VABADUS JA KASVATUS
John Stuart Mill (1806-1873), kelle isa James Mill oli samuti liberaalsete vaadetega filosoof ja ajaloolane, oli ehk kõige eeskujulikum liberaalne mõtleja 19.sajandi Inglismaal. Kuigi ta hilisemates majandusteaduslikes töödes kaldus oma abikaasa, naisõiguslase Harriet Taylor-Milli mõjul üha enam «jõuetutele kompromissidele» (Ludwig von Misese sõnad) sotsialismiga, näitab ta ennast järgnevas katkendis, mis on võetud klassikalisest esseest «On Liberty» («Vabadusest», 1859), järjekindla liberaalina, olles põhimõtteliselt vastu kasvatuse täielikule riigistamisele.
Inimesel peab olema vabadus talitada oma asjades nii, nagu ta heaks arvab, aga kui ta tegutseb kellegi teise heaks, siis ei tohiks tal lubada talitada oma äranägemise järgi ettekäändel, et teise asjad on tema enda asjad. Riik peab küll austama üksikisiku vabadust isiklikes asjades, kuid lubades ühele inimesele võimu teiste üle, peab riik selle võimu kasutamisel valvsalt silma peal hoidma. See kohustus on peaaegu täielikult unaruses perekonnasuhete puhul; need aga avaldavad otsest mõju inimese õnnele, mistõttu see juhtum on palju tähtsam kui kõik teised kokku. Siinkohal ei ole mõtet pikemalt peatuda abielumehe peaaegu despootlikul võimul naise üle, sest selle pahe täielikuks kõrvaldamiseks on tarvis vaid anda abielunaistele samad õigused, mis on teistel inimestel, ja neile tuleks tagada samasugune õiguslik kaitse; pealegi ei esine juurdunud ebaõigluse kaitsjad selles asjas vabaduse eest võitlejatena, vaid astuvad avalikult välja võimu kaitseks. Laste puhul aga põhjustab riigi kohustuste täitmatajäämist tõesti vabaduse vääritimõistmine. Võiks peaaegu arvata, et inimese lapsi peetakse osaks temast enesest – mitte piltlikult, vaid sõna otseses mõttes -, nii kiivas on avalik arvamus vähimagi juriidilise piirangu suhtes, mis seatakse täielikule ja jagamatule võimule laste üle, peaaegu alati kiivam kui sekkumise korral inimese enda tegevusvabadusse: nii palju vähem hindab enamik inimesi vabadust võrreldes võimuga. Võtame näiteks kasvatuse. Kas pole peaaegu enesestmõistetav, et riik peab nõudma haridust igalt inimeselt, kes on selle riigi kodanikuna sündinud, ja et haridus peab olema teatud tasemeni sunduslik? Aga näidake mulle inimest, kes ei kardaks seda tõde tunnistada ja selle eest välja astuda! Vaevalt küll keegi eitab, et vanemate (või praeguse seaduse ja tava järgi isa) üks kõige pühamaid kohuseid on anda pärast lapse ilmaletoomist talle haridus, mis teeks ta võimeliseks täitma hästi kohustusi teiste ja iseenese vastu, mis elu tema ette seab. Aga kuigi sõnades peetakse seda üksmeelselt isa kohuseks, tahab siin riigis küll vaevalt keegi kuulda sellest, et isa tuleb sundida seda kohust täitma. Selle asemel, et nõuda isalt mingitki pingutust või ohvrit lapsele hariduse hankimiseks, on jäetud isa otsustada, kas tasuta pakutav haridus vastu võtta või mitte! Ikka veel ei tunnistata, et soetada laps ilma küllaldase väljavaateta mitte ainult tema keha ära toita, vaid teda ka vaimselt harida ja õpetada, on moraalne kuritegu nii õnnetu lapse kui ka ühiskonna vastu ja kui lapsevanem seda kohustust ei täida, siis on riigi asi hoolitseda, et see ülesanne saaks täidetud niipalju kui võimalik vanema kulul.
Kui jõutaks ükskord ühele meelele selles, et riik peab sisse seadma üleüldise kohustusliku hariduse, lõpeksid ka vaidlused selle üle, mida ja kuidas riik peaks õpetama. Praegu on see küsimus niisuguste vaidluste tõttu jäänud ainult fraktsioonide ja parteide omavahelise kemplemise objektiks, mistõttu aeg ja vaev raisatakse vaidlustele hariduse üle, selle asemel et kulutada neid hariduse enese peale. Kui valitsus otsustaks nõuda, et iga laps saaks hea hariduse, siis ei oleks tal tarvis ise vaeva näha selle eest muretsemisega. Valitsus võiks jätta lapsevanema hooleks hankida oma lapsele haridus kus ja kuidas ta soovib ning piirduda vaesemate laste õppemaksu osalise tasumisega või kõigi koolituskulude kandmisega, kui lapsel ei ole kedagi, kes seda võiks teha. Põhjendatud argumendid, mis on esitatud riikliku hariduse vastu, ei puuduta kohustusliku hariduse riiklikku maksmapanekut, vaid hariduse korraldamist riigi poolt, mis on hoopis iseasi. Et kogu rahvaharidus või suur osa sellest oleks riigi kätes, on mulle sama vastuvõetamatu nagu igale teisele. Kõik, mis on ülalpool öeldud iseloomu individuaalsuse ning arvamuste ja käitumisviiside erinevuse tähtsuse kohta, puudutab ka hariduse mitmekesisust, mis on täpselt samuti äärmiselt tähtis. Üldine riiklik haridus on vaid kaval viis vormida inimesed täpselt ühetaolisteks; et vorm, millesse ta nad valab, on niisugune, mis meeldib ülekaalus olevale jõule valitsuses – olgu see siis monarh, preesterkond, aristokraatia või kaasaegse põlvkonna enamus -, siis niivõrd kui see jõud on toimiv ja edukas, kehtestab ta despootliku võimu vaimu üle, mis loomuliku tendentsina viib samasugusele võimule keha üle. Kui riigi poolt kehtestatud ja kontrollitaval haridusel üldse õigustust on, siis peaks see ühena paljudest võistlevatest eksperimentidest olema eeskujuks ja stiimuliks, et hoida teised teataval kvaliteeditasemel. Kui just ühiskond tervikuna on tõesti nii viletsas olukorras, et ta ei saa või ei taha ise hoolitseda korralike haridusasutuste eest, ilma et valitsus peaks selle ülesande enda peale võtma, siis oleks kahest pahest väiksemana tõesti lubatav, et valitsus võtaks enda hooleks koolid ja ülikoolid, nagu ta võib võtta enda peale aktsiaseltside asutamise, kui riigis puudub eraettevõtlus, mis saaks hakkama suurte tööstusettevõtetega. Kuid üldjuhul, kui riigis on piisav arv isikuid, kes on võimelised andma haridust valitsuse teenistuses, siis needsamad isikud suudaksid ja oleksid valmis andma sama head haridust vabatahtlikkuse põhimõttel, juhul kui õpetajate tasu oleks tagatud kohustusliku hariduse seadusega ja riikliku abiga neile, kes ei ole võimelised hariduskulusid kandma.
Tõlgitud väljaandest: John Stuart Mill, On Liberty, edited by Gertrude Himmelfarb, Harmondsworth – New York – Ringwood – Markham – Auckland, 1981, lk 175-176