik valitsused peaksid kaitsma. On vältimatu, et taoline areng kalduks toetama tugevate jõudu ja vastavalt ka nõrkade rumalust, nii et viimased satuks olukorda, kus saab mõjusalt rikkuda nende isikut ja omandit puudutavaid õigusi. Õiguste hulka, millised Ühendriikide rahvas on endale sõnaselgelt jätnud, kuulub kõigi kodanike täielik võrdõiguslikkus. See on iga rahva loomulikuks õiguseks ja jääb talle endastmõistetavalt, juhul kui ta pole sellest selgesõnaliselt loobunud. Ühendriikide rahvale ei ole see aga mitte lihtsalt vaikimisi jäetud, see tagatakse ja kindlustatakse talle tähtsa fundamentaalse põhimõttena, ning seda tunnustatakse meie föderaalvalitsuse põhiseaduses ja üksikute osariikide põhiseadustes. Ainus valdkond, kus Ühendriikide rahvas on oma esindajatele andnud õiguse enda asjatoimetustesse ja eesmärkidesse vahele segada, on kaubandus, ja selle põhjus on päevselge. Valitsus tuli varustada sellise võimuga, et määrata kindlaks üldkehtivad eeskirjad ja maksud ning et sõlmida võõraste rahvastega kaubanduslepinguid. Muidu ei oleks regulaarset ja pikaajalist väliskaubandust; igaüks võiks siis mingisugustest reeglitest kinni pidamata teha isiklikke kokkuleppeid, ja seega jääks valitsusele veel vaid valik, kas jätta meie laevad ja kaubandus saatuse hoolde või minna sõtta, et kaitsta neid, keda ta ei suudaks kontrollida. Ja sellega lõpeb võim ning vajadus majandust „reguleerida”. Kõigis teistes ühiskonna valdkondades ei olnud see hea valitsuse eesmärkide jaoks vajalik ja seda ei ole rahva poolt ka kunagi kavandatud, ei implitsiitselt ega ka eksplitsiitselt.

Kui me analüüsime seadusandluse protsessi Ühendriikides alates erinevate moodustatud valitsuste ametissenimetamisest, siis selgub, et seadusandlikud kogud on töötanud reeglipäraselt ja süstemaatiliselt selleks, et purustada kogu rahvale reserveeritud õiguste süsteemi. Üheksa seadust nende kümnest koosnenud eksimustest selle suurepärase võrdsete õiguste printsiibi vastu, ja sellele kestvalt piiri panemata ei saa ükski rahvas kunagi oma vabadust kaua säilitada. Aja jooksul on rahva esindajad enda kätte haaranud kõik need õigused ja kasutanud neid, mis jääksid rahva kasutada, kui aetaks korralikult meie valitsusasju. Oma ülesannet ei näinud nad mitte selles, et luua üldkehtivaid seadusi, vaid selles, et luua spetsiifilisi; mitte selles, et luua seadusi ühiskonnale, vaid selles, et luua vähemusele; mitte selles, et säilitada rahva õigusi puutumatult, vaid selles, et need maha sahkerdada ühingutele. Ühingutele heategevuslikeks eesmärkideks – sest inimesed saavad vaestele alles siis midagi anda, kui nad on ühingusse koondatud; ühingutele kasvatuslikeks eesmärkideks – sest tänapäeval õpivad lapsed tähestikku tavaliselt ainult selleks ainuõigustatud asutuses; ühingutele ketramiseks ja kudumiseks – sest rattad ja süstikud liiguvad ainult siis, kui nad on inkorporeeritud -, ühingutele selle ja tolle ja iga asja jaoks, mida aga iganes suudab välja mõelda ühe rahategija leiutajavaim. Kõik need ühingud mitte üksnes ei naudi privileege, millest ülejäänud kodanikud ilma jäetakse ja millest ainult varakad inimesed võivad osa saada, kuna kõikide nende ühingute aluseks on raha, raha, raha; vaid kõik need ühingud rikuvad ka õigust, mis on reserveeritud suurele ühingule, mida kujutab endast rahvas. Seega hävitab iga ühing kas ajutiselt või alatiseks osa rahva suveräniteedist või siis takistab üksikisikut tema majanduslikes jõupingutustes seeläbi, et sünnitab rivaali, kes tema majanduslikule heakäekäigule laastavalt mõjub.

Sel kombel olid meie rahvuslikud valitsused ja osariikide valitsused kuni viimase ajani ametis sellega, et varastada rahva suurele ühingule reserveeritud õigusi, anda need üle või müüa varakate inimeste väikestele rühmadele, kellel jälle võimaldati teatud privileegide abiga edukamalt ühineda üksikisiku õiguste ja tema majanduslike püüdluste vastu. Rahvas seisis kahe tule vahel. Üheltpoolt asutas Kongress suure panga ja jagas miljoneid iga liiki ühingutele; teiselt poolt sepistasid osariigid uusi ahelaid kõikvõimalike privilegeeritud ühingute kujul, millest igaüks hakkas valitsema omaenda väikest valdkonda; igaüks alla neelama üksikisiku äri; igaüks kindlaks määrama kaubahindu ja tunnitasusid – igaüks produtseerima korrumpeerunud valimisringkonda ja saadikut Kongressi. Oli aeg, kui need korrumpeerunud valimisringkonnad seadsid, nagu Inglismaal, üles enamuse Kongressi saadikutest! On siis veel imekspandav, et ühingute kaitse ja nende keeldude, internsete paranduste ja eesõiguste kohta käivad sõnavõtud olid peaaegu ainsad, mida sellelt austusväärselt ühingult kuulda võis? Paneb see meid siis veel imestama, et rahva hääl sarnanes hüüdja häälele kõrbes, ja see, et kui ei oleks ausat ja kohkumatut, vaimselt kõrgelseisvat ja selgelt mõtlevat Andrew Jacksonit ning tema lugupeetud nõuandjaid, poleks mitte vähimatki rahvale reserveeritud õigustest vastu pidanud kirjeldatud toimivale põhimõttele, mida vaidlustab see suur ja tark mees, olles öelnud: „Oletada, et meie valitsus, mis on loodud rahva hüvanguks, peaks just selsamal põhjusel omama ka võimu, mis teeniks näiliselt avalikku heaolu?”

Sellist põhimõtet pooldav valitsus võib avaliku heaolu nimel tegutsemise ettekäändel teha kõike ja on vaid vahendiks intrigeerivatele poliitikutele, omakasupüüdlikele spekulantidele või hullumeelsetele entusiastidele. Aja jooksul koondab ta enda kätte kõik rahvale reserveeritud õigused; temast saab suur kohtumõistja üksikisiku heakäekäigu üle; ja meist saavad nii, enne kui me arugi saame, ohvrid uut liiki türanniale; seaduste süsteemi türanniale, mille me oleme ise loonud. Jääb üle loota, et meie ahelad tunduksid kergemad, kuna oleme nad omaeneste kätega sepistanud.

Saksa keele vahendusel tõlgitud väljaandest: Kleines Lesebuch über den Liberalismus, ausgewählt, eingeleitet und kommentiert von Detmar Doering, Sankt Augustin, 1992, lk 29-32.

Leave a comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *