KOKKUVÕTE LIBERALISMI EDUSAMMUDEST
Ludwig von Mises (1881-1973) on poliitökonoomia austria koolkonna juhtivaid esindajaid. Tema liberalism lähtus suures osas sellele koolkonnale omasest individuaalse kasu taotlemise teooriast. Riigi sekkumine mõjub alati negatiivselt hinnatasemele, mis destabiliseerub halva majandusliku olukorra märgina. Sellest lähtuvat teaduslikku sotsialismi ümberlükkamise teooriat, mis väitis, et sotsialism on määratud nurjumisele oma ebaratsionaalse kuluarvestuse tõttu, ignoreerisid paljud intellektuaalid pikka aega, ent lõpuks tõestas see siiski oma õigsust. Ajal, mil saksa keelt kõnelevas maailmas oli vabadusmõte peaaegu täielikult kustunud, kujutas tema 1927. a väljaantud „Liberalism” („Liberalismus”) endast üht vähestest julgetest katsetest selle mõtte õigustamiseks. See raamat, mis oli kantud ekstreemselt individualistlikust etatismivastasest mõtteviisist, andis talle eelkõige USA-s, kus ta pärast natside eest põgenemist õpetajana töötas, palju mõttekaaslasi.
Liberalism.
18. ja algava 19. sajandi filosoofid, sotsioloogid ja poliitökonoomid töötasid välja poliitilise programmi, mis kujunes praktilise poliitilise tegevuse juhendiks esmalt Inglismaal ja Ühendriikides, seejärel Euroopas ja lõpuks suuremal või väiksemal määral kogu ülejäänud asustatud maailmas. Seda programmi ei viidud millalgi ega kusagil lõplikult ellu. Isegi Inglismaal, mida peetakse liberalismi kodumaaks ja liberaalsuse musternäidiseks, pole kunagi õnnestunud läbi suruda kõiki liberalistlikke taotlusi. Kogu ülejäänud maailmas on liberaalne programm üle võetud vaid osaliselt, teine ja mitte vähem oluline osa on aga tagasi lükatud kas kohe või siis jälle maha salatud mõne aja möödudes. Vaid mõningase liialdusega saab tegelikult rääkida sellest, et maailm on teinud läbi liberaalse ajajärgu. Kogu mõjujõudu pole liberalism kunagi näidata suutnud.
Liberaalsete ideede kahjuks küll liiga lühikeseks ja piiratuks jäänud valitsemisajast piisas siiski maailma näo muutmiseks. Algas suurepärane majanduslik areng. Inimese kui tootliku jõu vabastamine tema köidikuist tõi kaasa elatusvahendite hulga suurenemise ja mitmekesistumise. Maailmasõja eelõhtul, mis oli aastatepikkuse terava liberaalsusvastase võitluse tagajärjeks ja mis juhatas sisse veelgi teravama liberaalsete põhimõtete vastu võitlemise ajajärgu, oli maailm tunduvalt tihedamini asustatud, kui ta seda kunagi varem oli olnud, ja iga üksik maailmakodanik võis tunduvalt paremini elada, kui see oli olnud võimalik varasemate sajandite jooksul. Liberalismi loodud heaolu on märgatavalt vähendanud varasematel aastasadadel armutult möllanud laste surevust ja pikendanud elutingimuste paranemise tulemusena keskmist eluiga. See heaolu polnud kättesaadav üksnes kitsale valitute kihile. Maailma eelõhtul elas tööline Euroopa tööstusriikides, Ameerika Ühendriikides ja mere taga Briti dominioonides paremini ja kaunimalt kui aadlik veel mitte väga pikka aega tagasi. Tal oli piisavalt süüa ja juua, ta sai oma lastele parema kasvatuse anda, soovi korral võis ta osaleda oma rahva vaimses elus ning ta võis piisavalt annet ja jõudu omades eriliste raskusteta pürgida kõrgematesse kihtidesse. Maades, kus liberalism oli võitnud laiemat kõlapinda, ei olnud ühiskondliku püramiidi tipus need, keda olnuks eelistatud rikaste ja kõrgelseisvate vanemate järeltulijatena juba nende sünnipära alusel, vaid need, kes olid end asjaoludest soodustatuina omaenese jõul kitsastest oludest üles töötanud. Kadunud olid piirid, mis vanal ajal härrasid sulastest lahutasid. Jäänud olid vaid võrdõiguslikud kodanikud. Kedagi ei surutud tahaplaanile ega jälitatud rahvusliku kuuluvuse, veendumuste või usu tõttu. Sisuliselt oli lõppenud poliitiline ja religioosne tagakiusamine, ning kui välisest küljest rääkida, siis tuli sõdu ette nüüdsest harvem. Optimistid nägid juba koitmas igavese rahu ajajärku.
Läks aga teisiti. 19. sajand tõi liberalismile tugevad ja ägedad vastased, kellel õnnestus suur osa liberalismi saavutusi jälle kehtetuks muuta. Tänapäeval ei taha maailm liberalismist enam midagi teada. Väljaspool Inglismaad on „liberalism” kui mõiste lausa põlatud; Inglismaal leidub nimelt veel „liberaliste”, suurem osa neist on seda siiski vaid nime poolest, tõeliselt on nad pigem mõõdukad sotsialistid. Valitsev võim on tänapäeval kõigis paigus antiliberaalsete parteide kätes. Antiliberalismi programm päästis valla suure maailmasõja ja viis rahvaste eraldumiseni üksteisest impordi- ja ekspordikeeldude, tollinõuete, liikumisvabaduse piiramise ja teiste sarnaste abinõude kasutuselevõtmise tagajärjel. See omakorda viis riigid sotsialistlike eksperimentideni, mille tulemusena langes töö produktiivsus ja suurenes häda ning viletsus. Kes sihilikult oma silmi ei sulge, peaks nägema läheneva maailmamajanduse katastroofi märke. Antiliberalism viib tsivilisatsiooni üleüldise kokkuvarisemiseni.
Kui tahetakse teada, mis on liberalism ja mida see taotleb, ei piisa informatsiooni hankimiseks lihtsalt sellest, et uuritakse ajaloolistest allikatest järele, mida liberaalsed poliitikud on taotlenud ja mida läbi viinud. Seda sellepärast, et liberalismil ei ole õnnestunud kusagil oma programmi läbi viia nii, nagu see oli algselt kavandatud.
Ent ka end tänapäeval liberaalseks nimetavate parteide programmid ja tegevus ei anna meile informatsiooni tõelise liberalismi kohta. Nagu juba mainitud, mõistetakse tänapäeval isegi Inglismaa liberalismi all midagi, mis sarnaneb palju enam torismile ja sotsialismile kui vanale vabakaupmeeste programmile. Kui leidub liberaale, kes leiavad, et raudteede, kaevanduste ja teiste ettevõtete riigistamise ja isegi kaitsetollide loomise eest seismine sobib kokku nende liberalismiga, siis pole raske mõista, et asjast on järele jäänud vaid nimetus.
Niisama vähe piisaks tänapäeval liberalismi tundmaõppimiseks tema suurte loojate teostest. Liberalism ei ole lõpuleviidud õpetus, ta pole mingi jäik dogma, vaid selle kõige vastand; ta on teadusliku õpetuse rakendamine inimeste ühiskondlikus elus. Ja nii nagu poliitökonoomia, sotsioloogia ja filosoofia David Hume’i, Adam Smithi, David Ricardo, Jeremy Benthami ja Wilhelm Humboldti päevadest saadik pole jäänud muutumatuks, nii kujutab endast ka tänapäeva liberalismi õpetus midagi muud, kui ta oli seda nende meeste ajal, seejuures ei ole põhiidee tähtsus vähenenud. Juba palju aastaid ei ole keegi enam püüdnud kokkuvõtvalt selgitada liberaalse õpetuse mõtet ja olemust. Seetõttu peaks olema õigustatud meie katse söandada sellest pilti luua.
Materiaalne heaolu.
Liberalism on õpetus, mis on suunatud läbi ja lõhki inimese käitumisele selles maailmas. Ta ei pea lõppude lõpuks silmas midagi muud kui inimese välise materiaalse heaolu edendamist. Ta ei hoolitse otseselt nende seesmiste hingeliste ja metafüüsiliste vajaduste rahuldamise eest. Ta ei tõota inimesele ka õnne ja rahulolu, ta ei tõota muud kui nende soovide täitmist nii suures ulatuses, kui seda võimaldavad välismaailmast johtuvad asjaolud.
Liberalismile on korduvalt ette heidetud niisugust täielikult välist ja materialistlikku suhtumist maisesse ja mööduvasse. Nagu arvatakse, ei piirdu inimese elu ainult söömise ja joomisega. Olevat olemas ka kõrgemaid ja olulisemaid vajadusi kui söök ja jook, elupaik ja kehakate. Ka suurim maine rikkus ei toovat inimesele kunagi õnne, kui tema sisemus ja tema hing jäävad rahuldamatuks ja tühjaks. Liberalismi suurim viga olevat olnud see, et ta ei suutnud midagi pakkuda inimese sügavamatele ja õilsamatele püüdlustele.
Kuid kriitikud, kes nii arvavad, näitavad sellega vaid seda, kui kaugel täiuslikkusest ja kui materialistlik on nende endi ettekujutus sellest kõrgemast ja õilsamast. Inimpoliitika käsutuses olevate vahenditega saab inimesi muuta rikkaks või vaeseks ja rahuldada nende seesmisi sügavaimaid igatsusi. Sellisel juhul lakkavad kõik välised abivahendid funktsioneerimast. Poliitika võimuses on üksnes valu ja kannatuste väliste põhjuste kõrvaldamine; poliitika võib arendada süsteemi, mis toidab näljaseid, katab paljaid ja leiab kodututele peavarju. Kuid õnn ja rahulolu ei sõltu toidust, riietusest ja elupaigast, vaid eelkõige sellest, mida inimene oma sisemuses kannab. Mitte hingeliste väärtuste põlgamise pärast ei pööra liberalism oma tähelepanu lõplikult kõigele materiaalsele, ega seepärast, et ta oleks veendunud selles, et kõrgeim ja sügavaim inimeses ei ole liigutatav välise reguleerimise kaudu. Ta üritab välist saavutada vaid seepärast, et ta teab, et inimese seesmine, hingeline rikkus ei tule mitte väljastpoolt, vaid tema enese rinnast. Ta ei püüdle millegi muu kui siseelu arendamiseks vajalike väliste tingimuste loomise poole. Ja ei ole mingisugust kahtlust, et suhteliselt jõukalt elav 20. sajandi inimene saab oma hingelisi vajadusi kergemini rahuldada kui 10. sajandi oma, kellele ei andnud hetkekski rahu mure eksistentsi, pideva virelemise ning vaenlase poolt ähvardava ohu pärast.
Kes tõesti sarnaselt mõnedesse keskaja asiaatlikesse ja kristlikesse sektidesse kuulunutega peaks pooldama täielikku lihasuretamist, kes peaks seadma inimliku elu ideaaliks vähenõudlikkuse ja vaesuse, nagu see on iseloomulik kaladele vees ja lindudele metsas, sellele ei oska me küll midagi vastata, kui ta heidab liberalismile ette materialistlikku suhtumist. Me võime teda paluda lasta meid segamatult oma teed minna nagu me ei takista ka teda saamast õndsaks omal viisil. Olgu ta rahus oma kambrikeses maailmast ja inimkonnast äralõigatuna.
Suurem enamus meie kaasaegsetest ei jaga askeetlikke ideaale. Kes aga kord askeetliku maailma hülgab, sel pole midagi ette heita liberalismile selle püüdlustes välise heaolu poole.
Liberalismi eesmärk.
Laialt on levinud arvamus, et liberalismi eristab teistest poliitilistest suundadest see, et ta esindab ühiskonna teatava osa – omanike, kapitalistide ja ettevõtjate – huvisid, ja asetab need teiste kihtide huvidest kõrgemale. See väide pole sugugi paikapidav. Liberalism on alati silmas pidanud kõigi ja mitte iial üksnes mingisuguse erirühma heaolu. Seda püüdis väljendada inglise utilitaristide kuulus reegel: „suurima hulga suurim rõõm” ühel kahtlemata mitte kõige osavamal viisil. Ajalooliselt oli liberalism esimene poliitiline suund, mis soosis mitte väljavalitud kihtide, vaid kõigi heaolu. Sotsialismist, mis end samuti väidab kõigi heaolu poole püüdlevat, ei erine liberalism mitte eesmärgi poolest, mida ta tahab saavutada, vaid vahendite poolest, mida ta valib lõpliku sihini jõudmiseks.
Küsimus, mille üle tasub arutleda, on mõningate väide, et liberalismi edu tuleneb sellest, et ta soodustab või on ette nähtud soodustama teatud ühiskonnakihtide erihuvisid. Üks ülesannetest, mille me oleme seadnud endale liberaalse programmi tutvustamisel, on näidata, et see etteheide pole mingil juhul õigustatud. Aga neid, kes niisuguseid etteheiteid teevad, ei saa ka süüdistada kohe algusest peale ebasiiruses; on võimalik, et nad selle, meie seisukohalt küll väära väite, tões ja vaimus välja käivad. Igatahes nõustub sellisel viisil liberalismi vastu ülesastuja sellega, et liberalismi kavatsused on avalikud ja et see ei taotle midagi muud kui seda, mida väidab tahtvat.
Hoopis teine lugu on aga nende liberalismi kriitikutega, kes liberalismile ette heidavad, et ta ei lähtu mitte üldsuse, vaid üksikkihtide erihuvidest. Need on ühtaegu nii ebaausad kui ka võhiklikud. Kuivõrd nad on valinud sellise võitlusviisi, näitavad nad, et on täiesti teadlikud omaenda nõrkadest külgedest. Kuna nad edu teisiti ei suuda saavutada, haaravad nad mürgitatud relvade järele.
Kui arst teeb haigele, kes himustab toitu, mis ta tervisele võib kahjulikult mõjuda, selgeks, et ta tahtmine on pöörane, pole keegi liiga rumal, ütlemaks: „Arst ei soovi haigele head; kes haigele head tahab, peab talle lubama maitsvat toitu nautida.” Igaüks mõistab, et arst soovitab haigel loobuda mõnust, mida pakub halvasti mõjuva toidu nautimine, selleks et vältida tervise rikkumist. Ometi ei ole see ühiskondlikus elus nii. Kui liberaal laidab maha teatud populaarsed otsused sellepärast, et ta arvab, et neil võivad olla kahjulikud tagajärjed, tembeldatakse ta rahvavaenlaseks ja ülistatakse seda demagoogi, kes soovitab hilisemaid halbu tagajärgi silmas pidamata seda, mis näib olevat hetkel kasulik.
Arukas tegutsemine erineb mittearukast selle poolest, et ta nõuab ajutisi ohvreid, need ajutised ohvrid on vaid näilised, kuna hiljem osaks saav edu korvab need täielikult. Kes loobub hästi maitsvast, kuigi ebatervislikust toidust, toob vaid ajutise, näilise ohvri, ning tulemus – kahjustuse vältimine – näitab, et ta pole midagi kaotanud, vaid on hoopis võitnud. Et seda aga saavutada, on vaja ette näha oma tegutsemise tagajärgi. Demagoog lõikab sellest endale kasu. Ta vastandab enda ajutist, näilist ohvrit nõudvale liberaalile, tembeldades selle südametuks ja rahvavaenulikuks. Ennast ülistab demagoog kui inimeste ja rahva sõpra. Hädale ja viletsusele viidates oma nõuandeid jagades mõistab ta kuulajate südameid pisarateni liigutada.
Antiliberaalne poliitika on kapitali kulutamise poliitika. Ta soovitab tuleviku nimel olevikku rikkalikumalt kindlustada. See on täpselt seesama, mis toimub haigega, kelle juhtumist me rääkisime; mõlemal puhul tähendab rikkalik hetkenauding rasket katsumust tulevikus. Kui selle dilemmaga silmitsi olles räägitakse, et kalkus on filantroopiaga vastuolus, siis ollakse ebaaus ja võlts. Meie selline etteheide ei käi ainult igapäevapoliitikute ja antiliberaalsete parteide huve teeniva pressi kohta. Niisugust ebaausat võitlusviisi on tarvitanud peaaegu kõik „sotsiaalpoliitilised” kirjanikud.
See, et maailmas leidub häda ja viletsust, pole mingi argument liberalismi vastu, nagu seda kaldub oma piiratud silmaringi tõttu arvama keskmine ajalehelugeja. Tõeliselt tahab ju liberalism häda ja viletsust kõrvaldada ning ta teab vahendeid, mida soovitab kui ainuõigeid eesmärgile jõudmiseks. Kes arvab end teadvat mingit paremat või mingit muud ainuvõimalikku teed sihile jõudmiseks, see proovigu seda tõestada. Aga väide, nagu püüdleks liberaalid ainult teatava rühma ning mitte kõigi ühiskonna liikmete heaolu poole, ei asenda seda tõestust küll mingil juhul.
Tõsiasi, et häda ja viletsus on olemas, pole mingiks süütõendiks liberalismi vastu ka siis, kui maailm ajaks tänapäeval liberaalset poliitikat, ikkagi jääks lahtiseks küsimus, kas ei tähendaks mõne teise poliitika valitsemine rohkem häda ja viletsust. Seistes silmitsi asjaoluga, et tänapäeval takistatakse ja pidurdatakse antiliberaalse poliitikaga kõikjal eraomanduse sisseseadmist ja funktsioneerimist, on sellepärast loomulikult täiesti väär kinnitada, nagu näitaks see, et hetkel ei ole kõik nii nagu soovitud, liberaalsete põhimõtete ebaõigsust. See, mida liberalism ja kapitalism on saavutanud, saab arusaadavaks siis, kui võrdleme olevikku keskaja ja uusaja esimeste aastasadade oludega. Mida nad aga oleksid võinud saavutada, kui neid ei oleks segatud, võib oletada vaid teoreetilistest kaalutlustest lähtudes.
Liberalism ja kapitalism.
Ühiskonda, kus on ellu viidud liberaalsed põhiideed, tavatseme me nimetada kapitalistlikuks ühiskonnaks ja vastavat ühiskonnakorda kapitalismiks. Kuivõrd kõikjal meie majanduspoliitikas saab täheldada vaid liberalismile lähenemist kas siis suuremal või väiksemal määral, ei anna maailmas hetkel valitsev olukord meile täiuslikku pilti sellest, mida võiks tähendada lõplikult väljakujunenud kapitalism. Aga ikkagi on meie ajastu nimetamine kapitalismiajastuks igati õigustatud, kuna tänapäevaks saavutatud rikkuse võib lugeda kapitalistlike institutsioonide teeneks. Asjaolule, et suure hulga meie kaasaegsete elatustase on palju kõrgem, kui see oli olnud ainult mõnede inimpõlvede eest vaid rikastel ja eriti soosituil, võlgneme me tänu meie ühiskonnas säilinud liberaalsetele ideedele ja sellele, mida kapitalism endas kannab.
Üldlevinud demagoogiline fraas väidab muidugi hoopis muud. Kui seda uskuda, siis võiks arvata, et kõik edusammud tootmistehnika vallas tähendavad edu vaid mingile kitsale ringile, ning massid muutuvad seevastu üha vaesemaks. On vaja vaid hetk järele mõelda, mõistmaks, et kõigi tehniliste ja industriaalsete uuenduste tulemused avaldavad positiivset mõju masside vajaduste rahuldamisele. Kogu valmistoodangut tootev suurtööstus töötab otseselt ning poolfabrikaate ja masinaid tootev tööstus kaudselt laiade masside heaolu nimel. Viimase aastasaja suured tööstuslikud murrangud on nagu 18. sajandi tööstuslikud pöördedki, mida on tähistatud mitte just eriti õnnestunud sõnapaariga „tehniline revolutsioon”, avaldanud soodsat mõju esmajoones massi vajaduste rahuldamisele. Valmisriiete ja jalanõude tööstusliku tootmise ning toiduainetetööstuse areng on kogu oma olemuses osutunud massidele kasulikuks, on aidanud kaasa sellele, et mass on kaasajal palju paremini toidetud ja riides kui kunagi varem. Aga massitootmine ei hoolitse mitte ainult toidu, peavarju ja kehakatte eest, vaid ka suure hulga teiste vajaduste eest. Samuti kujutavad endast massitootmist press nagu ka filmitööstus, ning koguni teater ja muud sarnased kunstiasutused muutuvad päev-päevalt üha enam massikülastusasutusteks.
Sellest hoolimata seostatakse tänapäeval tänu innukale fakte pea peale asetavale anti-liberaalsete parteide agitatsioonile mõisted „liberalism” ja „kapitalism” maailma kasvava vaesustumise ja võimust võtva pauperiseerumisega. Siiski pole kogu demagoogial küll õnnestunud mõistete „liberaalne” ja „liberalism” väärtust nii suurel määral kahjustada, kui see seda meeleldi soovinud oleks. Lõpuks ei saa ju märkamata jätta, et vaatamata anti-liberalistliku agitatsioonitöö pingutustele kõlab neis mõisteis midagi sellist, mida kuuleb iga terve inimene, kui kostab sõna „vabadus”. Seepärast püüab antiliberaalne agitatsioon sõna „liberalism” mitte liiga tihti suhu võtta ja eelistab kõike põlastusväärset, mida ta sellele süsteemile alusetult omaseks peab, seostada mõistega „kapitalism”. Sõna „kapitalism” puhul mängib kaasa ettekujutus kõvasüdamelisest kapitalistist, kes ei mõtle muule kui enese rikastumisele, olgu kasvõi ainult oma kaasinimeste ekspluateerimise teel. See, et tõeliselt liberaalselt organiseeritud kapitalistlik ühiskonnakord on niisugune, kus kapitalisti ja ettevõtja ainukeseks teeks rikkusele on kaasinimeste eest vastavalt enese äranägemisele paremini hoolitsemine, on aga paljudele, kes on endale kapitalistidest kujutluspildi loonud, teadmata. Selle asemel, et rääkida kapitalismist siis, kui märgitakse tohutuid edusamme masside elutaseme parandamisel, räägib antiliberaalne agitatsioon kapitalismist alati vaid siis, kui räägitakse millestki, mis sai võimalikuks liberalismi tagasitõrjumise läbi. Jääb nimetamata, et kapitalism andis laiadele massidele suhkru näol maitsva naudingu- ja toiduaine. Seoses suhkruga räägitakse kapitalismist vaid siis, kui mingis riigis tõstetakse suhkru hind kartelli poolt kõrgemale maailmaturu hinnast. Kas see oleks liberaalsete juhtpõhimõtete kehtimise korral üldse mõeldav! Liberaalselt valitsevas riigis, milles ei eksisteeri tolle, ei oleks mõeldavad ka kartellid, mis võiks mingi kauba hinna maailmaturu hinnast kõrgemale tõsta.
Mõttekäik, mille abil antiliberaalne demagoogia on jõudnud selleni, et ta kõiki antiliberaalse poliitika seaduserikkumisi ja halbu tagajärgi just liberalismile ja kapitalismile ette heidab, on järgmine: lähtutakse väitest, et liberalistlikud põhimõtted taotlevad kapitalistide ja ettevõtjate huvide vastandamist ülejäänud rahvastikukihtide huvidega ja et liberalism olevat seega poliitika, mis töötab rikaste heaks ja vaeste kahjuks. Praegu on näha, et teatud eeldustel pooldab arvukalt kapitaliste ja ettevõtjaid kaitsetolle, teised jälle, nimelt relvatootjad, seisavad sõjarelvastuse eest, ning seda ollakse kohe valmis tõlgendama kapitalistliku poliitikana. Tegelikult on asi milleski muus. Liberalism ei ole mingisuguse erikihi huvisid teeniv poliitika, ta peab silmas üldsuse huvisid. Seepärast ei saa väita, nagu omaksid kapitalistid ja ettevõtjad mingit erilist huvi liberalismi eest seismiseks. Nende huvi liberalismi kaitsta on samasugune nagu igal teisel inimesel. On võimalik, et mingil üksikjuhul küll mõnede kapitalistide ja ettevõtjate erihuvid kattuvad liberalismi programmiga, ent alati vastanduvad neile teiste kapitalistide ja ettevõtjate erihuvid. Asjad pole sugugi nii lihtsad, kui seda endale ette kujutavad need, kes kõikjal „huvisid” ja „huvitatuid” haistavad. Seda, et näiteks üks riik rauatolli kehtestab, ei saa lahti mõtestada „lihtsalt”, lähtudes ainult asjaolust, et see rauatööstusele kasuks tuleb. Riigis on teistsuguste huvidega inimesi ka ettevõtjate seas, igal juhul on rauatollist tuleneva kasu nautijaiks vaid kaduv vähemus. Ka altkäemaksuga ei saa olla olnud tegemist, sest ka äraostetuid saab olla vaid vähemus ja lõpuks: miks ostavad ainult kaitsetolli töötajad kedagi ära, neile vastanduvad vabakaupmehed aga mitte? Ideoloogiat, mis võimaldab kaitsetolle, ei loo mitte need „huvitatud” ja nende poolt äraostetud, vaid hoopis ideoloogid, kes annavad maailmale ideed, mille järgi kõik suundub.
Meie ajastul, mil valitsevad antiliberaalsed ideed, mõtlevad kõik antiliberaalselt, nii nagu saja aasta eest mõtles enamus liberaalselt. Kui kaasajal paljud ettevõtjad seisavad kaitsetolli eest, siis pole tegemist millegi muu kui antiliberalismi kujunemise ja tähtsustumisega. Sellel pole mingit pistmist liberalismiga.
Tõlgitud väljaandest: Ludwig von Mises, Liberalismus, Jena, 1927, lk 1-11.