TURG JA INDIVIID
Adam Smith (1723-1790). Kuigi ta oli tegelikult filosoofiaprofessor Edinburghi ülikoolis, pani just tema aluse tänapäevasele poliitilisele ökonoomiale. Juba oma filosoofilises peateoses „Theory of Moral Sentiments” („Moraalsete tundmuste teooria”), mis kuulub moraalifilosoofia 18. sajandi šoti koolkonna klassikaliste raamatute hulka, püüdis ta oma eetilist süsteemi rajada inimloomuse uurimisele, omistades määrava tähtsuse sümpaatiatundele. Oma teedrajavas majandusteaduslikus teoses „The Wealth of Nations” („Rahvaste rikkus”) kasutab ta muuhulgas analoogilist lähenemist, võttes aga seekord peamiseks lähtekohaks inimesele omase majandusliku kasu taotluse, mis aitabki kõige paremini kaasa üldsuse heaolule, kui talle antakse seaduste raames vaba voli. Kuni tänaseni on liberaalne turumajanduslik koolkond, mille esiisa ongi Hume, tema tugeva mõju all.
Tootliku töö produkt on see, mis töödeldavale objektile või toorainele töö tulemusel lisandub. Ettevõtja kasum sõltub sellest, kui suur on see produkt. Kuid kõik, kes tootmist oma kapitaliga toetavad, teevad seda ainult kasumi pärast; ja sellepärast püüavad nad rakendada kapitali alati selle tootmisharu toetamiseks, mille produkt tõotab olla kõige suurema väärtusega ehk vahetatav kõige suurema hulga raha või muude kaupade vastu.
Kuid iga rahva aastatulu on alati võrdne selle rahva poolt tehtava tootliku töö aastase koguprodukti vahetusväärtusega, või õigemini ei olegi midagi muud kui see vahetusväärtus. Et aga igaüks püüab, niipalju kui võimalik, investeerida oma kapitali kodumaisesse tootmisse ja niiviisi ühtlasi kaasa aidata, et selle produkt oleks võimalikult suure väärtusega, siis on tema pingutused järelikult suunatud sellele, et ühiskonna aastatulu oleks võimalikult suur. Enamasti ei ole üksikisikul küll mõtteski teenida ühiskonna huve ja ta isegi ei tea, mil määral ta seda teeb. Eelistades toetada kodumaist ja mitte välismaist tootmist, peab ta silmas vaid oma turvalisust; ja suunates tootmist nii, et see annaks võimalikult suure väärtusega produkti, taotleb ta vaid isiklikku kasu, ja nii sellel kui ka paljudel teistel juhtudel juhib teda nähtamatu käsi eesmärgi suunas, mis tema kavatsuste hulka ei kuulu. Ja ühiskonna seisukohalt ei olegi alati halvem, et see tema kavatsus ei olnud. Järgides oma huve, teenib ta ühiskonna huvisid sageli tõhusamalt, kui neid tõesti silmas pidades. Need, kes on teinud näo, et nad ajavad oma äri ühiskonna hüvanguks, ei ole minu teada iial kuigi palju head korda saatnud. Niisugused ambitsioonid ei ole küll kaupmeeste seas eriti levinud, ja pole tarvis just palju sõnu, et neid selles suhtes ümber veenda.
Millisesse kodumaise tootmise harusse on kasulik kapitali paigutada ja millises harus tõotab produkti väärtus kujuneda kõige suuremaks, seda oskab ilmselt igaüks kohapeal palju paremini otsustada kui ükski riigimees või seadusandja, kes teeks seda tema eest. Kui mõni riigimees peaks proovima eraisikutele dikteerida, kuhu oma kapital investeerida, siis ta võtaks seesuguse hoolitsusega endale mitte ainult väga raske ja täiesti tarbetu koorma, vaid ka niisuguse võimu, mida on ohtlik usaldada mitte ainult üksikisikule, vaid isegi mistahes nõukogule või senatile, ja mis ei oleks kellegi käes nii kardetav kui sellise inimese käes, kellel jätkub rumalust ja enesekindlust pidada ennast sobivaks niisuguse võimu teostamiseks.
Mingil käsitöö või manufaktuurse tootmise alal kodumaisele toodangule siseturumonopoli andmine tähendab juba mingil määral eraisikutele ettekirjutamist, kuidas nad oma kapitali peaksid rakendama, ja seetõttu on niisugune samm peaaegu alati kasutu või kahjulik. Kui kodumaist toodet on võimalik tuua turule sama odavalt, kui on välismaine, siis on see abinõu ilmselt kasutu. Kui see aga ei ole võimalik, peaks siseturumonopol üldjuhul olema kahjulik. Iga mõistlik pereisa juhindub põhimõttest mitte kunagi hakata kodus tegema seda, mis läheb rohkem maksma kui ostes. Rätsep ei püüa endale ise kingi valmistada, vaid ostab need kingsepalt. Kingsepp ei püüa endale ise rõivaid õmmelda, vaid tellib need rätsepalt. Talupidaja ei hakka tegema kumbagi, vaid annab need teha kingsepale või rätsepale. Kõik nad leiavad, et nende huvides on kulutada oma töö täielikult alal, millel nad on naabritest üle, ja kasutada kõige muu vajaliku ostmiseks osa oma toodangust või – mis teeb sama välja – selle eest saadud raha.
Mis on mõistlik ühe perekonna jaoks, saab vaevalt olla rumal ka suure kuningriigi puhul. Kui mõni teine maa saab meid mingi kaubaga odavamalt varustada, kui me ise suudame toota, siis on parem kasutada vahetuskaubana mingit osa niisugusest toodangust, mida me suudame valmistada mingis suhtes soodsamalt. Et tootliku töö koguhulk riigis on alati võrdeline selle toetuseks suunatud kapitaliga, siis kirjeldatud juhul töö hulk ei vähene, täpselt nii nagu see ei vähenenud käsitöölistel meie näites; tuleb ainult leida viis, kuidas tööd kõige kasulikumalt kulutada. Kindlasti ei ole töö kulutatud kõige kasulikumalt, kui valmistatakse asja, mida on odavam osta, kui toota. Kui töö juhitakse kõrvale ilmselgelt suurema väärtusega kaupade tootmiselt, et toota väiksema väärtusega kaupa, siis selle aastaprodukt kindlasti mingil määral väheneb. Me eeldasime, et kõnealust kaupa saab välismaalt osta odavamalt, kui läheb maksma selle kodumaal valmistamine. Seega oleks selle kauba ostmiseks tarvis läinud vaid osa nendest kaupadest – ehk, mis teeb sama välja – ainult osa nende kaupade hinnast -, mida kodumaal oleks valmistatud sama suure kapitalimahutuse korral, kui vaid tootmisel oleks lastud kulgeda oma loomulikku rada. Seega iga niisugune piirang suunab ühiskonna tootlikku tööd kasulikumalt rakenduselt vähem kasulikule, ja töö aastaprodukti vahetusväärtus mitte ei kasva, nagu taotles seadusandja, vaid paratamatult väheneb.
Niisuguste abinõudega võib küll mõnikord mõnd kindlat tootmisharu kiiremini rajada ja välja arendada, kui see muidu oleks toimunud, ja sel juhul võib tootmine selles harus olla mõne aja pärast sama odav või koguni odavam kui välismaal. Kuid asjaolu, et sel moel on võimalik kiiremini kui muul viisil suunata tootmist riigis soodsal viisil kindlale rajale, ei tähenda veel sugugi, et niiviisi saaks suurendada tootlikku tööd tervikuna või selle kogutulu. Tootlik töö saab riigis suureneda ainult sedamööda, kuidas kasvab kapital, ja kapital saab riigis kasvada ainult vastavalt sellele, kui palju õnnestub järk-järgult rahvatulust akumuleerida. Kuid niisuguse sekkumise vahetu tagajärg on rahvatulu kahanemine, ja kui mingi abinõu vähendab rahvatulu, siis on raske uskuda, et see võiks suurendada kapitali riigis kiiremini, kui see oleks kasvanud iseenesest, juhul kui kapitalile ja tööle oleks jäetud vabadus leida loomulik rakendus.
Niisiis, iga süsteem, mis püüab olgu siis tõmmata teatavasse tootmisharru erakorraliste soodustuste abil rohkem ühiskonna kapitali, kui sinna loomulikul viisil suunduks, või hoida erakorraliste piirangutega teatavast tootmisharust eemal mõninga osa kapitalist, mida muidu sinna paigutataks, töötab tegelikult vastu põhieesmärgile, mida see süsteem on mõeldud teenima. Kiirendamise asemel ta aeglustab ühiskonna progressi tõelise hüvangu ja õitsengu poole ning suurendamise asemel vähendab selle aastaprodukti tegelikku väärtust, mida toodavad maa ja töö antud riigis.
Järelikult, kui kõrvaldatakse kõik soodustavad või piiravad süsteemid, pääseb iseenesest maksvusele lihtne ja selge loomuliku vabaduse süsteem. Igaühele on jäetud täielik vabadus – seni, kuni ta ei riku õigluse seadusi – järgida oma huve nii, nagu ta heaks arvab, ning rakendada oma tööd ja kapitali, konkureerides kõigi teiste inimeste või klasside töö ja kapitaliga. Seetõttu on valitseja vabastatud kohustusest, mille täitmise katse toob alati kaasa ohu langeda eksiarvamustesse ja mille tegelikuks täitmiseks ei oleks küllaldane ka kõige suurem inimlik tarkus ja teadmiste rohkus. Jutt on kohustusest järele valvata tootmise üle, millega tegelevad eraisikud, ja suunata seda aladele, mis ühiskonna huvidele kõige enam vastavad. Loomuliku vabaduse süsteemi puhul on valitsejal ainult kolm kohustust, mis on küll väga tähtsad, ent tavamõistusele selged ja arusaadavad: esiteks, kaitsta rahvast teiste sõltumatute rahvaste rünnaku ja sissetungi eest; teiseks, kaitsta iga ühiskonnaliiget, niipalju kui võimalik, ülekohtu ja rõhumise eest, mis lähtub mistahes teiselt ühiskonnaliikmelt, ehk kohustus sisse seada hästi korraldatud õigusemõistmine; ja kolmandaks, kohustus püstitada ja korras pidada teatavaid avalikke rajatisi ning rajada ja käigus hoida teatavaid avalikke asutusi, mille loomine ja ülalpidamine ei saa kunagi olla ühegi üksikisiku ega väikese grupi huvides, sest nendest saadav kasum ei tasuks iialgi ära üksikisiku või väikese grupi poolt tehtavaid kulutusi, kuigi suure inimeste ühenduse puhul võivad need kulutused end sageli kuhjaga ära tasuda.
Tõlgitud väljaandest: Adam Smith, An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations, edited by Edwin Cannan, New York, 1965, lk 423-425, 650-651.