John Locke

USUSALLIVUSE KAITSEKS

Paljude ajaloolaste arvates on liberalismi vaimne esiisa tegelikult inglise filosoof John Locke (1632-1704). Tema poliitilise filosoofia aluseks on idee demokraatlikul viisil sõlmitavast ühiskondlikust lepingust üksikisiku õiguste ja omandi kaitseks. Eelkõige siit pärineb vaim, milles on sõnastatud Ameerika iseseisvusdeklaratsioon. Peale selle oli ta ususallivuse eestvõitleja juba siis, kui see idee oli veel haruldane. Illustreerime seda järgneva katkendiga tema „Kirjast ususallivuse kohta” (1689).

Riik on minu arusaamise järgi inimeste ühendus, mis on rajatud ainult selleks, et tagada, kaitsta ja edendada nende endi tsiviilhuve.

Tsiviilhuvideks ma nimetan inimese elu, vabadust, tervist ja kehalist heaolu, samuti väliste asjade, nagu raha, maavalduste, asjade, mööbliesemete ja muu taolise omamist.

Riigivalitseja kohustus on tagada kogu rahvale tervikuna ja igale alamale eraldi niisuguste maisesse ellu kuuluvate asjade õiguspärane valdamine, rakendades erapooletult seadusi, mis on ühetaolised kõigi suhtes. Kui keegi peaks endale lubama rikkuda nende asjade kaitsmiseks kehtestatud avaliku õiguse ja õigluse seadusi, peab tema jultumust vaos hoidma hirm karistuse ees, mis seisneb osalises või täielikus ilmajäämises nendest tsiviilhuvidest või muudest hüvedest, mida ta võiks ja peaks nautima. Kuid et ükski inimene ei kanna vabatahtlikult karistust, mille läbi ta kaotab mingi osa hüvedest, rääkimata vabaduse või elu kaotusest, siis on valitseja käsutuses kõigi alamate jõud, kui on tarvis karistada neid, kes rikuvad teiste inimeste õigusi.

Kuid riigivalitseja jurisdiktsioon puudutab ainult tsiviilhuvisid, ja igasuguse tsiviilvõimu, -õiguse ja -valitsuse valdkond on ainult niisuguste asjade eest hoolitsemine; sellega see peab piirduma ning ei saa ega tohi mingil juhul laieneda hingeõnnistusele. Ma arvan, et järgnevatest kaalutlustest piisab küllaga, et öeldut tõestada.

Esiteks, hoolitsust hingede eest ei ole riigivalitsejale sugugi rohkem usaldatud kui teistele inimestele. Jumal ei ole seda talle küll usaldanud, sest paistab, et Jumal ei ole iialgi andnud ühele inimesele niisugust võimu teise inimese üle, mis lubaks oma usku peale suruda. Ja ka rahva nõusolek ei saa anda valitsejale niisugust võimu, sest ükski inimene ei saa oma hingeõnnistust sel määral hooletusse jätta, et ta lubaks kellelgi teisel – olgu siis monarhil või alamal – oma suva järgi dikteerida, millist usku ja jumalateenimise viisi vastu võtta. Sest keegi ei saa oma usku seada teise inimese ettekirjutuste järgi, kui ta seda ka tahaks. Tõelise religiooni elusus ja jõud seisneb tervenisti hinge seesmises ja täielikus veendumuses, ja ei ole usku ilma veendumuseta. Me võime küll avalikult tunnistada mistahes usku ja järgida väliselt mistahes riitust, aga kui me ei ole oma südames täiesti veendunud, et meie usutunnistus on õige ja meie riitus on Jumalale meelepärane, siis ei ole ei usutunnistusest ega riitusest hingeõnnistusele küll mingit kasu; veel enam, nad on suureks takistuseks. Nimelt leian ma, et kui me teenime Kõigevägevamat viisil, mida me ei pea temale meelepäraseks, siis jäävad meie patud andeksandmiseta, ja pealegi me lisame niiviisi oma lugematutele pattudele veel silmakirjalikkuse ja sõnakuulmatuse Taevase Kuninga vastu.

Teiseks. Hoolitsus hingede eest ei saa olla riigivalitseja ülesanne, sest tema võim teostub ainult välise sunduse kaudu, kuna aga tõeline ja päästev religioon seisneb sisimas veendumuses, ilma milleta ei saa ükski asi olla Jumalale meelepärane. Ja inimese mõistus on niiviisi loodud, et vägisi teda midagi uskuma panna ei ole võimalik. Varanduse konfiskeerimine, vangistamine, piinamine ega muu taoline abinõu ei saa inimest sundida muutma sisimas väljakujundatud arusaama asjadest.

Ja lõpuks. Vaatame, mida peab ususallivuse asjas tegema riigivalitseja; kindlasti on tal väga tähtis roll.

Me juba näitasime, et hoolitsus hingede eest ei ole riigivalitseja asi. Ma pean silmas niiöelda valitsejalikku hoolitsust, mis seisneb seadustega dikteerimises ja karistustega sundimises; kellelegi ei saa aga keelata ligimesearmastusest lähtuvat hoolitsust, mis seisneb õpetamises, manitsemises ja veenmises. Seetõttu peab igaüks ise hoolitsema oma hinge eest ja iga inimese hooleks tuleb see ka jätta. Aga mis siis, kui inimene jätab oma hinge hooletusse? Selle peale ma küsin: aga mis siis, kui ta jätab hooletusse tervise või oma varanduse? Nende asjadega on riigivalitsusel ju rohkem tegemist kui hingega. Kas valitseja peab siis otsesõnaliselt seadusega tagama, et niisugune inimene ei vaesuks või siis ei jääks haigeks? Seadused teevad kõik, mis võimalik, et alamate vara ja tervist ei kahjustaks pettus või ülekohus teiste poolt, kuid ei kaitse hoolimatuse eest oma tervise vastu ega pillamise eest oma majapidamises. Ei saa kedagi sundida olema rikas või terve, kui ta seda ise ei taha. Jumalgi ei tee inimest vägisi õndsaks. Kuid oletame siiski, et mõni monarh peaks tahtma oma alamaid sundida olgu siis koguma varandust või hoidma oma tervist ja jõudu. Kas sellisel juhul tuleb seadusega ette näha, et alamad tohivad käia ainult Rooma arstide juures, ja sundida kõiki elama nende ettekirjutuste järgi? Kas siis tuleb ära keelata kõik rohud ja puljongid, mis ei ole valmistatud Vatikanis, või ütleme, Genfis? Või kas siis tuleb seadusega sundida kõiki hakkama kaupmeheks või muusikuks, et kõik saaksid rikkaks? Või peavad kõik hakkama kõrtsmikuks või sepaks, sest mõned inimesed peavad nende ametitega lahedalt perekonda ülal ja koguvad jõukust. Võidakse ju öelda, et rikastumiseks on tuhat teed, aga taevasse viib üksainus. See on tõesti hästi öeldud, eriti nende poolt, kes soovitavad üht või teist kindlat teed inimestele peale sundida. Tõepoolest, kui taevasse viiks mitu teed, siis poleks ju ettekäänet sundimiseks. Aga kui ma nüüd rühin kõigest väest mööda teed, mis püha maateaduse järgi viib otse Jeruusalemma, miks siis teised mind löövad ja halvasti kohtlevad, kui ma võibolla ei kanna kõrgeid sandaale; kui mu juuksed on valesti lõigatud; kui ma ehk ei ole õigesti ristimisvette kastetud; kui ma söön tee peal liha või mõnda muud toitu, mida mu kõht kannatab; kui ma väldin teatavaid kõrvalteid, kartes sattuda tihnikusse või kuristikku; kui ma valin rööbiti kulgevate radade hulgast selle, mis tundub kõige sirgem ja puhtam; kui ma hoian eemale mõnedest ränduritest, kes on liiga lõbusad või liiga hapu moega; ja lõpuks, kui ma kasutan teejuhti, kes on – või jälle ei ole – valgesse riietatud ja mitraga kroonitud? Kui me hästi järele mõtleme, siis me jõuame kahtlemata järeldusele, et enamasti võib niisuguseid tühiseid asju kas silmas pidada või ka mitte, ilma et see kahjustaks religiooni või hingeõnnistust, kui just ei ole tegemist ebausu või silmakirjalikkusega. Ma leian, et just niisugused asjad külvavad lepitamatut vihavaenu vendade vahele Kristuses, kes on kõik ühel meelel religiooni olulise ja tõesti põhilise osa suhtes.

Kuid olgu, anname järele fanaatikutele, kes mõistavad hukka kõik asjad, mis on teistmoodi kui nendel, ja oletame, et niisuguste seikade tõttu ei jõua kõik teekäijad ühte kohta välja. Mis siis sellest järeldub? Ainult üks tee viib tõesti igavesse õndsusse; et aga teid, mida mööda inimesed käivad, on nii palju, siis jääb ikka lahtiseks, milline neist on see õige. Aga ei hoolitsus riigi eest ega seaduste kehtestamise õigus ei näita valitsejale selgemalt, milline tee viib taevasse, kui seda võib mõista iga eraisik oma otsingute ja mõtiskluste tulemusena. Mu keha on nõrk ja kurnatud laastavast tõvest ning ma arvan, et aitab ainult üks rohi, kuid ma ei tea, milline see on. Ja kui nüüd on olemas ainult üks ravim ja pole teada, mis see on, kas siis sellepärast on ravimi määramine valitseja asi? Kui mul on võimalik surmast pääseda ainult ühel viisil, kas siis sellest järeldub, et mu elu on väljaspool ohtu, kui ma kuuletun täielikult valitsejale? Niisuguseid asju, mida igaühe kohus on ise eelarvamusteta uurida ning mõtiskluste, õpingute ja otsingute abil omal jõul tundma õppida, ei saa vaadelda erilise valdkonnana, millega tegelemine on ühe osa inimeste ametiks. Monarhid on võimu poolest tõesti sündinud teistest inimestest ülemaks, loomu poolest aga teistega võrdseks. Ei õigus ega oskus valitseda too tingimata kaasa kindlat teadmist muudes asjades, ja kõige vähem veel selle kohta, milline on tõeline religioon. Sest kuidas siis muidu oleks võimalik, et maistel valitsejatel on usuasjades nii tohutult erinevad arvamused?

Tõlgitud väljaandest: The Works of John Locke, in four volumes, Volume II, London, MDCCLXXVII, lk 319-320, 327-329.

Leave a comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *