Kes võidab Euroopa ühtsusest?

Pärast põhjalikku kaalumist leidis žürii, et antud töö on üks kahest võiduvääriliseks peetud esseest. Antud essee autoriks on 12. klassi Rocca al Mare Kooli õpilane Markus Leemet.

Tallinn 2016

Euroopa tervikuna on üks maailma tähtsamaid piirkondi, meil on nii mõjuvõimu kui ka austust. Euroopa on vana maailm, see pole küll inimkonna alguspunkt ega ka kultuurse tsivilisatsiooni alustala, kuid meie ajalugu on pikk ja väga värviline oma sõdadega, kuid samas ka oma tohutute oluliste kultuuriliste saavutustega, mis on tuntud üle maailma. Võibolla tõesti ei kaalu kultuurilised saavutused, nagu Vana-Kreeka templid ja Viini klassikute teosed üle kohutavaid sündmusi, nagu esimene ja teine maailmasõda, mille keskmeks oli Euroopa, kuid need ja paljud teised olid õppetunniks nii meile kui ka teistele riikidele üle maailma. Me oleme minevikust õppinud, me teame kui piinarikkas valitsemisvorm võib olla diktatuur või absoluutne monarhia. Enamik meist on üht või teist omal nahal kogenud ja me teame, kui palju kannatust sellega kaasneb. Sellepärast on enamik Euroopast läinud demokraatia teed, millel on küll omad probleemid, näiteks bürokraatia ja otsustusvõimetusega, kuid kindlasti on see etem riigivõimust, mis võimul püsimiseks kasutab jõudu või terrorit rahva peal. Lisaks ainuvõimust loobumisele on Euroopa otsustanud austada ÜRO poolt loodud inimõiguseid, mille kohaselt on igal inimesel kaasasündinud õigus vabadusele, eneseväljendusele ja väärikusele. Demokraatia ja inimõigused käivad omavahel käsikäes, üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Kuid kas suhted liikmesriikidega on meile sama olulised kui inimõigused?

In Varietate Concordia – Euroopa liidu tunnuslause, mille kohaselt me kõik oleme oma mitmekesisuses ühinenud. Erinevus ja mitmekesisus on saanud voorusteks, kui pole seda alati olnud. Me väärtustame seda, et me Eestis räägime eesti keelt ja tähistame jaanipäeva, kuid Kreekas kõneldakse kreeka keelt ja süüakse souvlakit – me oleme mitmekesised, kuid kas me oleme ka ühtsed? Euroopa seisab kuristiku äärel: me saame jätkate samamoodi, nagu see on viimased paarkümmend aastat olnud, kuid me võime ka kukkuda pea ees pilkasesse pimedusse. Viimase aasta sündmused on meid kuristiku poole kallutanud. Inglismaa ei ole rahul oma hetkeliste tingimustega Euroopa Liidus ja tulemas on referendum, mis otsustab Inglismaa Euroopa Liitu jäämise üle. Olgu tulemus milline tahes, Inglismaa on välja kaubelnud endale juba eritingimused Euroopa liitu jäämise puhul, andes sellega tugeva hoobi Euroopa ühtlusele. Miks peaks üldse mingi riik leppima standadsete tingimustega, mis on liikmesriikidele kehtestatud, kui on võimalik nõuda ka paremaid tingimusi. Lisaks Inglismaale on raputanud Euroopa ühtsust ka Poola ja Ungari. Poola on näidanud hiljuti üles mitmeid demokraatiast kaugenemise märke ja Ungari seisab tema kõrval, lubades ära vetostada Euroopa Liidu poolsed sanktsioonid Poolale. Probleemid ei lõppe ka sellega: suured pagulaslained on Euroopa lõhestanud. On riike, kes vaatamata raskustele on nõus neid vastu võtma, ja on ka riike, kes leiavad, et nemad pole aitamiseks suutelised. Kõik need katsumused on välja viinud euroskeptilisuse levimiseni. Mitmes riigis, kaasa arvatus Poolas, on võimule saanud euroskeptilised valitsused ja pole ka välistatud, et kui Euroopa ei suuda oma probleeme lahendada, siis taoline trend jätkub.

Euroopa ühtsus on oma mitmete probleemidega suure küsimärgi all ja on suur oht, et me jääme ilma mitmetest seni eksisteerinud hüvedest. Solidaarsuse puudumine Euroopas on viinud olukorrani, kus tahetakse Schengeni viisaruum ajutiselt sulgeda. See abinõu peaks kaitsema Euroopa riike järgmiste terrorirünnakute eest, kuna tõhusad piirikontrollid suudavad paremini sisserändajaid kontrollida ja illegaalseid sisserändajaid tõrjuda. Kindlasti aitab taoline abinõu mingil määral terrorismiohtu vähendada, kuid kindlasti ei kaota seda ja võibolla toob Euroopa kodanikele rohkem kahju kui kasu. Naiivne oleks mõelda, et põgenikevoogudega ei saabu Euroopasse ka terroriste, kuid sama naiivne on mõelda, et meil juba kohapeal ei ela radikaliseerunud moslemeid. Iga rünnakuga Euroopa pinnal hakatakse moslemitesse aina külmemalt suhtuma, sest paratamatult teevad inimesed üldistusi. Kahjuks tekitab see moslemite seas omakorda suuremat radikaliseerumist, kuna nad tunnevad, et ei kuulu ühiskonda, kus nad elavad, ja see võib viia omakorda uute rünnakuteni. See on surnud ring, mida kindlasti ei lahenda piiride sulgemine, ning võibolla tekitab see rohkem kahju kui kasu. Piiride sulgemine annaks inimestele sõnumi, et tegelikult on terrorismioht suurem, kui varem arvati ja selle kartmine on põhjendatud. Hirm läänemaailma südames on see, mida terroristid saavutada tahavad, seepärast me ei tohiks lasta sellel juhtuda ja me peaksime hoidma piirid avatud. Lisaks üleliigse hirmu tekkimisele jääksid inimesed piiride sulgemise tõttu ilma ka võimalusest viisavabalt reisida, mis tänases globaliseerunud maailmas oleks suur hoop nii majandusele kui ka inimeste heaolule. Parem lahendus terrorismiga võitlemiseks oleks Euroopal kokku hoida, tõhusate andmebaaside loomine, informatsiooni jagamine ja algprobleemiga tegelemine, sest seni, kuni eksisteerib Daish, ei saa Euroopa oma turvalisuses kunagi 100% kindel olla.

Euroopa on keerulises olukorras, Inglismaa tahab lahkuda, meil on sisetüli Poola ja Ungariga ning Euroskeptilisus saab aina populaarsemaks. Need on probleemid, millega tuleb tegeleda nüüd ja kohe, sest muidu saame me ühtsusest ainult unistada. Ainult ühte hoides suudame me terrorismile vastu astuda ja ennast turvaliselt tunda. Ühte hoides võidame me kõik, saavutades suurema turvalisuse ja mugavama elu jätkumise. Piiride sulgemine toob meile rohkem kahju kui kasu ja lisaks lükkab see meid kaugemale Euroopa pikaajalisest unistusest – luua Euroopa ühendriigid.

Leave a comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *