Karl Raimund Popper

MÕNED LIBERALISMI TEESID

(Sir) Karl Raimund Popper sündis 1902. a Wienis. Oma 1934. a ilmunud raamatuga „Uurimise loogika” („Logik der Forschung”) pani ta aluse kriitilise ratsionalismi filosoofilisele suunale. Selle järgi pole olemas lõplikke tõdesid ja inimteadmised arenevad ainult tänu väärade hüpoteeside järkjärgulisele kummutamisele. Nimetatud mõtet kasutas Popper kõigi totalitaarsete süsteemide sensatsiooniliseks kriitikaks oma enne natside võimuletulekut Uus-Meremaal eksiilis olles kirjutatud raamatus „Avatud ühiskond ja tema vaenlased” („Die offene Gesellschaft und ihre Feinde”, 1945), mis kuulub liberaalse kirjanduse klassika hulka. Tema mõtteviisi juhtinud teadusteooria sai kindlaks aluseks arvukatele majandusteaduslikele ja sotsioloogilistele teostele. Tema õpilaste ja pooldajate hulka kuuluvad teiste hulgas ka Friedrich August von Hayek, Hans Albert ja Ralf Dahrendorf – ühed 20. sajandi tähtsamad liberaalsed mõtlejad.

  1. Riik on paratamatu pahe. Tema võimupiire ei tohiks ülemäära laiendada. Seda printsiipi võiks nimetada „liberaalseks habemenoaks” (kui võtta eeskujuna Ockhami habemenuga, s t kuulus printsiip selle kohta, et metafüüsiliste eksistentside arvu ei tohiks suurendada üle vajaliku määra).

Et näidata selle pahe – riigi – paratamatust, ei tugine ma Hobbesi seisukohale „homo homini lupus”. Vastupidi: see paratamatus on näidatav isegi siis, kui me lähtume väitest „homo homini felis” või koguni „homo homini angelus” – ühesõnaga veendumusest, et mitte keegi ei hakka teisele inimesele tänu puhtale õrnusele või selgele ingellikule headusele kurja tegema. Ka niisuguses maailmas oleksid hoolimata kõigest olemas nõrgemad ja tugevamad inimesed ja nõrgematel poleks õigust tugevamate sallivusele, nad oleksid neile nende armulikkuse eest, et neid talutakse, tänu võlgu. Need aga (olgu tugevad või nõrgad), kes sellise olukorraga rahul pole ja kes arvavad, et igaühel peab olema õigus elada, ning nõuavad kaitset tugevamate võimu eest, tunnistavad ühtlasi sellise riigi vajalikkust, mis kaitseb kõigi õigusi.

Pole aga raske näidata, et riik kujutab endast pidevat ohtu ja selles mõttes on ta pahe, olgugi et paratamatu pahe. Sest täitmaks oma ülesannet, peab tal olema rohkem võimu kui ühelgi üksikul riigikodanikul. Isegi kui me välja mõtleme asutused, mis võimalikult piiravad võimu kuritarvitamise ohtu, ei suuda me seda hädaohtu ometi iial lõplikult kõrvaldada. Vastupidi, tundub, et me riigi õiguskaitse eest alati maksma peame, ja nimelt mitte üksnes riigimaksudega, vaid koguni alandusega, millega meil tuleb leppida („institutsioonide kõrkus”). Küsimus on aga kõige selle ulatuses. Tähtis on, et õiguskaitse eest liiga kõrget hinda ei makstaks.

  1. Erinevus demokraatia ja vägivallavalitsuse vahel seisneb selles, et demokraatia korral on võimalik valitsusest lahti saada ilma verevalamiseta, despootia korral aga mitte.
  2. Demokraatia ei saa (ja ei pea) osutama kodanikele mingeid heategusid. „Demokraatia” ise ei saa faktiliselt midagi teha – teha saavad vaid demokraatliku riigi kodanikud (loomulikult valitsus kaasa arvatud). Demokraatia pole muud kui raam, mille sees riigi kodanikud tegutseda saavad.
  3. Me ei ole demokraadid mitte selle pärast, et enamusel alati õigus oleks, vaid seetõttu, et demokraatlikud institutsioonid on juhul, kui nende juured on demokraatlikes traditsioonides, kõige kahjutumad neist, mida tunneme. Kui enamus („avalik arvamus”) otsustab despootia kasuks, ei pruugi demokraat sellepärast oma veendumustest lahti öelda, küll saab ta teadlikuks, et demokraatlik traditsioon tema maal ei olnud piisavalt tugev.
  4. Ainult institutsioonidest ei piisa iial, kui neil pole juuri traditsioonides. Ses mõttes, et nad ilma tugeva traditsiooni toeta tihti just plaanitule vastupidi mõjuda võivad, on institutsioonid alati „ambivalentsed”. Näiteks parlamendis peaks opositsioon jämedalt öeldes takistama enamust maksumaksjatelt raha varastamisel. Kuid mulle meenub üks väike skandaal ühes Kagu-Euroopa riigis, mis illustreerib selle institutsiooni ambivalentsust. See oli juhtum, kus suuremat sorti altkäemaks enamuse ja opositsiooni vahel võrdselt jagati.

Traditsioonid on vajalikud institutsioonide ning üksikisikute kavatsuste ja väärtushinnangute vahel sideme loomiseks.

  1. Ei ole võimalik liberaalne „utoopia” – riik, mis on planeeritud traditsioonideta tabula rasale. Sest liberalismi põhimõte nõuab sotsiaalse kooselu puhul vältimatute individuaalse vabaduse piirangute võimalikult ühtlast jaotust (Kant) ja nende vähendamist. Kuidas saame me aga sellist aprioorset põhimõtet kasutada praktikas? Kas häirida pianisti harjutamise juures või tema naabrit rahuliku pärastlõuna nautimisel? Kõiki selliseid probleeme saab lahendada ainult tuginedes olemasolevatele traditsioonidele ja tavadele – traditsioonilisele õigustundele, üldisele õigusele, nagu seda Inglismaal nimetatakse ja sellele, mida üks erapooletu kohtunik õigeks tunnistab. Kuna kõik seadused võivad fikseerida ainult üldisi põhimõtteid, tuleb selleks, et osata neid kasutada, nad lahti mõtestada. Aga interpreteerimiseks on jällegi vajalikud teatud põhimõtted igapäevasest elust, mida võib arendada vaid elav traditsioon. See kõik kehtib eelkõige liberalismi väga abstraktsete ja üldiste põhimõtete kohta.
  2. Liberalismi põhimõtteid võib kirjeldada kui põhimõtteid, mille abil olemasolevaid institutsioone hinnatakse ja kui vaja, siis piiratakse või muudetakse. Nad ei ole võimelised olemasolevaid institutsioone asendama. Teisisõnu: liberalism on (kui me teda ei võrdle just despootiaga) pigem evolutsiooniline kui revolutsiooniline veendumus.
  3. Traditsioonidest tuleb meil tähtsamaks pidada neid, mis moodustavad (vastavalt institutsioonilisele „seaduslikule raamile”) ühiskonnale „moraalse raami” ja mis nii neile ülekantud õigluse ja viisakuse tähendust kui ka ühiskonna poolt saavutatud moraalse vastuvõtlikkuse ulatust kehastavad. See moraalne raam ei ole muutumatu, ent ta muutub suhteliselt aeglaselt. Ei ole midagi ohtlikumat selle raami, selle traditsiooni lõhkumisest. (Natsism püüdles teadlikult selle purustamise poole.) Traditsioonide hävitamine viib lõpuks küünilise nihilismini – kõigist inimlikest väärtustest lahtiütlemise ja nende kadumiseni.

Tõlgitud väljaandest: Karl R. Popper, Auf der Suche nach einer besseren Welt, München – Zürich, 1991 (Serie Piper), lk 169z172.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga