European Forum of New Ideas on Poola tööstusliidu Lewiatan ja Euroopa ettevõtluse keskliidu Business Europe poolt 2011. aastal ellu kutsutud Sopoti kuurortlinnas toimuv iga-aastane foorum arutamaks Euroopa ja selle majanduse arengut globaalses kontekstis. 2014 olid mõistagi kuumaks teemaks julgeolek, energia ning arvestades endiselt nõrka majanduskasvu ka vajalikud Euroopa majandusreformid.
Euroopa Liberaalne Foorum korraldas selle raames ühe eraldi arutelu – kas ja kuidas on vaja Euroopa heaoluriiki reformida. Teema pakkus tõsist huvi, sest ka ettevõtjad tunnetavad kaht suurt probleemi. Esiteks, riikide eelarved on Euroopas endiselt defitsiidis suuresti kõrgete sotsiaalkulude tõttu, majandused ei edene ning pole poliitikuid, kes teeks oluliselt kulusid mõjutavaid sotsiaalsektori reforme. Teiseks, kuigi on suhteliselt suur tööpuudus, on samal ajal ka koolitatud ja motiveeritud tööjõu puudus, sest töötuabirahad ja muud skeemis pakuvad võimalust riigi kulul elamiseks. Probleem on terav ka pikas perspektiivis võttes arvesse elanikkonna vananemist. Eelmainitu tähendab aga halvenevat majanduskeskkonda. Mõlemad on väga suured probleemid, mis on ohuks ka Eesti julgeolekule. Kas Euroopa saavutab iseseisva kaitsevõime või ka võime ühtset välispoliitikat ajada, kui siseriiklike sotsiaalprobleemide tõttu on kaitsekulud alla 1,3% SKPst ning ollakse valmis ükskõik mis lepituseks Putiniga, et järgmise aasta majanduskasv kasvõi natuke kõrgem oleks?
Nagu ikka on Eesti pikem eeskujuriik. Meie sotsiaalkulud on kaks korda madalamad kui Prantsusmaal, kuigi puudega inimeste osas on meie kulud ühed suhteliselt kõrgeimad. Töövõimereform on seega väga õige samm, et raha jagamisele lisaks aitaks riik ka töövõimetusega inimesi üha enam ise tööd teha. Väga õigeks võib pidada, et Eestis pole riiklikku elamute jagamist – mõnes riigis neelab see olulise osa sotsiaalkuludest. Õigeks võib pidada ka seda, et kulutame ühena enim lastele – 13% sotsiaalkuludest, kui Euroopa keskmine on vaid 8%. Lapsed on ju ikkagi tulevik. Eesti sündivus oli 2013.a. 1000 inimese kohta 10,3 EL keskmine 10, Saksamaal 8,5, kuid Iirimaal 15 ja Prantsusmaal 12. Peaks uurima, kas see on katoliikluse mõju või mida need viimased kaks on õigesti teinud.
Euroopa suurim probleem on pensionid ja tervishoid, kus endiselt on valdav maksude kaudu finantseerimine. Vaid üksikutes riikides nagu Holland ja Suurbritannia on suuremahulised pensionifondid, kus kodanikud ei pea liialt muretsema, kas riigil on 20-30 aasta pärast ikka raha pensionite maksmiseks. Loodetavasti ka Eesti 14 aastat tagasi alustatud sammastesse kogumine annab 20-30 aasta pärast selliseid vilju nagu neis riikides. Mitmetes riikides pole aga mingit säästmist ja isiklikku vastutust. Sama on küsimus ka tervishoiuga. Meil on Eestis pea kõik solidaarsuspõhine ning tänu Haigekassa süsteemile on kulud kontrolli all. Samas tervisenäitajad on endiselt üpris kehvad. Peaks endalt küsima, millised motivaatorid on inimestel end tervena hoida? Võib-olla on ruumi innovatsiooniks ja ka väikseks osaks isiklikuks vastutuseks.
Samuti oli aktiivne energiateema arutlus. Kõik osalejad pooldasid Euroopa energialiidu rajamist, kuid oldi skeptilised, kas isegi idee autoril, uuel Euroopa Nõukogu esimehel Donald Tuskil õnnestub piisavat ühtsust tekida, et tegelikult ühtse energiaturu kaudu gaasi hinnad alaneks ning Euroopa kasutaks maksimaalselt enda koduseid energiaallikaid nagu kildagaas, biokütus, tuumaenergia, kivisüsi ja põlevkivi. Ikka ja jälle veeretatakse kas Kremli välisabil või keskkonnaaktivistide poolt kaikaid kodarasse, kuidas üht või teist energialiiki välistada kahjustades tervikut. Probleem on suur, sest Euroopa ettevõtted investeerivad tööstusesse väljaspool Euroopat. Seda põhjusel, et energiakulud on üle 1/3 kõrgemad kui USAs ja Aasias. Ettevõtjad ei saa aru, mis kasu on Euroopa 10% CO2 kärpest 10 aasta jooksul kui Hiina on samal ajal enda emissioone 50% kasvatanud.
Kahju, et endiselt on Euroopa suurlinnad gaasiküttel kui võiksid toimida nagu Tartu, Pärnu, Klaipeda ja üha enam ka Tallinn prügi- või puiduhakke küttel. Kahju, et tuulikute subsideerimisega muudetakse elekter Euroopas kallimaks, surudes turult välja soojuselektrijaamad ning kahjustades tarbijaid. Kahju, et kildagaasi arendamiseks on loodud nii rumalad regulatsioonid ja maksud, mis ei võimalda seda Poolas sellise kujul kuidagi kasutusele võtta. Kahju, et ka meil Eestis kiputakse energeetikat ülereguleerima ilma, et tarbija või majandus sellest kuidagi käegakatsutavalt võidaks. Võib vaid soovida jõudu uuele Euroopa Komisjonile ja poliitikutele liikmesriikides tegemaks pikaajalisemalt targemaid otsuseid kui viimased 10 aastat on tehtud.
Kalev Kallemets
Liberalismi Akadeemia nõukogu liige