Robert Nozick

UTOOPIA

Robert Nozickit võib vast pidada kõige tähtsamaks radikaalse individualismi filosoofiks kaasaja Ameerikas. Tema raamat „Anarhia, riik ja utoopia” („Anarchy, State, and Utopia”, 1974) klaaris põhjalikult ja veenvalt arved igasuguste kujutlustega õiglasest jaotamisest ja aitas sellega tublisti kaasa klassikalise liberalismi taassünnile USA-s. Lähtudes John Locke’i vaadetest inspireeritud teooriast, mille järgi inimesel on lepinguga kaitstud võõrandamatud õigused, leiab Nozick, et tõeliselt legitiimne on ainult minimaalriik.

Riigil, mis ületab minimaalriigi raamid, ei ole õigustust. Ent kas pole mitte tõsi, et minimaalriigi ideel või ideaalil puudub sära? Kas see idee suudab südant põksuma panna ja innustada ennastsalgavale võitlusele? Kas selle lipukirja all läheks keegi barrikaadidele? See ideaal jätab kahvatu ja jõuetu mulje võrreldes – võtame teise äärmuse – utopistide lootuste ja unistustega. Millised ka ei oleks minimaalriigi eelised, ei saa seda küll kuidagi pidada utoopiaks. Seetõttu võib loota, et kui me võtame ette utopismi teooria lähema uurimise, jätkub sellest küllaga, et tuua selgelt välja minimaalriigi puudused ja vajakajäämised poliitilise filosoofia lõppsihina. Lisaks tõotab niisugune süvenemine kujuneda ka omaette huvipakkuvaks. Järgnegem siis utoopia teooriale sinna, kuhu ta meid viib.

Oleks küll väga kummaline, kui mingi konkreetse utoopiakirjelduse adekvaatsust kinnitaks ainult üks argument või ainult üks põhjenduste süsteem. Utoopiasse koonduvad nii paljud erinevad pürgimused, et selleni peab viima palju erinevaid teoreetilisi arutluskäike.

Esimene arutluskäik algab tõdemusest, et inimesed on erinevad. Eristavateks teguriteks on temperament, huvid, intellektuaalsed võimed, eesmärgid, loomupärased kalduvused, vaimsed püüdlused ja elulaad, mida keegi eelistab. Eri inimeste väärtused lähevad lahku ja ühistele väärtustele omistavad nad erineva tähtsuse. (Inimesed tahavad elada erinevas kliimas – mägedes, lauskmaal, kõrbes, mere ääres, suurlinnas, väikelinnas.) Ei ole mingit alust arvata, et mingi üks elukorraldus oleks ideaalne kõikide inimeste meelest; see-eest on tõsiselt põhjust uskuda, et see nii ei ole.

Wittgenstein, Elizabeth Taylor, Bertrand Russell, Thomas Merton, Yogi Berra, Allen Ginsburg, Harry Wolfson, Thoreau, Casey Stengel, Ljubavitši rabi, Picasso, Mooses, Einstein, Hugh Heffner, Sokrates, Henry Ford, Lenny Bruce, Baba Ram Dass, Gandhi, sir Edmund Hillary, Raymond Lubitz, Buddha, Frank Sinatra, Kolumbus, Freud, Norman Mailer, Ayn Rand, parun Rothschild, Ted Williams, Thomas Edison, H. L. Mencken, Thomas Jefferson, Ralph Ellison, Bobby Fischer, Emma Goldman, Pjotr Kropotkin, Teie ja Teie vanemad. Kas tõesti leidub üks elulaad, mis oleks kõigi nende inimeste meelest parim? Kujutage ette, et nad kõik elavad mõnes nendest utoopiatest, mille detailset kirjeldust Te olete lugenud. Proovige kirjeldada utoopilist kogukonda, mis oleks parim variant kõigi nende inimeste jaoks. Kas see peaks tegelema põllumajandusega või asuma linnas? Kas elu peaks seal olema väga luksuslik või rangelt lihtne, rahuldades põhivajadusi? Kuidas näeksid välja sugupooltevahelised suhted? Kas oleks olemas mingi abielulaadne institutsioon? Kas see oleks monogaamne? Kas lapsi kasvataksid vanemad? Kas eksisteeriks eraomandus? Kas elu oleks vaikne ja turvaline või täis seiklusi, raskusi, ohte ja võimalusi kangelastegudeks? Kas religioone oleks üks, mitu või mitte ühtegi? Kui suur tähtsus oleks religioonil inimeste elus? Kas inimesed peaksid elus tähtsamaks isiklikke huve või ühiskondlikku tegevust ja poliitilisi probleeme? Kas nad pühenduksid sihikindlalt teatud ühele tööalale, püüaksid järele proovida kõiki töid ja meelelahutusi või hoopis keskenduksid rahuldustpakkuvale vabaajaveetmisele? Kas lastele saaks osaks range kasvatus või vabakasvatus? Millele paneks rõhku haridus? Kas spordil oleks inimeste elus tähtis koht (pealtvaatajatena, kaasalööjatena)? Aga kunstil? Kas ülekaalus oleksid meelelised naudingud või vaimutegevus? Või miski muu? Kas rõivamood oleks olemas? Kas kena väljanägemise nimel tehtaks suuri pingutusi? Kuidas suhtutaks surmasse? Kas tehnika ja kõiksugu riistapuud oleksid ühiskonnas tähtsal kohal? Ja nii edasi.

Et oleks olemas üks kirjeldus, mis vastaks parimal viisil kõigile neile küsimustele, üks ühiskond, mis oleks kõige parem elukeskkond igale inimesele, seda minu meelest küll uskuda ei saa. (Rääkimata sellest, et me seda ühiskonda praegu nii hästi tunneksime, et me saaksime hakkama selle kirjeldamisega – juhul, kui see peakski olemas olema.) Ärgu hakatagu utoopiat kirjeldama enne, kui on värskelt üle loetud näiteks Shakespeare’i, Tolstoi, Jane Austeni, Rabelais’ ja Dostojevski teosed, et seisaks meeles, kui erinevad võivad olla inimesed. (See aitaks ka meelde tuletada, kui keerulised nad on.)

Utopistlikud autorid, kellest igaüks on väga kindel oma nägemuse eelistes ja erilises õigsuses, on omavahel erinenud (mitte vähem kui ülalloetletud inimesed) selle poolest, milliste institutsioonide ja millise elulaadi poole nad soovitavad püüelda. Kuigi ideaalse ühiskonna pildid, mis nad välja pakuvad, on kõigil liiga lihtsustatud (isegi osaühiskondade kohta, millest on juttu allpool), tuleks meil võtta tõsiselt erinevuste olemasolu ennast. Ükski utopist ei pane kõiki inimesi oma ühiskonnas elama täpselt ühesugust elu, pühendama täpselt samapalju aega täpselt samadele tegevustele. Miks see nii on? Kas samad kaalutlused ei räägi vastu ka ainsa ideaalse ühiskonnakirjelduse olemasolule?

Niisiis tuleb välja, et utoopilises ühiskonnas peab olema erinevat tüüpi kogukondi ja erinevaid elulaade. Utoopia saab koosnema utoopiatest, erinevat laadi kogukondadest, kus inimesed elavad erinevat elu erinevate institutsioonide raames. Suuremale osale inimestest on mõnda tüüpi kogukonnad ligitõmbavamad kui teised; kogukonnad hakkavad kasvama ja kahanema. Inimesed emigreerivad ühest kogukonnast teise või elavad kogu elu ühes kogukonnas. Utoopia on utoopiate raamsüsteem – koht, kus inimesed saavad vabal tahtel liituda, et järgida ja püüda ellu viia omaenda nägemust heast elust ideaalses kogukonnas, kus aga keegi ei saa teistele oma utoopianägemust peale suruda. Utoopiline ühiskond on utopismi ühiskond. (Muidugi on mõni inimene võib-olla rahul ka seal, kus ta on. Mitte kõik ei liitu eriliste katseliste kogukondadega, ja paljud, kes esialgu kõrvale hoiavad, liituvad hiljem, kui on juba selge, kuidas need kogukonnad tegelikult toimivad.) Pool tõest, mida ma tahan väljendada, seisneb selles, et utoopia on metautoopia – keskkond, milles võib teostada utoopilisi eksperimente; keskkond, kus inimestel on vabadus ellu viia omaenese eesmärke; keskkond, mis peab suures osas juba loodud olema, enne kui on võimalik püsikindlalt ellu rakendada konkreetsemad utoopilised nägemused.

„Nii et kõik taandub sellele, et utoopia on vaba ühiskond?” Utoopia ei ole lihtsalt ühiskond, milles toimib meie raamsüsteem. Ei saa ju ometi arvata, et tarvitseb vaid kehtestada raamsüsteem ja kümne minuti pärast on utoopia valmis. Kõik oleks ikka samamoodi edasi. Ei ole mõtet hakata tegema suuri sõnu enne, kui paljude inimeste konkreetsetest valikutest on aegamisi kasvanud välja midagi kõneväärset. (Ma ei pea silmas seda, et see protsess peaks millalgi jõudma lõppstaadiumi, millele ongi suunatud kõik meie igatsused. Staatilistele utoopiateooriatele omase utoopilise lõppseisundi asemel on meil utoopiline protsess.) Kogukondade paljusus areneb suureks mitmekesisuseks. Peab küll olema narr või prohvet, et hakata ennustama, kui kaugele, kui erinevaks ja mis suunas on kogukonnad arenenud ajaks, mil raamsüsteemi kehtestamisest on möödunud, ütleme, 150 aastat.

Et ma ei taha olla narr ega prohvet, lubatagu mul lõpetuseks vaid rõhutada, et siin esitatud utoopiakontseptsioonil on kaks külge. Ühelt poolt on meil raamsüsteem ja teiselt poolt konkreetsed kogukonnad selles süsteemis. Peaaegu kogu utoopiakirjandus tegeleb meie mõistes sellega, kuidas peaksid välja nägema konkreetsed kogukonnad. See, et mina ei ole kirjeldanud ühtki konkreetset osaühiskonda, ei tähenda sugugi, et nende kirjeldamine ei oleks (minu meelest) üldse oluline või oleks vähetähtis või ebahuvitav. Me ju elame konkreetsetes kooslustes. Just siin tuleb tulla lagedale oma mitteimperialistliku nägemusega heast, ideaalsest ühiskonnast, ja see siis ellu viia. Raamsüsteem ongi mõeldud selleks, et seda võimaldada. Ilma seesuguste nägemusteta, mis ajendavad ja innustavad looma konkreetseid kogukondi, millel on konkreetsed soovitud omadused, oleks raamsüsteem surnud. Kui raamsüsteemile lisanduvad veel paljude inimeste konkreetsed nägemused, siis on tee lahti kõigist võimalikest parima maailmani.

Siin esitatud positsioon heidab täielikult kõrvale mõtte planeerida detailselt valmis kogukond, kus peavad elama kõik, kuid kiidab heaks vabatahtliku eksperimenteerimise utoopiatega ning annab sellele kasvupinna; kas niisugune positsioon kuulub utopistlikku või antiutopistlikku leeri? Et mul on sellele küsimusele raske vastata, siis ma julgen arvata, et minu raamsüsteem ühendab endas mõlema positsiooni eelised. (Kui ta aga hoopis ühendab mõlema vaatekoha vead, puudused ja möödalaskmised, siis toob vaba ja avatud diskussioon selle asjaolu päevavalgele.)

Utoopia raamsüsteem, mida me siin oleme kirjeldanud, on samaväärne minimaalriigiga. Nüüd on selgunud, et see moraalselt eelistatav riik, ainus moraalselt õigustatud ja ainus moraalselt talutav riik realiseeribki kõige paremini lugematute unistajate ja visionääride utoopilised pürgimused. Ta jätab alles selle osa utopistlikust traditsioonist, mis on vastuvõetav meile kõigile, ning ülejäänu jääb lahtiseks, et igaühel oleks võimalus utoopia vastavalt oma isiklikele püüdlustele lõpule viia. Tuletame nüüd meelde küsimust, millega see peatükk algas. Kas minimaalriik kui utoopia raamsüsteem pole tiivustav visioon?

Minimaalriik kohtleb meid puutumatute indiviididena, keda teised ei tohi kasutada mingis mõttes vahendite, tööriistade, instrumentide või ressursina; ta kohtleb meid inimestena, kellel on oma õigused ja nendest tulenev väärikus. Ta kohtleb meid respektiga, austades meie õigusi, ja lubab meil – olgu siis eraldi või koos nendega, keda me tahame kaaslasteks võtta – otsustada oma elu üle ja viia võimete piires ellu oma eesmärgid ning muuta reaalsuseks kujutlus iseendast, tehes vabatahtlikku koostööd teiste inimestega, kellel on samasugune väärikus. Kuidas mõni riik või inimühendus söandakski enamat. Või vähemat.

Tõlgitud väljaandest: Robert Nozick, Anarchy, State, and Utopia, [Basic Books], 1974, lk 297, 309-312, 332-334.

Leave a comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *