Eesti alustas 1991.aastal peale oma riikliku iseseisvuse de facto taastamist paljudes valdkondades üsna tühjalt lehelt. Mis meil oli olemas, oli aga riikliku õigussüsteemi nurgakivi – rahvahääletusel vastu võetud Põhiseadus ja õiguslikul järjepidevusel põhinev arusaam õigussüsteemist kui tervikust. 1940.aastaks oli Eestis välja kujunenud õiguskord, mis põhines kontinentaal-euroopa õigusel, mida õigusega ka saksa-austria õigussüsteemiks nimetatakse.
Omandisuhted, võla- ja ühinguõigus uuendati meil paljuski ajaloolisel alusel, kuid me võtsime arvesse ka teiste parimaid praktikaid ja püüdsime mitte korrata teiste vigu. Igasugune seaduse rakendamine eeldab aga ka registreid ja nende pidamist. Samal ajal muutusid paljud uued majandusharud – näiteks hasartmängud – taas seaduslikuks. Kuna Eesti valis Saksamaa eeskujul õiguskindlate registrite süsteemi, pidime ma ka mõtlema sellele, kuidas need registrid toimima hakkavad. Ja siinkohal tuli meile appi uus tehnoloogia.
Eestis välja töötatud turvaline andmevahetussüsteem nimega „X-TEE“ ja isikutuvastamist võimaldav ID-kaart andsid meile eelmise sajandi 90-ndatel aastate teises pooles ja selle sajandi esimestel aastatel võimaluse hakata pakkuma Eesti ettevõtlusele kogu maailmas unikaalseid e-teenuseid: ettevõtete asutamist veebis, aruannete, maksudeklaratsioonide ja õiguslikku tähendust omavate kandetaotluste esitamist veebipõhistes infosüsteemides. Me suutsime tekitada keskkonna, kus inimene, kellel on Eesti ID-kaart ja kes selle abil saab anda digiallkirja, saab ettevõtlusega tegelda ja riigiga suhelda oma kodu- või töökohast lahkumata. Mis veelgi huvitavam, ta saab seda teha ka ükskõik, millises planeedi Maa asukohas, kus vaid on olemas Interneti leviala. Ja seda reaalajas, asutuste tööajast sõltumatult ja enamasti täiesti tasuta. Me lähtusime põhimõttest, et kuna meid on vähe, peavad meie eest töö ära tegema kaasaegsed masinad. Eriti töö, mida seostatakse pahamainese sõnaga „bürokraatia“.
Igal tehingul on aga mitu poolt. Väikese majanduse edukus sõltub tema avatusest ja koostööst. Me nägime, et meie süsteemid on küll head, kuid seda ainult meile endale. Teiste riikide kodanikud pidid meil äritegevusega seonduvate õigustoimingute tegemiseks ikka kas ise kohale tulema või palkama kalleid esindajaid siit. Sest nad ei saanud digitaalselt anda allkirju, mis tõepoolest tuvastanuks nende isikusamasuse. Sama probleemi ees seisid kõik riigid, kes arendasid infosüsteeme. Euroopa Liit, vaatamata kõlavatele loosungitele, ei suutnud kokku leppida ühtset isikutuvastussüsteemi.
Me hakkasime tasapisi avama oma infosüsteeme nende riikide kodanikele, kelle digitaalse isikutuvastuse süsteem seda võimaldas. See oli üsna vaevaline protsess. Esimesena tegime seda Portugaliga. Kuid on ju selge, et ettevõtlussidemed eri Euroopa otstes asuvate riikide vahel ei saa kunagi olema massilised. Me nägime palju vaeva, et vastastikku oma e-teenuseid kasutamiseks avada, kuid kasu sellest oli üsna vähestele.
2008.aastal tekkiski meil idee hakata välja andma e-residendi staatust. Ehk siis need välismaalased, kes soovivad kasutada samu võimalusi, mis on antud eesti kodanikele, saaksid neid ettevõtluse ja heaolu arendamiseks kasutada omamata sealjuures kodakondsust või ametlikku elamisluba. Peaks ju see igati ühtima Euroopa Liidu aluspõhimõtetega.
Nagu iga radikaalne idee, kogus ka see alguses palju vastaseid. Meid süüdistati Eesti kodakondsuse vesistamises ja ukse avamises petistele ja sulidele. Ent vaatamata tulistele vaidlustele, võttis Eesti Vabariigi parlament 2014. aastal vastu seaduse, mis võimaldab kõigil, kes seda soovivad, taotleda Eesti e-residendi staatust.
Selle staatuse saaja saab endale Eesti ID-kaardi, millega ta pääseb 24/7 ligi kõigile meie infosüsteemidele, asugu ta kasvõi Tulemaal. Ta saab asutada Eestis ettevõtte, määrata sellele juhtorganid ja vajadusel kasvõi öösel neid reaalajas muuta, esitada oma ettevõtte maksudeklaratsioone või aruandeid, teha tehinguid ja sõlmida lepinguid. Tegelikult saab ta korda ajada digitaalse allkirjaga ka kõik oma pangaasjad.
Eesti ei ole mingi Caymaniga võrreldav maksuparadiis ja selleks me ka ei pürgi. Meil ei ole aga midagi selle vastu, et meile luuakse ettevõtteid, mille tulud lõppastmes maksustataks Eestis. Eestis ei maksustata ettevõtete investeeritud kasumit ja see on meile toonud ka majanduslikku edu. Me loodame, et meie lihtne ja USA Delaware osariigiga paljuski võrreldav ühinguõigus ning lihtne ja proportsionaalne maksusüsteem toovad siia uusi ettevõtjaid. Ka neid, kelle tegevus ei piirdu ainult Eestiga.
Tere tulemast Eesti e-residendiks!
Rein Lang
Liberalismi Akadeemia nõukogu liige