William Leggett

RAHVA ÕIGUSED

William Leggett (1802-1838) oli kahe New Yorgi ajakirja, „Evening Post’i” ja „Plaindealer’i”, väljaandjana USA presidendi Andrew Jacksoni (1829-37) pooldajate laissezfaire tiiva mõjukaim publitsist. Andrew Jacksoni ametisolekuaega peetakse klassikalise liberalismi tõeliseks õitseajaks USA-s, mille vältel õnnestus drastiliselt vähendada riigi kõikvõimsust. Leggett kaitses oma äärmiselt elegantses stiilis koostatud esseedes vabakaubandust, osariikide õigusi ja põhiseaduslike sätetega radikaalselt piiratud demokraatiat ning oli üks vihasemaid lõunaosariikide orjuse vastaseid.

Ühendriikide president Andrew Jackson väljendab oma viimases kõnes kongressile järgmist tähelepanuväärset mõtet, mida tahame käsitleda ühe lühikese kommentaari teemana. Ta ütles: „Oletada, et meie valitsus, mis on loodud rahva hüvanguks, peaks nimelt selsamal põhjusel omama ka võimu, mis teeniks näiliselt avalikku heaolu, on viga, mille ohvriks kaldub langema isegi aus inimene.”

Kes meie riigivalitsuse ja üksikute osariikide valitsuste suunda on algusest peale tähelepanelikult jälginud, peab meie arvates olema suurel määral veendunud selles, et meie riigi üks suurimaid tõelisi puudusi sugeneb seaduste ülemäärasest rohkusest. Võib öelda, et tõenäoliselt ja isegi kindlasti ulatub kongressi ja osariikide poolt ühe aasta jooksul väljaantud seaduste summa mitme tuhandeni. Ehk tähendab see seda, et ausameelne Ühendriikide rahvas nõuab enda pidurdamist ja häirimist nii rohkete kammitsatega; või seda, et rahva hulgas ei saa korda hoida, ilma et sellel aastast aastasse uute seaduste ja eeskirjadega käsi raudu ei surutaks? Tegevusvabaduse seisukohalt on iga üleliigne seadus kergemeelne ja tarbetu väljamõeldis ja piirab RAHVALE RESERVEERITUD ÕIGUSI. Uurigem, mis õigused need on.

Kõik valitsused on algselt loodud isiku ja omandi kaitseks; ja rahvas kui niisugune annab oma valitsejatele ainult niivõrd võimu, kui on möödapääsmatu nende suurte eesmärkide saavutamiseks. Rahvas säilitab kõik volitused, mida ta nii delegeerinud ei ole, ja neid võib seega vaadelda kui rahvale reserveeritud õigusi. Mis puutub valitsuse otstarbe määratlusse, siis on kõik autorid selles ühel nõul, et tegemist on just nendega, mida me äsja nimetasime, nimelt isikut ja omandit puudutavate õiguste kaitsega. Rahvas on üle andnud kogu võimu, mis toetab nende eesmärkide saavutamist, säilitanud samal ajal sellega mitte seonduva. Kaitstagu oma rahvast ja tema omandit, kõige muuga saab see ise hakkama. Rahvas ei taha valitsust, kes teeb talle ettekirjutusi tema enese pädevuses olevates asjades; kes kirjutab talle ette, kui usin ta peab olema ja jaotab tema usinuse vilju. Rahvas ei taha mugavalt lobisevaid seadusandjaid, ei soovi täidesaatvat võimu, kes segaks ennast tema töösse ja asjadesse ega kohtulikku võimu oma isiklike vaidlusküsimuste reguleerimiseks. Ta nõuab üldisi seadusi, mis takistaks teiste isikute ja omandi kahjustamist ja tagaks samal ajal tema enese liikmete ja omandi puutumatuse.

Tagamaks valitsuse rajamisel nende põhjapanevate eesmärkide saavutamist, ei või kunagi nõuda, et üksikule klassile ühiskonnas antakse eesõigusi, mida teistel samasugusel määral ei ole. Sellelaadsed eesõigused hävitaksid kõikide valitsuste suure eesmärgi, sest nende läbi luuakse või vähemalt tugevdatakse kergesti vara ja mõjuvõimu ebavõrdne jaotus, millest aga just tulenevadki need ohud isikule ja omandile, mille eest kõik valitsused peaksid kaitsma. On vältimatu, et taoline areng kalduks toetama tugevate jõudu ja vastavalt ka nõrkade rumalust, nii et viimased satuks olukorda, kus saab mõjusalt rikkuda nende isikut ja omandit puudutavaid õigusi. Õiguste hulka, millised Ühendriikide rahvas on endale sõnaselgelt jätnud, kuulub kõigi kodanike täielik võrdõiguslikkus. See on iga rahva loomulikuks õiguseks ja jääb talle endastmõistetavalt, juhul kui ta pole sellest selgesõnaliselt loobunud. Ühendriikide rahvale ei ole see aga mitte lihtsalt vaikimisi jäetud, see tagatakse ja kindlustatakse talle tähtsa fundamentaalse põhimõttena, ning seda tunnustatakse meie föderaalvalitsuse põhiseaduses ja üksikute osariikide põhiseadustes. Ainus valdkond, kus Ühendriikide rahvas on oma esindajatele andnud õiguse enda asjatoimetustesse ja eesmärkidesse vahele segada, on kaubandus, ja selle põhjus on päevselge. Valitsus tuli varustada sellise võimuga, et määrata kindlaks üldkehtivad eeskirjad ja maksud ning et sõlmida võõraste rahvastega kaubanduslepinguid. Muidu ei oleks regulaarset ja pikaajalist väliskaubandust; igaüks võiks siis mingisugustest reeglitest kinni pidamata teha isiklikke kokkuleppeid, ja seega jääks valitsusele veel vaid valik, kas jätta meie laevad ja kaubandus saatuse hoolde või minna sõtta, et kaitsta neid, keda ta ei suudaks kontrollida. Ja sellega lõpeb võim ning vajadus majandust „reguleerida”. Kõigis teistes ühiskonna valdkondades ei olnud see hea valitsuse eesmärkide jaoks vajalik ja seda ei ole rahva poolt ka kunagi kavandatud, ei implitsiitselt ega ka eksplitsiitselt.

Kui me analüüsime seadusandluse protsessi Ühendriikides alates erinevate moodustatud valitsuste ametissenimetamisest, siis selgub, et seadusandlikud kogud on töötanud reeglipäraselt ja süstemaatiliselt selleks, et purustada kogu rahvale reserveeritud õiguste süsteemi. Üheksa seadust nende kümnest koosnenud eksimustest selle suurepärase võrdsete õiguste printsiibi vastu, ja sellele kestvalt piiri panemata ei saa ükski rahvas kunagi oma vabadust kaua säilitada. Aja jooksul on rahva esindajad enda kätte haaranud kõik need õigused ja kasutanud neid, mis jääksid rahva kasutada, kui aetaks korralikult meie valitsusasju. Oma ülesannet ei näinud nad mitte selles, et luua üldkehtivaid seadusi, vaid selles, et luua spetsiifilisi; mitte selles, et luua seadusi ühiskonnale, vaid selles, et luua vähemusele; mitte selles, et säilitada rahva õigusi puutumatult, vaid selles, et need maha sahkerdada ühingutele. Ühingutele heategevuslikeks eesmärkideks – sest inimesed saavad vaestele alles siis midagi anda, kui nad on ühingusse koondatud; ühingutele kasvatuslikeks eesmärkideks – sest tänapäeval õpivad lapsed tähestikku tavaliselt ainult selleks ainuõigustatud asutuses; ühingutele ketramiseks ja kudumiseks – sest rattad ja süstikud liiguvad ainult siis, kui nad on inkorporeeritud -, ühingutele selle ja tolle ja iga asja jaoks, mida aga iganes suudab välja mõelda ühe rahategija leiutajavaim. Kõik need ühingud mitte üksnes ei naudi privileege, millest ülejäänud kodanikud ilma jäetakse ja millest ainult varakad inimesed võivad osa saada, kuna kõikide nende ühingute aluseks on raha, raha, raha; vaid kõik need ühingud rikuvad ka õigust, mis on reserveeritud suurele ühingule, mida kujutab endast rahvas. Seega hävitab iga ühing kas ajutiselt või alatiseks osa rahva suveräniteedist või siis takistab üksikisikut tema majanduslikes jõupingutustes seeläbi, et sünnitab rivaali, kes tema majanduslikule heakäekäigule laastavalt mõjub.

Sel kombel olid meie rahvuslikud valitsused ja osariikide valitsused kuni viimase ajani ametis sellega, et varastada rahva suurele ühingule reserveeritud õigusi, anda need üle või müüa varakate inimeste väikestele rühmadele, kellel jälle võimaldati teatud privileegide abiga edukamalt ühineda üksikisiku õiguste ja tema majanduslike püüdluste vastu. Rahvas seisis kahe tule vahel. Üheltpoolt asutas Kongress suure panga ja jagas miljoneid iga liiki ühingutele; teiselt poolt sepistasid osariigid uusi ahelaid kõikvõimalike privilegeeritud ühingute kujul, millest igaüks hakkas valitsema omaenda väikest valdkonda; igaüks alla neelama üksikisiku äri; igaüks kindlaks määrama kaubahindu ja tunnitasusid – igaüks produtseerima korrumpeerunud valimisringkonda ja saadikut Kongressi. Oli aeg, kui need korrumpeerunud valimisringkonnad seadsid, nagu Inglismaal, üles enamuse Kongressi saadikutest! On siis veel imekspandav, et ühingute kaitse ja nende keeldude, internsete paranduste ja eesõiguste kohta käivad sõnavõtud olid peaaegu ainsad, mida sellelt austusväärselt ühingult kuulda võis? Paneb see meid siis veel imestama, et rahva hääl sarnanes hüüdja häälele kõrbes, ja see, et kui ei oleks ausat ja kohkumatut, vaimselt kõrgelseisvat ja selgelt mõtlevat Andrew Jacksonit ning tema lugupeetud nõuandjaid, poleks mitte vähimatki rahvale reserveeritud õigustest vastu pidanud kirjeldatud toimivale põhimõttele, mida vaidlustab see suur ja tark mees, olles öelnud: „Oletada, et meie valitsus, mis on loodud rahva hüvanguks, peaks just selsamal põhjusel omama ka võimu, mis teeniks näiliselt avalikku heaolu?”

Sellist põhimõtet pooldav valitsus võib avaliku heaolu nimel tegutsemise ettekäändel teha kõike ja on vaid vahendiks intrigeerivatele poliitikutele, omakasupüüdlikele spekulantidele või hullumeelsetele entusiastidele. Aja jooksul koondab ta enda kätte kõik rahvale reserveeritud õigused; temast saab suur kohtumõistja üksikisiku heakäekäigu üle; ja meist saavad nii, enne kui me arugi saame, ohvrid uut liiki türanniale; seaduste süsteemi türanniale, mille me oleme ise loonud. Jääb üle loota, et meie ahelad tunduksid kergemad, kuna oleme nad omaeneste kätega sepistanud.

Saksa keele vahendusel tõlgitud väljaandest: Kleines Lesebuch über den Liberalismus, ausgewählt, eingeleitet und kommentiert von Detmar Doering, Sankt Augustin, 1992, lk 29-32.

John Locke

USUSALLIVUSE KAITSEKS

Paljude ajaloolaste arvates on liberalismi vaimne esiisa tegelikult inglise filosoof John Locke (1632-1704). Tema poliitilise filosoofia aluseks on idee demokraatlikul viisil sõlmitavast ühiskondlikust lepingust üksikisiku õiguste ja omandi kaitseks. Eelkõige siit pärineb vaim, milles on sõnastatud Ameerika iseseisvusdeklaratsioon. Peale selle oli ta ususallivuse eestvõitleja juba siis, kui see idee oli veel haruldane. Illustreerime seda järgneva katkendiga tema „Kirjast ususallivuse kohta” (1689).

Riik on minu arusaamise järgi inimeste ühendus, mis on rajatud ainult selleks, et tagada, kaitsta ja edendada nende endi tsiviilhuve.

Tsiviilhuvideks ma nimetan inimese elu, vabadust, tervist ja kehalist heaolu, samuti väliste asjade, nagu raha, maavalduste, asjade, mööbliesemete ja muu taolise omamist.

Riigivalitseja kohustus on tagada kogu rahvale tervikuna ja igale alamale eraldi niisuguste maisesse ellu kuuluvate asjade õiguspärane valdamine, rakendades erapooletult seadusi, mis on ühetaolised kõigi suhtes. Kui keegi peaks endale lubama rikkuda nende asjade kaitsmiseks kehtestatud avaliku õiguse ja õigluse seadusi, peab tema jultumust vaos hoidma hirm karistuse ees, mis seisneb osalises või täielikus ilmajäämises nendest tsiviilhuvidest või muudest hüvedest, mida ta võiks ja peaks nautima. Kuid et ükski inimene ei kanna vabatahtlikult karistust, mille läbi ta kaotab mingi osa hüvedest, rääkimata vabaduse või elu kaotusest, siis on valitseja käsutuses kõigi alamate jõud, kui on tarvis karistada neid, kes rikuvad teiste inimeste õigusi.

Kuid riigivalitseja jurisdiktsioon puudutab ainult tsiviilhuvisid, ja igasuguse tsiviilvõimu, -õiguse ja -valitsuse valdkond on ainult niisuguste asjade eest hoolitsemine; sellega see peab piirduma ning ei saa ega tohi mingil juhul laieneda hingeõnnistusele. Ma arvan, et järgnevatest kaalutlustest piisab küllaga, et öeldut tõestada.

Esiteks, hoolitsust hingede eest ei ole riigivalitsejale sugugi rohkem usaldatud kui teistele inimestele. Jumal ei ole seda talle küll usaldanud, sest paistab, et Jumal ei ole iialgi andnud ühele inimesele niisugust võimu teise inimese üle, mis lubaks oma usku peale suruda. Ja ka rahva nõusolek ei saa anda valitsejale niisugust võimu, sest ükski inimene ei saa oma hingeõnnistust sel määral hooletusse jätta, et ta lubaks kellelgi teisel – olgu siis monarhil või alamal – oma suva järgi dikteerida, millist usku ja jumalateenimise viisi vastu võtta. Sest keegi ei saa oma usku seada teise inimese ettekirjutuste järgi, kui ta seda ka tahaks. Tõelise religiooni elusus ja jõud seisneb tervenisti hinge seesmises ja täielikus veendumuses, ja ei ole usku ilma veendumuseta. Me võime küll avalikult tunnistada mistahes usku ja järgida väliselt mistahes riitust, aga kui me ei ole oma südames täiesti veendunud, et meie usutunnistus on õige ja meie riitus on Jumalale meelepärane, siis ei ole ei usutunnistusest ega riitusest hingeõnnistusele küll mingit kasu; veel enam, nad on suureks takistuseks. Nimelt leian ma, et kui me teenime Kõigevägevamat viisil, mida me ei pea temale meelepäraseks, siis jäävad meie patud andeksandmiseta, ja pealegi me lisame niiviisi oma lugematutele pattudele veel silmakirjalikkuse ja sõnakuulmatuse Taevase Kuninga vastu.

Teiseks. Hoolitsus hingede eest ei saa olla riigivalitseja ülesanne, sest tema võim teostub ainult välise sunduse kaudu, kuna aga tõeline ja päästev religioon seisneb sisimas veendumuses, ilma milleta ei saa ükski asi olla Jumalale meelepärane. Ja inimese mõistus on niiviisi loodud, et vägisi teda midagi uskuma panna ei ole võimalik. Varanduse konfiskeerimine, vangistamine, piinamine ega muu taoline abinõu ei saa inimest sundida muutma sisimas väljakujundatud arusaama asjadest.

Ja lõpuks. Vaatame, mida peab ususallivuse asjas tegema riigivalitseja; kindlasti on tal väga tähtis roll.

Me juba näitasime, et hoolitsus hingede eest ei ole riigivalitseja asi. Ma pean silmas niiöelda valitsejalikku hoolitsust, mis seisneb seadustega dikteerimises ja karistustega sundimises; kellelegi ei saa aga keelata ligimesearmastusest lähtuvat hoolitsust, mis seisneb õpetamises, manitsemises ja veenmises. Seetõttu peab igaüks ise hoolitsema oma hinge eest ja iga inimese hooleks tuleb see ka jätta. Aga mis siis, kui inimene jätab oma hinge hooletusse? Selle peale ma küsin: aga mis siis, kui ta jätab hooletusse tervise või oma varanduse? Nende asjadega on riigivalitsusel ju rohkem tegemist kui hingega. Kas valitseja peab siis otsesõnaliselt seadusega tagama, et niisugune inimene ei vaesuks või siis ei jääks haigeks? Seadused teevad kõik, mis võimalik, et alamate vara ja tervist ei kahjustaks pettus või ülekohus teiste poolt, kuid ei kaitse hoolimatuse eest oma tervise vastu ega pillamise eest oma majapidamises. Ei saa kedagi sundida olema rikas või terve, kui ta seda ise ei taha. Jumalgi ei tee inimest vägisi õndsaks. Kuid oletame siiski, et mõni monarh peaks tahtma oma alamaid sundida olgu siis koguma varandust või hoidma oma tervist ja jõudu. Kas sellisel juhul tuleb seadusega ette näha, et alamad tohivad käia ainult Rooma arstide juures, ja sundida kõiki elama nende ettekirjutuste järgi? Kas siis tuleb ära keelata kõik rohud ja puljongid, mis ei ole valmistatud Vatikanis, või ütleme, Genfis? Või kas siis tuleb seadusega sundida kõiki hakkama kaupmeheks või muusikuks, et kõik saaksid rikkaks? Või peavad kõik hakkama kõrtsmikuks või sepaks, sest mõned inimesed peavad nende ametitega lahedalt perekonda ülal ja koguvad jõukust. Võidakse ju öelda, et rikastumiseks on tuhat teed, aga taevasse viib üksainus. See on tõesti hästi öeldud, eriti nende poolt, kes soovitavad üht või teist kindlat teed inimestele peale sundida. Tõepoolest, kui taevasse viiks mitu teed, siis poleks ju ettekäänet sundimiseks. Aga kui ma nüüd rühin kõigest väest mööda teed, mis püha maateaduse järgi viib otse Jeruusalemma, miks siis teised mind löövad ja halvasti kohtlevad, kui ma võibolla ei kanna kõrgeid sandaale; kui mu juuksed on valesti lõigatud; kui ma ehk ei ole õigesti ristimisvette kastetud; kui ma söön tee peal liha või mõnda muud toitu, mida mu kõht kannatab; kui ma väldin teatavaid kõrvalteid, kartes sattuda tihnikusse või kuristikku; kui ma valin rööbiti kulgevate radade hulgast selle, mis tundub kõige sirgem ja puhtam; kui ma hoian eemale mõnedest ränduritest, kes on liiga lõbusad või liiga hapu moega; ja lõpuks, kui ma kasutan teejuhti, kes on – või jälle ei ole – valgesse riietatud ja mitraga kroonitud? Kui me hästi järele mõtleme, siis me jõuame kahtlemata järeldusele, et enamasti võib niisuguseid tühiseid asju kas silmas pidada või ka mitte, ilma et see kahjustaks religiooni või hingeõnnistust, kui just ei ole tegemist ebausu või silmakirjalikkusega. Ma leian, et just niisugused asjad külvavad lepitamatut vihavaenu vendade vahele Kristuses, kes on kõik ühel meelel religiooni olulise ja tõesti põhilise osa suhtes.

Kuid olgu, anname järele fanaatikutele, kes mõistavad hukka kõik asjad, mis on teistmoodi kui nendel, ja oletame, et niisuguste seikade tõttu ei jõua kõik teekäijad ühte kohta välja. Mis siis sellest järeldub? Ainult üks tee viib tõesti igavesse õndsusse; et aga teid, mida mööda inimesed käivad, on nii palju, siis jääb ikka lahtiseks, milline neist on see õige. Aga ei hoolitsus riigi eest ega seaduste kehtestamise õigus ei näita valitsejale selgemalt, milline tee viib taevasse, kui seda võib mõista iga eraisik oma otsingute ja mõtiskluste tulemusena. Mu keha on nõrk ja kurnatud laastavast tõvest ning ma arvan, et aitab ainult üks rohi, kuid ma ei tea, milline see on. Ja kui nüüd on olemas ainult üks ravim ja pole teada, mis see on, kas siis sellepärast on ravimi määramine valitseja asi? Kui mul on võimalik surmast pääseda ainult ühel viisil, kas siis sellest järeldub, et mu elu on väljaspool ohtu, kui ma kuuletun täielikult valitsejale? Niisuguseid asju, mida igaühe kohus on ise eelarvamusteta uurida ning mõtiskluste, õpingute ja otsingute abil omal jõul tundma õppida, ei saa vaadelda erilise valdkonnana, millega tegelemine on ühe osa inimeste ametiks. Monarhid on võimu poolest tõesti sündinud teistest inimestest ülemaks, loomu poolest aga teistega võrdseks. Ei õigus ega oskus valitseda too tingimata kaasa kindlat teadmist muudes asjades, ja kõige vähem veel selle kohta, milline on tõeline religioon. Sest kuidas siis muidu oleks võimalik, et maistel valitsejatel on usuasjades nii tohutult erinevad arvamused?

Tõlgitud väljaandest: The Works of John Locke, in four volumes, Volume II, London, MDCCLXXVII, lk 319-320, 327-329.

John Stuart Mill

VABADUS JA KASVATUS

John Stuart Mill (1806-1873), kelle isa James Mill oli samuti liberaalsete vaadetega filosoof ja ajaloolane, oli ehk kõige eeskujulikum liberaalne mõtleja 19.sajandi Inglismaal. Kuigi ta hilisemates majandusteaduslikes töödes kaldus oma abikaasa, naisõiguslase Harriet Taylor-Milli mõjul üha enam «jõuetutele kompromissidele» (Ludwig von Misese sõnad) sotsialismiga, näitab ta ennast järgnevas katkendis, mis on võetud klassikalisest esseest «On Liberty» («Vabadusest», 1859), järjekindla liberaalina, olles põhimõtteliselt vastu kasvatuse täielikule riigistamisele.

Inimesel peab olema vabadus talitada oma asjades nii, nagu ta heaks arvab, aga kui ta tegutseb kellegi teise heaks, siis ei tohiks tal lubada talitada oma äranägemise järgi ettekäändel, et teise asjad on tema enda asjad. Riik peab küll austama üksikisiku vabadust isiklikes asjades, kuid lubades ühele inimesele võimu teiste üle, peab riik selle võimu kasutamisel valvsalt silma peal hoidma. See kohustus on peaaegu täielikult unaruses perekonnasuhete puhul; need aga avaldavad otsest mõju inimese õnnele, mistõttu see juhtum on palju tähtsam kui kõik teised kokku. Siinkohal ei ole mõtet pikemalt peatuda abielumehe peaaegu despootlikul võimul naise üle, sest selle pahe täielikuks kõrvaldamiseks on tarvis vaid anda abielunaistele samad õigused, mis on teistel inimestel, ja neile tuleks tagada samasugune õiguslik kaitse; pealegi ei esine juurdunud ebaõigluse kaitsjad selles asjas vabaduse eest võitlejatena, vaid astuvad avalikult välja võimu kaitseks. Laste puhul aga põhjustab riigi kohustuste täitmatajäämist tõesti vabaduse vääritimõistmine. Võiks peaaegu arvata, et inimese lapsi peetakse osaks temast enesest – mitte piltlikult, vaid sõna otseses mõttes -, nii kiivas on avalik arvamus vähimagi juriidilise piirangu suhtes, mis seatakse täielikule ja jagamatule võimule laste üle, peaaegu alati kiivam kui sekkumise korral inimese enda tegevusvabadusse: nii palju vähem hindab enamik inimesi vabadust võrreldes võimuga. Võtame näiteks kasvatuse. Kas pole peaaegu enesestmõistetav, et riik peab nõudma haridust igalt inimeselt, kes on selle riigi kodanikuna sündinud, ja et haridus peab olema teatud tasemeni sunduslik? Aga näidake mulle inimest, kes ei kardaks seda tõde tunnistada ja selle eest välja astuda! Vaevalt küll keegi eitab, et vanemate (või praeguse seaduse ja tava järgi isa) üks kõige pühamaid kohuseid on anda pärast lapse ilmaletoomist talle haridus, mis teeks ta võimeliseks täitma hästi kohustusi teiste ja iseenese vastu, mis elu tema ette seab. Aga kuigi sõnades peetakse seda üksmeelselt isa kohuseks, tahab siin riigis küll vaevalt keegi kuulda sellest, et isa tuleb sundida seda kohust täitma. Selle asemel, et nõuda isalt mingitki pingutust või ohvrit lapsele hariduse hankimiseks, on jäetud isa otsustada, kas tasuta pakutav haridus vastu võtta või mitte! Ikka veel ei tunnistata, et soetada laps ilma küllaldase väljavaateta mitte ainult tema keha ära toita, vaid teda ka vaimselt harida ja õpetada, on moraalne kuritegu nii õnnetu lapse kui ka ühiskonna vastu ja kui lapsevanem seda kohustust ei täida, siis on riigi asi hoolitseda, et see ülesanne saaks täidetud niipalju kui võimalik vanema kulul.

Kui jõutaks ükskord ühele meelele selles, et riik peab sisse seadma üleüldise kohustusliku hariduse, lõpeksid ka vaidlused selle üle, mida ja kuidas riik peaks õpetama. Praegu on see küsimus niisuguste vaidluste tõttu jäänud ainult fraktsioonide ja parteide omavahelise kemplemise objektiks, mistõttu aeg ja vaev raisatakse vaidlustele hariduse üle, selle asemel et kulutada neid hariduse enese peale. Kui valitsus otsustaks nõuda, et iga laps saaks hea hariduse, siis ei oleks tal tarvis ise vaeva näha selle eest muretsemisega. Valitsus võiks jätta lapsevanema hooleks hankida oma lapsele haridus kus ja kuidas ta soovib ning piirduda vaesemate laste õppemaksu osalise tasumisega või kõigi koolituskulude kandmisega, kui lapsel ei ole kedagi, kes seda võiks teha. Põhjendatud argumendid, mis on esitatud riikliku hariduse vastu, ei puuduta kohustusliku hariduse riiklikku maksmapanekut, vaid hariduse korraldamist riigi poolt, mis on hoopis iseasi. Et kogu rahvaharidus või suur osa sellest oleks riigi kätes, on mulle sama vastuvõetamatu nagu igale teisele. Kõik, mis on ülalpool öeldud iseloomu individuaalsuse ning arvamuste ja käitumisviiside erinevuse tähtsuse kohta, puudutab ka hariduse mitmekesisust, mis on täpselt samuti äärmiselt tähtis. Üldine riiklik haridus on vaid kaval viis vormida inimesed täpselt ühetaolisteks; et vorm, millesse ta nad valab, on niisugune, mis meeldib ülekaalus olevale jõule valitsuses – olgu see siis monarh, preesterkond, aristokraatia või kaasaegse põlvkonna enamus -, siis niivõrd kui see jõud on toimiv ja edukas, kehtestab ta despootliku võimu vaimu üle, mis loomuliku tendentsina viib samasugusele võimule keha üle. Kui riigi poolt kehtestatud ja kontrollitaval haridusel üldse õigustust on, siis peaks see ühena paljudest võistlevatest eksperimentidest olema eeskujuks ja stiimuliks, et hoida teised teataval kvaliteeditasemel. Kui just ühiskond tervikuna on tõesti nii viletsas olukorras, et ta ei saa või ei taha ise hoolitseda korralike haridusasutuste eest, ilma et valitsus peaks selle ülesande enda peale võtma, siis oleks kahest pahest väiksemana tõesti lubatav, et valitsus võtaks enda hooleks koolid ja ülikoolid, nagu ta võib võtta enda peale aktsiaseltside asutamise, kui riigis puudub eraettevõtlus, mis saaks hakkama suurte tööstusettevõtetega. Kuid üldjuhul, kui riigis on piisav arv isikuid, kes on võimelised andma haridust valitsuse teenistuses, siis needsamad isikud suudaksid ja oleksid valmis andma sama head haridust vabatahtlikkuse põhimõttel, juhul kui õpetajate tasu oleks tagatud kohustusliku hariduse seadusega ja riikliku abiga neile, kes ei ole võimelised hariduskulusid kandma.

Tõlgitud väljaandest: John Stuart Mill, On Liberty, edited by Gertrude Himmelfarb, Harmondsworth – New York – Ringwood – Markham – Auckland, 1981, lk 175-176

Ludwig von Mises

KOKKUVÕTE LIBERALISMI EDUSAMMUDEST

Ludwig von Mises (1881-1973) on poliitökonoomia austria koolkonna juhtivaid esindajaid. Tema liberalism lähtus suures osas sellele koolkonnale omasest individuaalse kasu taotlemise teooriast. Riigi sekkumine mõjub alati negatiivselt hinnatasemele, mis destabiliseerub halva majandusliku olukorra märgina. Sellest lähtuvat teaduslikku sotsialismi ümberlükkamise teooriat, mis väitis, et sotsialism on määratud nurjumisele oma ebaratsionaalse kuluarvestuse tõttu, ignoreerisid paljud intellektuaalid pikka aega, ent lõpuks tõestas see siiski oma õigsust. Ajal, mil saksa keelt kõnelevas maailmas oli vabadusmõte peaaegu täielikult kustunud, kujutas tema 1927. a väljaantud „Liberalism” („Liberalismus”) endast üht vähestest julgetest katsetest selle mõtte õigustamiseks. See raamat, mis oli kantud ekstreemselt individualistlikust etatismivastasest mõtteviisist, andis talle eelkõige USA-s, kus ta pärast natside eest põgenemist õpetajana töötas, palju mõttekaaslasi.

Liberalism.

18. ja algava 19. sajandi filosoofid, sotsioloogid ja poliitökonoomid töötasid välja poliitilise programmi, mis kujunes praktilise poliitilise tegevuse juhendiks esmalt Inglismaal ja Ühendriikides, seejärel Euroopas ja lõpuks suuremal või väiksemal määral kogu ülejäänud asustatud maailmas. Seda programmi ei viidud millalgi ega kusagil lõplikult ellu. Isegi Inglismaal, mida peetakse liberalismi kodumaaks ja liberaalsuse musternäidiseks, pole kunagi õnnestunud läbi suruda kõiki liberalistlikke taotlusi. Kogu ülejäänud maailmas on liberaalne programm üle võetud vaid osaliselt, teine ja mitte vähem oluline osa on aga tagasi lükatud kas kohe või siis jälle maha salatud mõne aja möödudes. Vaid mõningase liialdusega saab tegelikult rääkida sellest, et maailm on teinud läbi liberaalse ajajärgu. Kogu mõjujõudu pole liberalism kunagi näidata suutnud.

Liberaalsete ideede kahjuks küll liiga lühikeseks ja piiratuks jäänud valitsemisajast piisas siiski maailma näo muutmiseks. Algas suurepärane majanduslik areng. Inimese kui tootliku jõu vabastamine tema köidikuist tõi kaasa elatusvahendite hulga suurenemise ja mitmekesistumise. Maailmasõja eelõhtul, mis oli aastatepikkuse terava liberaalsusvastase võitluse tagajärjeks ja mis juhatas sisse veelgi teravama liberaalsete põhimõtete vastu võitlemise ajajärgu, oli maailm tunduvalt tihedamini asustatud, kui ta seda kunagi varem oli olnud, ja iga üksik maailmakodanik võis tunduvalt paremini elada, kui see oli olnud võimalik varasemate sajandite jooksul. Liberalismi loodud heaolu on märgatavalt vähendanud varasematel aastasadadel armutult möllanud laste surevust ja pikendanud elutingimuste paranemise tulemusena keskmist eluiga. See heaolu polnud kättesaadav üksnes kitsale valitute kihile. Maailma eelõhtul elas tööline Euroopa tööstusriikides, Ameerika Ühendriikides ja mere taga Briti dominioonides paremini ja kaunimalt kui aadlik veel mitte väga pikka aega tagasi. Tal oli piisavalt süüa ja juua, ta sai oma lastele parema kasvatuse anda, soovi korral võis ta osaleda oma rahva vaimses elus ning ta võis piisavalt annet ja jõudu omades eriliste raskusteta pürgida kõrgematesse kihtidesse. Maades, kus liberalism oli võitnud laiemat kõlapinda, ei olnud ühiskondliku püramiidi tipus need, keda olnuks eelistatud rikaste ja kõrgelseisvate vanemate järeltulijatena juba nende sünnipära alusel, vaid need, kes olid end asjaoludest soodustatuina omaenese jõul kitsastest oludest üles töötanud. Kadunud olid piirid, mis vanal ajal härrasid sulastest lahutasid. Jäänud olid vaid võrdõiguslikud kodanikud. Kedagi ei surutud tahaplaanile ega jälitatud rahvusliku kuuluvuse, veendumuste või usu tõttu. Sisuliselt oli lõppenud poliitiline ja religioosne tagakiusamine, ning kui välisest küljest rääkida, siis tuli sõdu ette nüüdsest harvem. Optimistid nägid juba koitmas igavese rahu ajajärku.

Läks aga teisiti. 19. sajand tõi liberalismile tugevad ja ägedad vastased, kellel õnnestus suur osa liberalismi saavutusi jälle kehtetuks muuta. Tänapäeval ei taha maailm liberalismist enam midagi teada. Väljaspool Inglismaad on „liberalism” kui mõiste lausa põlatud; Inglismaal leidub nimelt veel „liberaliste”, suurem osa neist on seda siiski vaid nime poolest, tõeliselt on nad pigem mõõdukad sotsialistid. Valitsev võim on tänapäeval kõigis paigus antiliberaalsete parteide kätes. Antiliberalismi programm päästis valla suure maailmasõja ja viis rahvaste eraldumiseni üksteisest impordi- ja ekspordikeeldude, tollinõuete, liikumisvabaduse piiramise ja teiste sarnaste abinõude kasutuselevõtmise tagajärjel. See omakorda viis riigid sotsialistlike eksperimentideni, mille tulemusena langes töö produktiivsus ja suurenes häda ning viletsus. Kes sihilikult oma silmi ei sulge, peaks nägema läheneva maailmamajanduse katastroofi märke. Antiliberalism viib tsivilisatsiooni üleüldise kokkuvarisemiseni.

Kui tahetakse teada, mis on liberalism ja mida see taotleb, ei piisa informatsiooni hankimiseks lihtsalt sellest, et uuritakse ajaloolistest allikatest järele, mida liberaalsed poliitikud on taotlenud ja mida läbi viinud. Seda sellepärast, et liberalismil ei ole õnnestunud kusagil oma programmi läbi viia nii, nagu see oli algselt kavandatud.

Ent ka end tänapäeval liberaalseks nimetavate parteide programmid ja tegevus ei anna meile informatsiooni tõelise liberalismi kohta. Nagu juba mainitud, mõistetakse tänapäeval isegi Inglismaa liberalismi all midagi, mis sarnaneb palju enam torismile ja sotsialismile kui vanale vabakaupmeeste programmile. Kui leidub liberaale, kes leiavad, et raudteede, kaevanduste ja teiste ettevõtete riigistamise ja isegi kaitsetollide loomise eest seismine sobib kokku nende liberalismiga, siis pole raske mõista, et asjast on järele jäänud vaid nimetus.

Niisama vähe piisaks tänapäeval liberalismi tundmaõppimiseks tema suurte loojate teostest. Liberalism ei ole lõpuleviidud õpetus, ta pole mingi jäik dogma, vaid selle kõige vastand; ta on teadusliku õpetuse rakendamine inimeste ühiskondlikus elus. Ja nii nagu poliitökonoomia, sotsioloogia ja filosoofia David Hume’i, Adam Smithi, David Ricardo, Jeremy Benthami ja Wilhelm Humboldti päevadest saadik pole jäänud muutumatuks, nii kujutab endast ka tänapäeva liberalismi õpetus midagi muud, kui ta oli seda nende meeste ajal, seejuures ei ole põhiidee tähtsus vähenenud. Juba palju aastaid ei ole keegi enam püüdnud kokkuvõtvalt selgitada liberaalse õpetuse mõtet ja olemust. Seetõttu peaks olema õigustatud meie katse söandada sellest pilti luua.

Materiaalne heaolu.

Liberalism on õpetus, mis on suunatud läbi ja lõhki inimese käitumisele selles maailmas. Ta ei pea lõppude lõpuks silmas midagi muud kui inimese välise materiaalse heaolu edendamist. Ta ei hoolitse otseselt nende seesmiste hingeliste ja metafüüsiliste vajaduste rahuldamise eest. Ta ei tõota inimesele ka õnne ja rahulolu, ta ei tõota muud kui nende soovide täitmist nii suures ulatuses, kui seda võimaldavad välismaailmast johtuvad asjaolud.

Liberalismile on korduvalt ette heidetud niisugust täielikult välist ja materialistlikku suhtumist maisesse ja mööduvasse. Nagu arvatakse, ei piirdu inimese elu ainult söömise ja joomisega. Olevat olemas ka kõrgemaid ja olulisemaid vajadusi kui söök ja jook, elupaik ja kehakate. Ka suurim maine rikkus ei toovat inimesele kunagi õnne, kui tema sisemus ja tema hing jäävad rahuldamatuks ja tühjaks. Liberalismi suurim viga olevat olnud see, et ta ei suutnud midagi pakkuda inimese sügavamatele ja õilsamatele püüdlustele.

Kuid kriitikud, kes nii arvavad, näitavad sellega vaid seda, kui kaugel täiuslikkusest ja kui materialistlik on nende endi ettekujutus sellest kõrgemast ja õilsamast. Inimpoliitika käsutuses olevate vahenditega saab inimesi muuta rikkaks või vaeseks ja rahuldada nende seesmisi sügavaimaid igatsusi. Sellisel juhul lakkavad kõik välised abivahendid funktsioneerimast. Poliitika võimuses on üksnes valu ja kannatuste väliste põhjuste kõrvaldamine; poliitika võib arendada süsteemi, mis toidab näljaseid, katab paljaid ja leiab kodututele peavarju. Kuid õnn ja rahulolu ei sõltu toidust, riietusest ja elupaigast, vaid eelkõige sellest, mida inimene oma sisemuses kannab. Mitte hingeliste väärtuste põlgamise pärast ei pööra liberalism oma tähelepanu lõplikult kõigele materiaalsele, ega seepärast, et ta oleks veendunud selles, et kõrgeim ja sügavaim inimeses ei ole liigutatav välise reguleerimise kaudu. Ta üritab välist saavutada vaid seepärast, et ta teab, et inimese seesmine, hingeline rikkus ei tule mitte väljastpoolt, vaid tema enese rinnast. Ta ei püüdle millegi muu kui siseelu arendamiseks vajalike väliste tingimuste loomise poole. Ja ei ole mingisugust kahtlust, et suhteliselt jõukalt elav 20. sajandi inimene saab oma hingelisi vajadusi kergemini rahuldada kui 10. sajandi oma, kellele ei andnud hetkekski rahu mure eksistentsi, pideva virelemise ning vaenlase poolt ähvardava ohu pärast.

Kes tõesti sarnaselt mõnedesse keskaja asiaatlikesse ja kristlikesse sektidesse kuulunutega peaks pooldama täielikku lihasuretamist, kes peaks seadma inimliku elu ideaaliks vähenõudlikkuse ja vaesuse, nagu see on iseloomulik kaladele vees ja lindudele metsas, sellele ei oska me küll midagi vastata, kui ta heidab liberalismile ette materialistlikku suhtumist. Me võime teda paluda lasta meid segamatult oma teed minna nagu me ei takista ka teda saamast õndsaks omal viisil. Olgu ta rahus oma kambrikeses maailmast ja inimkonnast äralõigatuna.

Suurem enamus meie kaasaegsetest ei jaga askeetlikke ideaale. Kes aga kord askeetliku maailma hülgab, sel pole midagi ette heita liberalismile selle püüdlustes välise heaolu poole.

Liberalismi eesmärk.

Laialt on levinud arvamus, et liberalismi eristab teistest poliitilistest suundadest see, et ta esindab ühiskonna teatava osa – omanike, kapitalistide ja ettevõtjate – huvisid, ja asetab need teiste kihtide huvidest kõrgemale. See väide pole sugugi paikapidav. Liberalism on alati silmas pidanud kõigi ja mitte iial üksnes mingisuguse erirühma heaolu. Seda püüdis väljendada inglise utilitaristide kuulus reegel: „suurima hulga suurim rõõm” ühel kahtlemata mitte kõige osavamal viisil. Ajalooliselt oli liberalism esimene poliitiline suund, mis soosis mitte väljavalitud kihtide, vaid kõigi heaolu. Sotsialismist, mis end samuti väidab kõigi heaolu poole püüdlevat, ei erine liberalism mitte eesmärgi poolest, mida ta tahab saavutada, vaid vahendite poolest, mida ta valib lõpliku sihini jõudmiseks.

Küsimus, mille üle tasub arutleda, on mõningate väide, et liberalismi edu tuleneb sellest, et ta soodustab või on ette nähtud soodustama teatud ühiskonnakihtide erihuvisid. Üks ülesannetest, mille me oleme seadnud endale liberaalse programmi tutvustamisel, on näidata, et see etteheide pole mingil juhul õigustatud. Aga neid, kes niisuguseid etteheiteid teevad, ei saa ka süüdistada kohe algusest peale ebasiiruses; on võimalik, et nad selle, meie seisukohalt küll väära väite, tões ja vaimus välja käivad. Igatahes nõustub sellisel viisil liberalismi vastu ülesastuja sellega, et liberalismi kavatsused on avalikud ja et see ei taotle midagi muud kui seda, mida väidab tahtvat.

Hoopis teine lugu on aga nende liberalismi kriitikutega, kes liberalismile ette heidavad, et ta ei lähtu mitte üldsuse, vaid üksikkihtide erihuvidest. Need on ühtaegu nii ebaausad kui ka võhiklikud. Kuivõrd nad on valinud sellise võitlusviisi, näitavad nad, et on täiesti teadlikud omaenda nõrkadest külgedest. Kuna nad edu teisiti ei suuda saavutada, haaravad nad mürgitatud relvade järele.

Kui arst teeb haigele, kes himustab toitu, mis ta tervisele võib kahjulikult mõjuda, selgeks, et ta tahtmine on pöörane, pole keegi liiga rumal, ütlemaks: „Arst ei soovi haigele head; kes haigele head tahab, peab talle lubama maitsvat toitu nautida.” Igaüks mõistab, et arst soovitab haigel loobuda mõnust, mida pakub halvasti mõjuva toidu nautimine, selleks et vältida tervise rikkumist. Ometi ei ole see ühiskondlikus elus nii. Kui liberaal laidab maha teatud populaarsed otsused sellepärast, et ta arvab, et neil võivad olla kahjulikud tagajärjed, tembeldatakse ta rahvavaenlaseks ja ülistatakse seda demagoogi, kes soovitab hilisemaid halbu tagajärgi silmas pidamata seda, mis näib olevat hetkel kasulik.

Arukas tegutsemine erineb mittearukast selle poolest, et ta nõuab ajutisi ohvreid, need ajutised ohvrid on vaid näilised, kuna hiljem osaks saav edu korvab need täielikult. Kes loobub hästi maitsvast, kuigi ebatervislikust toidust, toob vaid ajutise, näilise ohvri, ning tulemus – kahjustuse vältimine – näitab, et ta pole midagi kaotanud, vaid on hoopis võitnud. Et seda aga saavutada, on vaja ette näha oma tegutsemise tagajärgi. Demagoog lõikab sellest endale kasu. Ta vastandab enda ajutist, näilist ohvrit nõudvale liberaalile, tembeldades selle südametuks ja rahvavaenulikuks. Ennast ülistab demagoog kui inimeste ja rahva sõpra. Hädale ja viletsusele viidates oma nõuandeid jagades mõistab ta kuulajate südameid pisarateni liigutada.

Antiliberaalne poliitika on kapitali kulutamise poliitika. Ta soovitab tuleviku nimel olevikku rikkalikumalt kindlustada. See on täpselt seesama, mis toimub haigega, kelle juhtumist me rääkisime; mõlemal puhul tähendab rikkalik hetkenauding rasket katsumust tulevikus. Kui selle dilemmaga silmitsi olles räägitakse, et kalkus on filantroopiaga vastuolus, siis ollakse ebaaus ja võlts. Meie selline etteheide ei käi ainult igapäevapoliitikute ja antiliberaalsete parteide huve teeniva pressi kohta. Niisugust ebaausat võitlusviisi on tarvitanud peaaegu kõik „sotsiaalpoliitilised” kirjanikud.

See, et maailmas leidub häda ja viletsust, pole mingi argument liberalismi vastu, nagu seda kaldub oma piiratud silmaringi tõttu arvama keskmine ajalehelugeja. Tõeliselt tahab ju liberalism häda ja viletsust kõrvaldada ning ta teab vahendeid, mida soovitab kui ainuõigeid eesmärgile jõudmiseks. Kes arvab end teadvat mingit paremat või mingit muud ainuvõimalikku teed sihile jõudmiseks, see proovigu seda tõestada. Aga väide, nagu püüdleks liberaalid ainult teatava rühma ning mitte kõigi ühiskonna liikmete heaolu poole, ei asenda seda tõestust küll mingil juhul.

Tõsiasi, et häda ja viletsus on olemas, pole mingiks süütõendiks liberalismi vastu ka siis, kui maailm ajaks tänapäeval liberaalset poliitikat, ikkagi jääks lahtiseks küsimus, kas ei tähendaks mõne teise poliitika valitsemine rohkem häda ja viletsust. Seistes silmitsi asjaoluga, et tänapäeval takistatakse ja pidurdatakse antiliberaalse poliitikaga kõikjal eraomanduse sisseseadmist ja funktsioneerimist, on sellepärast loomulikult täiesti väär kinnitada, nagu näitaks see, et hetkel ei ole kõik nii nagu soovitud, liberaalsete põhimõtete ebaõigsust. See, mida liberalism ja kapitalism on saavutanud, saab arusaadavaks siis, kui võrdleme olevikku keskaja ja uusaja esimeste aastasadade oludega. Mida nad aga oleksid võinud saavutada, kui neid ei oleks segatud, võib oletada vaid teoreetilistest kaalutlustest lähtudes.

Liberalism ja kapitalism.

Ühiskonda, kus on ellu viidud liberaalsed põhiideed, tavatseme me nimetada kapitalistlikuks ühiskonnaks ja vastavat ühiskonnakorda kapitalismiks. Kuivõrd kõikjal meie majanduspoliitikas saab täheldada vaid liberalismile lähenemist kas siis suuremal või väiksemal määral, ei anna maailmas hetkel valitsev olukord meile täiuslikku pilti sellest, mida võiks tähendada lõplikult väljakujunenud kapitalism. Aga ikkagi on meie ajastu nimetamine kapitalismiajastuks igati õigustatud, kuna tänapäevaks saavutatud rikkuse võib lugeda kapitalistlike institutsioonide teeneks. Asjaolule, et suure hulga meie kaasaegsete elatustase on palju kõrgem, kui see oli olnud ainult mõnede inimpõlvede eest vaid rikastel ja eriti soosituil, võlgneme me tänu meie ühiskonnas säilinud liberaalsetele ideedele ja sellele, mida kapitalism endas kannab.

Üldlevinud demagoogiline fraas väidab muidugi hoopis muud. Kui seda uskuda, siis võiks arvata, et kõik edusammud tootmistehnika vallas tähendavad edu vaid mingile kitsale ringile, ning massid muutuvad seevastu üha vaesemaks. On vaja vaid hetk järele mõelda, mõistmaks, et kõigi tehniliste ja industriaalsete uuenduste tulemused avaldavad positiivset mõju masside vajaduste rahuldamisele. Kogu valmistoodangut tootev suurtööstus töötab otseselt ning poolfabrikaate ja masinaid tootev tööstus kaudselt laiade masside heaolu nimel. Viimase aastasaja suured tööstuslikud murrangud on nagu 18. sajandi tööstuslikud pöördedki, mida on tähistatud mitte just eriti õnnestunud sõnapaariga „tehniline revolutsioon”, avaldanud soodsat mõju esmajoones massi vajaduste rahuldamisele. Valmisriiete ja jalanõude tööstusliku tootmise ning toiduainetetööstuse areng on kogu oma olemuses osutunud massidele kasulikuks, on aidanud kaasa sellele, et mass on kaasajal palju paremini toidetud ja riides kui kunagi varem. Aga massitootmine ei hoolitse mitte ainult toidu, peavarju ja kehakatte eest, vaid ka suure hulga teiste vajaduste eest. Samuti kujutavad endast massitootmist press nagu ka filmitööstus, ning koguni teater ja muud sarnased kunstiasutused muutuvad päev-päevalt üha enam massikülastusasutusteks.

Sellest hoolimata seostatakse tänapäeval tänu innukale fakte pea peale asetavale anti-liberaalsete parteide agitatsioonile mõisted „liberalism” ja „kapitalism” maailma kasvava vaesustumise ja võimust võtva pauperiseerumisega. Siiski pole kogu demagoogial küll õnnestunud mõistete „liberaalne” ja „liberalism” väärtust nii suurel määral kahjustada, kui see seda meeleldi soovinud oleks. Lõpuks ei saa ju märkamata jätta, et vaatamata anti-liberalistliku agitatsioonitöö pingutustele kõlab neis mõisteis midagi sellist, mida kuuleb iga terve inimene, kui kostab sõna „vabadus”. Seepärast püüab antiliberaalne agitatsioon sõna „liberalism” mitte liiga tihti suhu võtta ja eelistab kõike põlastusväärset, mida ta sellele süsteemile alusetult omaseks peab, seostada mõistega „kapitalism”. Sõna „kapitalism” puhul mängib kaasa ettekujutus kõvasüdamelisest kapitalistist, kes ei mõtle muule kui enese rikastumisele, olgu kasvõi ainult oma kaasinimeste ekspluateerimise teel. See, et tõeliselt liberaalselt organiseeritud kapitalistlik ühiskonnakord on niisugune, kus kapitalisti ja ettevõtja ainukeseks teeks rikkusele on kaasinimeste eest vastavalt enese äranägemisele paremini hoolitsemine, on aga paljudele, kes on endale kapitalistidest kujutluspildi loonud, teadmata. Selle asemel, et rääkida kapitalismist siis, kui märgitakse tohutuid edusamme masside elutaseme parandamisel, räägib antiliberaalne agitatsioon kapitalismist alati vaid siis, kui räägitakse millestki, mis sai võimalikuks liberalismi tagasitõrjumise läbi. Jääb nimetamata, et kapitalism andis laiadele massidele suhkru näol maitsva naudingu- ja toiduaine. Seoses suhkruga räägitakse kapitalismist vaid siis, kui mingis riigis tõstetakse suhkru hind kartelli poolt kõrgemale maailmaturu hinnast. Kas see oleks liberaalsete juhtpõhimõtete kehtimise korral üldse mõeldav! Liberaalselt valitsevas riigis, milles ei eksisteeri tolle, ei oleks mõeldavad ka kartellid, mis võiks mingi kauba hinna maailmaturu hinnast kõrgemale tõsta.

Mõttekäik, mille abil antiliberaalne demagoogia on jõudnud selleni, et ta kõiki antiliberaalse poliitika seaduserikkumisi ja halbu tagajärgi just liberalismile ja kapitalismile ette heidab, on järgmine: lähtutakse väitest, et liberalistlikud põhimõtted taotlevad kapitalistide ja ettevõtjate huvide vastandamist ülejäänud rahvastikukihtide huvidega ja et liberalism olevat seega poliitika, mis töötab rikaste heaks ja vaeste kahjuks. Praegu on näha, et teatud eeldustel pooldab arvukalt kapitaliste ja ettevõtjaid kaitsetolle, teised jälle, nimelt relvatootjad, seisavad sõjarelvastuse eest, ning seda ollakse kohe valmis tõlgendama kapitalistliku poliitikana. Tegelikult on asi milleski muus. Liberalism ei ole mingisuguse erikihi huvisid teeniv poliitika, ta peab silmas üldsuse huvisid. Seepärast ei saa väita, nagu omaksid kapitalistid ja ettevõtjad mingit erilist huvi liberalismi eest seismiseks. Nende huvi liberalismi kaitsta on samasugune nagu igal teisel inimesel. On võimalik, et mingil üksikjuhul küll mõnede kapitalistide ja ettevõtjate erihuvid kattuvad liberalismi programmiga, ent alati vastanduvad neile teiste kapitalistide ja ettevõtjate erihuvid. Asjad pole sugugi nii lihtsad, kui seda endale ette kujutavad need, kes kõikjal „huvisid” ja „huvitatuid” haistavad. Seda, et näiteks üks riik rauatolli kehtestab, ei saa lahti mõtestada „lihtsalt”, lähtudes ainult asjaolust, et see rauatööstusele kasuks tuleb. Riigis on teistsuguste huvidega inimesi ka ettevõtjate seas, igal juhul on rauatollist tuleneva kasu nautijaiks vaid kaduv vähemus. Ka altkäemaksuga ei saa olla olnud tegemist, sest ka äraostetuid saab olla vaid vähemus ja lõpuks: miks ostavad ainult kaitsetolli töötajad kedagi ära, neile vastanduvad vabakaupmehed aga mitte? Ideoloogiat, mis võimaldab kaitsetolle, ei loo mitte need „huvitatud” ja nende poolt äraostetud, vaid hoopis ideoloogid, kes annavad maailmale ideed, mille järgi kõik suundub.

Meie ajastul, mil valitsevad antiliberaalsed ideed, mõtlevad kõik antiliberaalselt, nii nagu saja aasta eest mõtles enamus liberaalselt. Kui kaasajal paljud ettevõtjad seisavad kaitsetolli eest, siis pole tegemist millegi muu kui antiliberalismi kujunemise ja tähtsustumisega. Sellel pole mingit pistmist liberalismiga.

Tõlgitud väljaandest: Ludwig von Mises, Liberalismus, Jena, 1927, lk 1-11.

Frédéric Bastiat

VABADUS KUI KONKURENTS

Frédéric Bastiat (1801-1850), üks mõjukamaid vabakaubanduse propageerijaid 19. sajandi Prantsusmaal ja ajakirja „Journal des économistes” („Poliitökonoomide ajakiri”) väljaandja. Tema 1849. aastal ilmunud teos „Majanduslikud kooskõlad” („Harmonies économiques”), millest on võetud järgnev katkend, avaldas püsivat mõju vabakaubandusliikumisele kogu Euroopas, eriti aga Saksamaal, kus see raamat anti välja juba 1850. aastal John Prince-Smithi tõlkes. Kuigi tema stiil, mille puhul Ludwig von Mises õigusega rääkis „lugemisnaudingust”, peaks köitma ka tänapäeva lugejat, paistab siiski, et Euroopas on Bastiat teenimatult unustatud. Seevastu USA-s on tema tööd, millele on omane haruldaselt optimistlik hoiak majandusliku vabaduse võimaluste ja perspektiivide suhtes, jäänud klassikalisele liberalismile orienteeritud majandusteadlaste seas kõigutamatult populaarseks.

Poliitilise ökonoomia sõnavaras ei leidu teist sõna, mis ajaks nüüdse aja maailmaparandajaid nii marru nagu „konkurents”; et seda sõna veel vastikumaks teha, ei jäta nad kunagi lisamata epiteeti „anarhiline”. Mis tähendab „anarhiline konkurents”? Ei tea. Millega seda tahetakse asendada? Seda ma ka ei tea. Ma kuulen küll, et mulle hüütakse: „Organisatsioon! Assotsiatsioon!” Kuid mida see tähendab? Me peame selle asja ükskord ometi selgeks tegema. Ma tahan teada, millele need autorid mõtlevad rajada oma mõjuvõimu minu ja kõigi inimeste üle maa peal, sest mina tunnistan nende autoriteeti ainult siis, kui see põhineb mõistusel. Kas nad siis tahavad võtta minult õiguse kasutada oma mõistust, kui asi puudutab minu elu? Kas nad kavatsevad riisuda minult õiguse võrrelda oma teenuseid teiste heaks mulle osutatud teenustega? Kas nad nõuavad, et ma hakkaksin talitama nende tahte kohaselt ja mitte nii, nagu ma ise heaks arvan? Kui nad jätavad mulle vabaduse, siis konkurents ei kao. Kui aga mitte, siis ma olen ju kõigest nende ori. Nad ütlevad: „Assotsiatsioon saab olema vaba ja vabatahtlik.” Olgu! Aga siis oleksid assotsiatsioonid omavahel samasuguses vahekorras nagu praegu üksikisikud, nii et konkurents ei oleks kuskile kadunud. „Assotsiatsioon saab olema üleüldine.” See on küll juba liig! Mõelge ometi, praegu on ühiskonda laastamas anarhiline konkurents, ja me peame sellest tõvest paranemist ootama niikaua, kuni kõik inimesed – prantslased, inglased, hiinlased, jaapanlased, kahvrid, hotentotid, laplased, patagoonlased – on teie raamatu järgi jõudnud kokkuleppele siduda ennast alatiseks mõne niisuguse assotsiatsiooniga, mille teie olete leiutanud? Aga vaadake ette: sellega te tunnistaksite, et konkurentsi ei saa ära kaotada; ja kas te söandate väita, et nähtus, mis on hävimatu ja järelikult Jumalast seatud, võib olla õnnetuseks?

Ja mis on üldse konkurents? On see mõni niisugune asi, mis on ise olemas ja toimib iseseisvalt, nagu koolera? Ei ole, konkurents on lihtsalt surve puudumine. Kui asi puudutab mind, siis ma tahan ise otsustada, mitte et keegi teine vastu minu tahtmist minu eest otsustaks. Ongi kõik. Ja kui keegi tahab minu asemel hakata otsustama minu asjade üle, siis peab ka minul olema samasugune õigus tema suhtes. Kes ütleb, et niiviisi hakkavad asjad paremini minema? Pole mingit kahtlust, et konkurents on vabadus. Kui kaob tegevusvabadus, siis kaob võimalus ja seetõttu ka võime valida, hinnata, võrrelda; seega hävib mõistus, hävib mõtlemine, hävib inimene. Siia jõuavadki alati välja nüüdse aja maailmaparandajad, ükskõik kust otsast nad alustavad; et ühiskonda paremaks teha, hävitavad nad kõigepealt indiviidi, tuues ettekäändeks, et indiviidist tulevad kõik hädad, just nagu temast ei tuleneks ka kõik hüved.

Me nägime, et teenuseid vahetatakse teenuste vastu. Õigupoolest peab igaüks meist siin ilmas rahuldama oma vajadused iseenese jõupingutuste abil. Oletame, et keegi säästab meid mingist vaevast. Järelikult peame meie omakorda teda mingist vaevast säästma. Tema rahuldab oma jõupingutustega mingi meie vajaduse – meie peame tema heaks tegema sedasama.

Aga kes hakkab võrdlema? Sest neid jõupingutusi, vaevanägemisi, teenuseid, mida vahetatakse, peab tingimata võrdlema, et saavutada õiglane tasakaal, kui just ei taheta juhinduda ebaõiglusest, ebavõrdsusest, juhusest, ja jätta seega jällegi mängust välja inimlik mõistus. Seega on tarvis kohtumõistjat, või kohtumõistjaid. Kes seda ülesannet peaks täitma? Kas ei oleks loomulik, et vajadusi hindaksid iga kord need, kellel need vajadused on, vajaduste rahuldamist need, kes seda vajavad, jõupingutusi need, kes neid omavahel vahetavad? Kas tõesti mõeldakse tõsiselt, et me peaksime asendama valvsuse, mis on alati omane asjast huvitatud isikutele, mingi ühiskondliku autoriteediga (võib-olla maailmaparandaja enese omaga), kes siis peaks lahendama täbarad olukorrad, mis kõikjal maailmas on lugematute vahetuste käigus tekkinud? Kas ei ole siis ilmne, et see tähendaks kehtestada kõige kergestieksivam, kõige kaugeleulatuvam, kõige vahetumalt toimiv, kõige inkvisiitorlikum, kõige talumatum, kõige tõelisem, kõige sügavamale tungiv ja õnneks ka kõige võimatum despootia, mis iial mõnele pasale või muftile oleks võinud pähe tulla?

Kui aga konkurents tähendab ainult seda, et puudub teenustevahetuse kohtuniku taoline despootlik autoriteet, siis on kindel, et konkurents on hävimatu. Ebaõiglane võim võib muidugi vahetusvabadust kitsendada, piirata ja takistada, nagu ka liikumisvabadust, kuid ei saa kumbagi neist ära kaotada, sest siis ta hävitaks inimese. Niisiis jääb üle ainult uurida, kas konkurents on inimkonna tulevikule õnneks või õnnetuseks. Küsimus taandub õieti sellele: kas inimkonna loomupärane saatus on progress või regress?

Ma ei karda öelda, et konkurents, mida me võiksime väga hästi nimetada vabaduseks, on hoolimata vastumeelsusest, mida ta tekitab, ja pateetilistest rünnakutest, mis talle osaks saavad, loomupäraselt demokraatlik seadus. Kõigist seadustest, mis Looja on ette näinud inimühiskonna edendamiseks, aitab inimkonna progressile võrdsuse ja ühisomandi poole kõige paremini kaasa konkurents. Just konkurents võimaldab vähehaaval kõigil hakata osa saama hüvedest, mida loodus näis olevat tasuta kasutada andnud vaid mõnedele paikkondadele. Konkurents muudab ka ühiseks varaks kõik vaimusaavutused, millega iga sajand suurendab järgnevate põlvkondade aardeid, sest ta ei luba nõuda tasu loodusjõudude kaasabi eest, vaid sunnib vahetamisel arvestama ainult [inimeste] täiendavat tööd ja kui selle töö väärtus ei ole vastavuses tema tegeliku hulgaga ja nii see alguses alati on , siis on jällegi konkurents see, mis toimides märkamatult, kuid järjekindlalt, seab jalule õiglase tasakaalu, mis on nii täpne, et selleni ei küüniks ühegi kohtuniku tarkus oma inimliku ekslikkusega. Konkurents ei soodusta sugugi ebavõrdsust, nagu talle ette heidetakse; pigem võib väita, et igasugune kunstlik ebavõrdsus tuleneb konkurentsi puudumisest, ja kui suure laama ja paaria vahel haigutab suurem kuristik kui presidendi ja käsitöölise vahel Ühendriikides, siis tuleb see sellest, et Aasias on konkurents (ehk vabadus) alla surutud, Ameerikas aga mitte. Ja sellepärast tuleb kõigi heade asjade ärarikkumises süüdistada just konkurentsi takistamist, kuigi sotsialistid näevad kõige kurja juurt konkurentsis. Olgugi et sotsialistid ja nende poolehoidjad ei tunnista seda suurt seadust, olgugi et see seadus toimib sageli brutaalselt, ei ole siiski ühtegi teist seadust, mis mõjuks nii viljastavalt sotsiaalsetele kooskõladele, mille üldised tagajärjed oleksid nii kasulikud ja mis tõendaks nii hiilgavalt Jumala plaanide ääretut üleolekut inimeste küündimatutest ja jõuetutest ponnistustest.

Siinkohal ma pean meenutama ühiskondliku eluviisi hämmastavat, kuid vaieldamatut tagajärge, millele ma lugeja tähelepanu olen juba juhtinud, mis jääb meil aga harjumuse mõjul liiga sageli kahe silma vahele. Nimelt: hüvede kogusumma, mis langeb osaks igale ühiskonnaliikmele, on palju suurem, kui ta suudaks hankida omaenese jõupingutustega. Teiste sõnadega, meie tarbimine on ilmselt ebaproportsionaalselt suur võrreldes meie tööga. See nähtus, mida igaüks võib kergesti konstateerida, pöörates korraks pilgud iseendale, peaks minu meelest tekitama tänutunnet ühiskonna vastu, mis annab meile niisuguse võimaluse.

Kui me siia ilma tuleme, siis meil ei ole midagi peale arvutute vajaduste ja võimete nende rahuldamiseks. Esimesel pilgul paistab, et me võime pretendeerida vajaduste rahuldamisele ainult vastavalt oma tööle. Kui meile nüüd saab osaks rohkem, määratult rohkem, siis millele me võlgneme tänu selle ülemäärase osa eest? Ikka sellele loomulikule organisatsioonile, mille vastu me lakkamatult sõnades välja astume, kui me seda just otseselt hävitada ei püüa.

See nähtus on iseenesest tõesti erakordne. Seda, et mõned inimesed tarbivad rohkem kui toodavad, on väga lihtne seletada, kui nad mingil moel anastavad teiste õigusi ja võtavad vastu teenuseid, neid ise osutamata. Aga kuidas saavad seda teha kõik inimesed korraga? Kuidas on võimalik, et iga inimene, kes osaleb sugugi mitte röövellikus, vaid vabatahtlikus ja võrdväärses teenuste vahetuses, võib täie õigusega öelda: „Ma hävitan iga päevaga rohkem, kui ma suudaksin luua terve sajandi jooksul.”

Lugeja taipab, et see täiendav tegur, mis probleemi lahendab, on loodusjõudude üha tõhusam osalus tootmisprotsessis; see on tasuta kasulikkus, mis üha enam saab ühisvaraks, see on soojuse, valguse, gravitatsiooni, afiinsuse, elastsuse töö, mis on üha enam abiks inimese tööle ja vähendab teenuste väärtust, muutes nende osutamise kergemaks.

Kui nüüd lugeja arvab, et teenuste väärtus langeb otseselt ja iseenesest ainult sellepärast, et inimtööle lisandub loodusjõu abi, siis ma olen väärtuse teooria küll halvasti esitanud. Ei, see ei ole sugugi nii, sest muidu võiks öelda inglise poliitökonoomide kombel: „Väärtus on võrdeline tööga.” Kes kasutab tasuta saadaoleva loodusjõu abi, sellel on teenuste osutamine kergem, kuid see ei pane teda veel vabatahtlikult natukenegi tavalisest tasust alla laskma. Et teda selleni viia, on tarvis välist sundust, mis oleks range, kuid mitte ebaõiglane. Niisugust sundust teostab konkurents. Niikaua kui konkurents vahele ei astu, niikaua kui loodusjõu kasutuselevõtja on oma saladuse peremees, on see loodusjõud küll tasuta saadaval, ent mitte veel ühine; leiutis on ellu rakendatud, kuid vaid ühe inimese või ühe klassi kasuks. Temast ei ole veel kasu kogu inimkonnale. Maailmas ei ole veel vähimatki muutunud peale selle, et teatavat laadi teenused nõuavad nüüd vähem vaeva, aga tasuda tuleb nende eest ikka täit hinda. Ühest küljest on meil siis nüüd inimene, kes nõuab oma ligimestelt samapalju tööd nagu ennegi, kuigi ta ise enam nende heaks niipalju tööd ei tee, ja teisest küljest kogu inimkond, kes peab endiselt kulutama sama palju aega ja vaeva, et saada kätte produkti, mille valmistamise vaevast võtab nüüd loodus osa enda peale. Kui asjad peaksidki niiviisi jääma, siis tooks iga leiutis maailma uue piiritu ebavõrdsuse. Siis ei oleks jutt enam sellest, et ei saa öelda: „Väärtus on võrdeline tööga”. Ei saaks öelda isegi: „Väärtusel on tendents olla võrdeline tööga.” Kõik see, mida me eelmistes peatükkides rääkisime tasuta kasulikkusest ja kasvavast ühisvarast, kaotaks mõtte. Siis ei vastaks tõele see, et teenuste vahetamisel teenuste vastu käivad Jumala annid käest kätte pealekauba, kuni nad jõuavad adressaadini, kelleks on tarbija. Igaüks laseks maksta endale iga kord maksta peale oma töö ka loodusjõudude panuse eest, mida tal kord on õnnestunud oma teenistusse rakendada; ühesõnaga, inimkond ei oleks rajatud mitte üha kasvava ühisvara põhimõttele, vaid üleüldise monopoli printsiibile.

Ent see ei ole nii. Jumal ei ole ühelegi loodud olendile keelanud soojust, valgust, gravitatsiooni, õhku, vett, maad, taimeriigi imesid, elektrit ega paljusid muid hüvesid, mida mulle ei ole antud üles lugeda. Jumal on üksiku inimese sisse pannud isikliku huvi, mis tõmbab alati kõike ligi nagu magnet. Jumal on küllap pannud ka ühiskonnakorralduse sisse veel ühe liikumapaneva jõu, mis peab tagama, et tema annid jääksid tasuta saadaolevateks ja ühisteks, nagu nad algselt olid mõeldud. Selleks liikumapanevaks jõuks on konkurents.

Isiklik huvi on siis see taltsutamatu isikukeskne jõud, mis paneb meid taotlema ja saavutama edu, mis kannustab meid tagant progressi suunas, kuid tekitab ka soovi oma saavutusi monopoliseerida. Ja konkurents on see mitte vähem taltsutamatu inimkonnakeskne jõud, mis haarab indiviidi käest iga saavutuse, et muuta see inimkonna ühisvaraks. Kui vaadelda kumbagi jõudu eraldi, siis võib neid kritiseerida, aga koos toimides panevad nad aluse sotsiaalsele harmooniale.

Ja muuseas ei ole sugugi üllatav, et inimese kui tootja huvi, mis esindab üksikisikut, astub maailma loomisest saadik välja konkurentsi vastu, mõistab seda hukka ja püüab hävitada, võttes appi jõu, kavaluse, privileegid, sofismid, monopolid, piirangud, riikliku protektsionismi jne. Nende vahendite moraalse väärtuse põhjal võib otsustada eesmärgi moraalsuse üle. Hämmastav ja kahetsusväärne on aga see, et isegi teadus – tõsi küll, väärteadus, mida nii innukalt propageerivad sotsialistlikud koolkonnad, on inimarmastuse, võrdsuse ja vendluse nimel asunud kõige väiklasema individualismi poolele ning reetnud inimkonna huvid. Tõlgitud väljaandest: Frédéric Bastiat, Harmonies économiques, Paris, 1850, lk 404-412.

Neoliberalism

20. sajandil erineb liberalism oluliselt sellest, mida see kujutas endast 200 aastat tagasi. Tegemist ei ole enam radikaalse ideoloogiaga, vaid ideoloogiaga, mis soovitab säilitada status quo`d.

Liberalismist on välja arenenud kaks suunda:

1.Libertalism – nii vähe riiki, kui võimalik;

2. Neoliberalism – riik peab osutama teatud sotsiaalseid teenuseid, seega peab mõnevõrra sekkuma majandusse.

Kuigi neoliberalismil on mitmeid aliasi nagu “thatcherism”, “pakkumisele orienteeritud majandus”, “monetarism”, “uus klassikaline majandusteooria”, on Neoliberalism on “uus” klassikaline liberalism nii poliitiliselt kui majanduslikke aspekte vaadeldes.

Majanduslik taust

Neoliberalismi võib nimetada 19. sajandi klassikalise liberalismi variatsiooniks – siis kasutasid britid “konkurentsi ja vaba kaubanduse” ideoloogiat oma kolooniatevahelise suhtlemise huvides. Kolmekümnendate aastate töölisrevolutsioon ja kolooniatevastased mässud lämmatasid klassikalist liberalismi ja sillutasid teed keinsismile, mis 1960.ndatel asendus omakorda neoliberalismiga.

Neoliberalismi on kujundanud, edendanud ja propageerinud mitmed maailma mõjukaimatest institutsioonidest nagu näiteks Maailmapank ja IMU. Neid on toetanud ülikoolide ja valitsusasutuste aga ka valitsusväliste “mõttegruppide” esindajad, kellel on suur osakaal neoliberalismi kui ideoloogia ja neoliberalismi kui strateegia väljakujundamisel.

Neoliberalismi eripäraks on, et kõike saab hinnata, võrrelda ja isegi turuhinnas mõõta – loodus, haridus jms. olulised ja üldjuhul hindamatud valdkonnad on omandanud efektiivsuse mõõte – rahaühiku eest peab saama piisavalt vastet, muidu ei ole asi tasuv.

Liberalism Eestis

Liberalismi seostatakse tänapäeval eelkõige demokraatlike põhimõtetega- see tähendab, et esimene ei toimi ilma viimaseta. Kuigi isikuvabaduse arendamine ( liberalismi üks põhieesmärke) oli ärkamisaja liikumiste alustalasid, on Eestil demokraatiaga(liberalismiga) ajalooliselt vähe kogemusi. Liberaalne poliitiline suund arenes Lääne- Euroopas välja 15.sajandi humanistlikkust mõtlemisviisist, mis oli suuresi suunatud kiriku omavoli vastu. Selle põhiideeks Euroopas oli läbi personaalsete, sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste võimaluste suurendamise laiendada indiviidi valikuvabadust. Ärkamisaeg oli nii mõtteviisi edasikandjaks kui ka takistajaks. Eesti rahva enesemääratlemispüüdu ja natsionalismi võib 19.sajandi keskpaigas pidada liberaalse mõtteviisi eeltingimuseks. Näiteks Eesti rahvusluse ideestik kujunes Suure Prantsuse revolutsiooni ideede, saksa klassikalise filosoofia ja romantismi mõjul ja õhutusel. Teisalt tähendas rahvusluseks olemine kõlbelist normi ja kohustust ning polnud tegelikult mingi valikuvabaduse küsimus. Rahvuslaste meelest polnud mingi kultuuriline või muu identsus võimalik väljaspool etnilist identsust. Nii olime siis kaasaegses mõistes liberalismist veel kaugel. Hiljem arenesid Euroopas liberalistlikud ideed välja kujunevast keskklassist. Industrialiseerimine ja kapitali kiire areng soosis parempoolsete ja uuendusmeelsete ideede arengut. Klassikalise liberalismi ideed (negatiivne vabadus) levisid eriti anglo-saksi maades. Eestis tekkis laialdane eraomandus, kui selline peale esimest Maareformi ( Asutava Kogu pool 10.oktoobril 1919.a). Kui tekkis jõukamad talupojad, kujunesid neil ka huvid (partei). Seega on liberalismi väljakujunemine olnud pikem protsess, olles pidevalt muutunud koos sotsiaalsete muutustega ühiskonnas.

Poliitiline kultuur on Eestis väga noor, arenedes välja just rahvusluse tasandilt. 19.sajandi algul puudus Eestis piisavalt kompetentne poliitiline eliit ja rahva aktiivsete rühmade võime ning tahe ühiskonna elus ise kaasa lüüa oli väike. 20.sajandi alguse erakondade poliitilised dokumendid olid sageli ebamäärased. Kõige parempoolsemaks erakonnaks peeti Põllumeeste Kogu, mis muutus aja jooksul jõukama talurahva ja põllumajandusega seotud linnakodanluse parteiks. 1930.aastate alguseks oli kahekümnendate aastate eesti poliitilisele mõttele iseloomulik heitlikkus ja nooruslikkus asendumas stabiilsusega. Rahva seas pooldati aina rohkem autoritaarsemat-kõva -käe poliitikat. Pärast Konstatin Pätsi ja Johan Laidoneri teostatud riigipööret 12.märtsil 1934 aastal vastandusid poliitilises võitluses valimisringkonnad ning demokraatlik opositsioon. Tartus ilmuva ajakirja “Tänapäev” ümber koondus suur osa pätsi reziimiga opositsioonis olevaid poliitikuid. Kirjastades nende vaateid ja hinnanguid, sattus ajakiri tihtipeale tsensuuri hammasrataste vahele. Niimoodi piirati demokraatia arengut veelgi. Põhivabaduste tsensuur: eelkõige sõna- ja koosolekuvabaduse, rääkimata ausatest demokraatlikest valimistest, olid peidetud demagoogia ja välise sära taha. Nagu Tammsaare ühes tolleaegses artiklis kokku võttis: ” Autokraatial on üks “voorus”, mis hulki meelitab: ta on aupaistelisem kui demokraatia ja hulk armastab edevat aupaistet ” ( “Vaba Maa” Nr.194.20.8.1934.)

Kaheksakümnendate lõpus alanud rahvaliikumist võib samuti mõnes mõttes pidada ärkamisajaks. Sarnaselt 19.sajandi keskpaigaga iseloomustab ka taasiseseisvumisele eelnenud aega sellele kaasa aidanud ravaliikumine, mille foonil tekkinud organisatsioonid (MRP-AEG, Eesti Muinsuskaitse Selts) arenesid hiljem poliitilisteks jõududeks. Parempoolse kaldega organisatsioonid kasvasid välja Kodanike Komiteede Eesti kongressi suunast. 1991-1994.aasta augustini iseloomustabki liitude ja ühenduste jätkuv asutamine rahvaliikumiste varemetel. Muutusi tingis 1995. a Riigikogu valimiste valimisseadus, mille järgi valimistel võisid osaleda otse või valimisliiduna parteid, mitte aga ühendused, liidud ja vähepoliitilised organisatsioonid. Teoreetiliselt ning ideoloogiliselt ei määratlenud parteid end parem-vasakskaalal .Leidmata vihjeid organisatsioonide programmidest ning valimisplatvormidest, avaldusid tegelikud hoiakud konkreetsete sündmuste ja hääletamistega parlamendis. Näiteks Eesti kroonile üleminek, omandireform ning erastamine tõi erakondade vasak-parempoolsuse aina rohkem päevakorrale. Siiski, eraomanduse vähese mõju tõttu olid parteid ebakindlad ka paljudes teistes majandusküsimustes. Erakondadel polnud vaja end varemalt nii kindlalt määratleda, kuna neil polnud välja kujunenud kindlat sihtgruppi või kihti ühiskonnas, keda esindada. Keskklassi polnud kujunenud või ta oli veel liiga nõrk.

Eestit kui noort demokraatiat iseloomustab veel ka parteide paljusus ja eriti suur killustatus 1995.aasta Riigikogu valimiste ajal. . Põhjuseks peetakse tolle aja huvigruppide paljusust ning huvide spetsiifilisust. Olukorra ühiskonnas muutus pidevalt ning keset kiiret arengut ei suutnud valijad kindlalt määratleda oma sotsiaalseid ja majanduslikke eesmärke. Samas polnud kujunenud ka kindlat usaldusväärsust konkreetse partei ja üldse poliitikute vastu. Nii pidid spetsiifilised parteid järgnevatel valimistel maailmavaatelisemaks muutuma, et konkurentsis püsima jääda. Peale 1992. aasta valimisi ei suutnud 25% küsitletutest siduda enda valitud kandidaati kindla erakonna või valimisliiduga. (Raitviir 1996) Kuigi ühiskonna politiseeritus oli kõrge, oli poliitilise teadlikkuse rahva hulgas madal. Inimesed käsitlesid poliitikat isikukesksena , mitte ideekesksena. Suureks puuduseks peetakse 1992.aasta Riigikogu valimiste avalikustamist. Hiljem on seda kõvasti parandatud. Ka on rahva politiseerituse tase viimaste aastatega aina kahanenud, kuid parteid esindavad aina kindlamat kontingenti ühiskonnas.

Kui toetuda programmilistele seisukohtadele, võib kõige puhtamaks liberaalseks parteiks pidada Eesti Reformierakonda . Ta ühendab endas algselt Eesti Liberaaldemokraatlikku Partei (asutatud 9.märts 1990) ja 13.nov. 1994.aastal loodud Eesti reformierakonda. Seda näitab ka toetajaskonna stabiilsus 1999.aasta Riigikogu valimistel. Kuigi esinduskogus ei saadud oodatud kohti, pole võrreldes 1995.aasta valimistega toetajaskond põhimõtteliselt muutunud. Reformierakonna programmis ( vastu võetud 10.mai 1997) on selgelt väljendatud liberaalse ühiskonnakorralduse pooldamist. Toetades paremliberaalset majanduspoliitikat, peetakse riigi põhiülesandeks majandustegevusele õiguslike aluste loomist (proportsionaalne tulumaks, vaba konkurents ja avatud turud, eraomandus ja omandireformi kindel läbiviimine). Välispoliitikas pooldab ta Eesti liitumist Euroopa julgeoleku ja majandusorganisatsioonidega ( NATO ja Euroopa Liit). Erakonna populaarsus on viimase kolme aasta jooksul püsinud 10-15% vahel Eesti kodanike hulgas.

Igal üksikul maal omab liberalistlik liikumine olenevalt valitsusvormist erinevaid väljundeid. Uurides presidenti kui institutsiooni funktsioonide muutusi läbi Eesti nelja põhiseaduse on kergem seletada ka demokraatia arengut Eestis ning põhjendada liberaalse mõtteviisi populaarsust. Teatavasti võeti 1920.aasta konstitutsiooni aluseks sajandi alguses maailmas kehtivad liberaalsemad põhiseadused ( Ameerika, Šveitsi ja Prantsusmaa). Esimese põhiseadusega anti suur võim Riigikogule, omamata üldse riigipea institutsiooni. Paljuparteilisus ning suutmatus ülemaailmses majanduskriisis midagi korda saata teravat poliitilist olukorda järsult ning ühiskondlikul tasandil ( nagu tol ajal noortes demokraatiamaades kombeks) tõusis nõudlus kõva käega riigijuhi järele. 1933. Aasta VAPS`ide põhiseaduses anti presidendile suuremad volitused ning seda võib pidada isegi autokraatlikuks. Taasiseseisvunud Eesti Põhiseaduslikul Assambleel oli valida 4 variandi vahel: arendades edasi 1920.aasta konstitutsiooni ( puhas parlamentarism); võtta vastu muudatustega 1938.aasta konstitutsioon ; või viimast üldse mitte muuta; ning neljas variant oli tolleaegse justiitsministri Raidla esitatud põhiseaduseelnõu, mis nägi samuti presidendi institutsiooni taastamist. Viimane võetigi vastu pärast 28.juuni referendumit 1992.aastal. Neljandas Põhiseaduses erineb riigipeale antud võim oluliselt eelnevatega. Esimene ( 1920) põhiseadus oli puhtalt parlamentaarne, ning täidesaatvale võimule (presidenti polnud) ei antud piisavalt võimu või volitusi taltsutamaks poliitilisi kemplemisi Riigikogus. 1933.aasta konstitutsiooniga loodud presidendi institutsioon oli küll tugevam kui tolle aja Weimari Vabariigis, võimaldades riigipeal üsna iseseisvalt otsustada valitsuskabineti moodustamise üle, kuid seadusealgatuslik võim oli üsna piiratud. 1938. aasta põhiseadusejärgset presidenti võib juba võimutäiuse poolest võrrelda Ladina -Ameerika presidentidega 1992. aastal vastu võetud konstitutsioon püüdis vältida varemtehtud vigu. Oluline oli võimuorganite vahekord, mis välistaks ühe liiga suurt otsustamisõigust. Näiteks see, et presidendi ametisolek kestab kauem kui Riigikogul, ning, et teda võib tagandada vaid siis, kui ta on toime saatnud kuriteo tugevdab tervet süsteemi, tagades järjepidevuse kahe parlamendi vahelise valitsuskabineti moodustamise ajal. Samuti ei või Eesti President võrreldes 1920.aasta põhiseadusega riigikogu laiali saata ,vaid teatud tingimustes kuulutab ta lihtsalt välja uued valimised. Võrreldes 1933 ja 1938.aasta põhiseadusega on riigipealt võetud ka võimalus oluliselt muuta seaduseloomet. Need pendeldamised parlamentarismi ja presidentalismi äärmuste vahel näitavad palju, kuidas demokraatia on arenenud. Noore demokraatiana oli Eestil puhta parlamentarismiga negatiivseid kogemusi ( mitte nii unikaalne nähtud tolle aja Euroopas). Kuigi 1933.aasta põhisedust ei saa nimetada mittedemokraatlikuks, polnud võimustruktuurid siiski kindlalt määratletud. Kes kontrollis valitsust, kas president või parlament? 1938: aasta põhiseadus ei toonud selles vallas mingit selgust. 1992. Aasta konstitutsioon omab küll teatud kontrolli parlamendi üle, kuid ainult teatud instantsides.

Larry Diamond jagab demokraatia arengu Euroopas kolmeks faasiks: pikka ja aeglaseim 1828- 1926; järgmine laine toimus aastate vahemikus 1943- 1964. Neile mõlemile järgnes oma tagasilöök, vastavalt 1922-1942; 1961-1975. Kolmanda lainena tõid nad välja 1974-1995. Uute demokraatlike riikide tekke kõige pingelisem aeg oli 1980-90 tel !992 aastal 191 riigist 117(61,3%) pidasid end formaalselt demokraatiateks.

Eestit on peetud reaalselt vabaks ( Freedom House Survey), kuid edasine areng eeldab ka teatud poliitilist kultuuri arengut läbi pikema perioodi( koostööd valimisringkondade vahel, välja kujunenud poliitilist eliiti ning samuti rahva poliitilist teadlikkust oma otsuste tegemisel) Samuti eeldab liberaalne ühiskond kõrgelt arenenud tsiviilühiskonda, mis Eestis on veel lapsekingades.

KASUTATUD KIRJANDUS:

1) Lee Kendall Metcalf “The Evolution of Presidental Power in Estonia”, Journal of Baltic Studies, Vol.29, No 4

2) Larry Diamond ” Is The Third Wave Over?”, Journal of Democracy, volume 7, No 3 July 1996

3) Tiina Raitviir “Eesti üleminekuperioodi valimiste (1989-1993) võrdlev uurimine, TAK, Tallinn 1996

4) Mati Laur, Ago Pajur, Tõnu Tannberg “Eesti Ajalugu II” Tln.1997

5) “Poliitilise mõtte arengust 1930-1940 ” Jaan Tõnissoni Instituut

Klassikaline liberalism

Liberalism on poliitiline filosoofia, mille eesmärkideks on indiviidi vabaduse, kodaniku- ja poliitiliste vabaduste ning teiste inimõiguste konstitutsiooniline rakendamine, samuti majanduse korraldamine laissez-faire põhimõttel, kaasa arvatud vabakaubandus. Liberalismi 5 peamist põhimõtet on: individualism, parlamentarism, võimaluste võrdsus, reformism ja antiklerikalism. Liberalismiideoloogia aluseks, erinevalt konservatiivsest ideoloogiast, on optimistlik usk inimese enesetäiustamise ja progressiivse arengu võimalusse.

Liberalismi tekkele andis tõuke feodaalse ühiskonna lagunemine Euroopas. Liberalismi juured pärinevad 18. sajandi ratsionalismi ja humanismifilosoofiast ja rajanevad eeldusel, et kõik inimesed on sünnilt vabad ja võrdsed. Seetõttu peab liberalismiideoloogia vajalikuks ühiskonna sellist korraldust, mis ei piiraks, vaid tagaks üksikisiku vabaduse. Liberalismist kui poliitilisest ideoloogiast saab rääkida alates 19. sajandist.

Klassikaline liberalism

Klassikaline liberalism põhineb 17.- 18. sajandil levinud loomuõiguste teoorial, ning on selgelt individualistlik. Tuntuimaks loomuõiguse teoreetikuks, kelle ideesid on kasutanud ka liberaalidd, on John Locke. Tema arvates on inimese loomuõigusteks elu, vabadus ja varandus. Locke arvates eksisteerib riik kodanike jaoks, mitte vastupidi, riigi ülesanne on garanteerida oma kodanikele tema loomuõigused. Liberalismiideed võitsid esimest korda seadusandluses 1688. Aastal Inglismaal, kui parlament võttis vastu Õiguste seaduse (Bill of Rights). Edasine võidukäik väljendus Ameerika Ühendriikide konstitutsioonis (1789) ja Suure Prantsuse Revolutsiooni aastail Asutava Kogu poolt vastu võetud Inimese ja kodanikuõiguste deklaratsioonis (1789). Prantsusmaal arendas Locke’i ideesid edasi Suure Prantsuse Revolutsiooni juhtfilosoof Voltaire. Tema nõudmisteks olid usuline tolerantsus, tsensuuri keelustamine ja seaduslikel alustel tegutsev riik, mis võitleb sotsiaalset arengut ja indiviidi vabadust takistavate jõududega. Teiseks klassikalise liberalismi aluseks oli utilitarism. Teoreetikud Jeremy Bentham ja John Stuart Mill pidasid inimese juures peale loomuõiguste oluliseks ka inimese püüdlust saavutada rahulolu. Liberalismiideoloogia üheks nurgakiviks peetakse ka klassikalise majandusteooria loojaid Adam Smithi ja David Ricardot. Smith väidab, et majanduselu areneb kõige paremini siis, kui riik väldib sekkumist ettevõtjate majandustegevusse, jätab ettevõtjaile tegevusvabaduse ning laseb kaupadel takistamatult ringelda, hoidudes ülemaäärastest maksudest või tollidest. Seda põhimõtet laiendab liberalism ka kogu ühiskonnaelule tervikuna. Liberalismi majanduslikuks loosungiks oli aga 18. sajandil Prantsusmaal arenenud majandusteadusliku suuna põhimõte – laissez faire, laissez passer (pr. k. laske valmistada, laske käibida). Klassikalise liberalismi üks olulisemaid tunnuseid on usk negatiivsesse vabadusse. Iga inimene peab selle järgi olema vaba vahelesegamistest ja tal peab olema võimalus tegutseda nii, kuidas ta soovib. Inimese täieliku vabaduse rakendumise üks tingimus on võimalikult vähe riiki. Riik peab olema tagamaks korda ja kontrollimaks seaduste täitmist. Kapitalismi arenemine tõi liberalismi kriisi. Leiti, et liberalism soosib eelkõige võimukaid majandusgruppe ja aitab kaasa ebavõrdsuse süvenemisele. Selle tulemusena areneski välja positiivne liberalism, mille tuntuim esindaja on Thomas Hill Green. Tema pooldas positiivset riigi sekkumist, mis seisneb monopolide tekkimise takistamises, inimeste kindlustamises töövõimetuse, haiguse, töötuse ja vanaduse ees.

Daatumid

Maailm:

  • 1640-1660 Inglise Kodanlik Revolutsioon
  • 1690 John Locke “A Second Treatise of Government”
  • 1776 “Ameerika iseseisvusdeklaratsioon”
  • 1776 Adam Smith “The Wealth of Nations”
  • 1789-1799 Suur Prantsuse revolutsioon
  • 1919-1920 Pariisi Rahukonverents
  • 1948 ÜRO Inimõiguste ja põhivabaduste deklaratsioon
  • 1952 Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamine
  • 1992 Maastrichti leping

Eesti:

  • 1850 algas Eestimaal talude päriseksostmine
  • 1905 revolutsioon Venemaal
  • 1917 Ajutise Maanõukogu kokkukutsumine
  • 1920 Eesti Vabariigi (esimese) põhiseaduse vastuvõtmine
  • 1989 NSVL Ülemnõukogu võttis vastu seaduse Balti riikide majanduslikust iseseisvusest
  • 1991 Riigipöördekatse läbikukkumine Moskvas
  • 1991 Omandireform
  • 1999 Ettevõtete investeeringute vabastamine tulumaksust

Inglismaa Kodanlik Revolutsioon

Kukutas Inglismaal monarhia, kõrvaldas võimult feodaalaadli, kehtestas vabariikliku korra ning tõi võimule kodanluse ja kapitalismiga seotud maaomanikud-uusaadli (džentri). Revolutsioonile oli 16.saj. ja 17.saj I poolel eelnenud hoogne majanduse arenemine ning kapitalistliku tööstuse tekkimine. Kapitalistlikud ringkonnad taotlesid majanduse alal tegevusvabadust. Revolutsiooni tulemusena kaotati Inglismaal mõned ühiskondlikud institutsioonid ning kõrvaldati kaubanduse ja tööstuse arenemise peatakistused.

John Locke “A Second Treatise of Government”

John Locke´i peetakse oluliseks filosoofiks just valgustusideede ja liberaalse mõtteviisi arendajana. Oma teoses “A Second Treatise of Government” tõstatas ta esimestena küsimuse inimeste põhivabadusest ning sealhulgas ka eraomandusest. Locke eristas selgelt poliitilise võimu ning omandisuhted, mis on setud eraomandiga. Ta ei rääkinud ainult piiratud parlamendi võimust vaid ka võimude lahususe printsiibist.

Ameerika Iseseisvusdeklaratsioon

4.juulil 1776.aastal 13 Põhja-Ameerikas asuva Inglise koloonia poolt vastuvõetud dokument, olles ametlik alus Ameerika Ühendriikide loomisele (kuigi iseseisvus kuulutati Kongressi poolt välja kaks päeva varem). Kuulus on ta eelkõige oma teise paragrahvi poolest, kus öeldakse selgelt, et kõik inimesed on sündinud võrdsetena, omades teatud õigusi, mida ei saa ära võtta (life, liberty, the pursuit of happiness), õigused, mis on sõltumatud igasugusest valitsejast, ning , mida riik peab ka inimestele tagama (mõjutused John Locke´ist).

Adam Smith ” The Wealth of Nations”

Teos, mis kirjutati 1776. aastal on kuulsaks saanud nn. nähtamatu käe teooria poolest. Smith peab majanduse ja rikkuse aluseks efektiivset tööjõu jaotust ning pooldab vabakaubandust. Nähtamatu käe teooria seletab, et viies ellu oma isiklikke ambitsioone peavad inimesed paratamatult tegema koostööd üldise hüve suurendamiseks. Selleks kõigeks on vaja vaba ühiskonda, riigi minimaalset sekkumist indiviidi elus.

Suur Prantsuse revolutsioon

Revolutsioon, mis muutis Prantsusmaad alatiseks. Ta oli läbinud tee absolutistlikkust riigist konstitutsiooniliseks monarhiaks, edasi konstitutsiooniliseks vabariigiks, radikaalseks vabariigiks, konservatiivse direktooriumi võimaluseks, sõjaväeliseks diktatuuriks ja siis keisririigiks. Prantsusmaa oli ülistanud valgustusajastu ideaale ja rahva suveräänsust, oli tõeliselt ümberkujundanud rahvusvahelise elu ning segi ajanud kogu 19. sajandi poliitika Euroopas ja hiljem kogu maailmas. Ta andis jõudu liberaalidele nende pealetungis absolutismile, mis haaras 19.saj.Euroopa. Samuti oli ta tunnistajaks maailma esimesele kokkupuutele tänapäevase natsionalismiga.

Pariisi Rahukonverents

I maailmasõja võitnud riigid kohtusid Pariisis, et leppida kokku sõjajärgses korralduses ja seada tingimused lüüasaanud keskriikidele. Kuigi konverents algas suurte lootustega liberaalsele ja koostööaltile rahulepingule, lõppes see teravustega endiste liitlaste vahel. Konverentsil käis võitlus enesemääramise küsimuses ning tunnustati Austria impeeriumi järglasriike. 28.juunil kirjutati alla Versailles`e rahulepingule, mida peetakse ka vana korra lõpetamiseks Euroopas. Rahuleping hõlmas endas ka Rahvasteliidu lepingut, mis moodustati ühise julgeoleku nimel vältimaks tulevikus rahvusvahelisi sõjalisi konflikte.

ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioon

1948.aastal vastu võetud ÜRO Hartale järgnes samal aastal ülddeklaratsioon, ÜRO esimene seisukohavõtt inimõiguste valdkonnas. Üldist arusaama, et inimõiguste ulatuse kindlaksmääramine kuulub riikide sisekompetentsi, sundis muutma rassi-, rahvus- ja poliitiliste gruppide ebainimlik jälitamine fašistlikul Saksamaal ja stalinlikus Nõukogude Liidus. Deklaratsioonist sai eeskuju teistele analoogsetele regionaalsetele dokumentidele, nagu Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioon. Olulisematest vabadustest näeb deklaratsioon ette mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse, samuti sõna- ja ühinemisvabaduse. Nähakse ette ka igaühe õigus eraomandile ning liikumisvabadus. Juriidilisest aspektist ei ole ta rahvusvahelise õiguse allikas, kuid on selleks saanud rahvusvahelise praktika ja heaks tavaks olemise kaudu. On tavaks, et riigid tunnustavad rahvusvahelise õiguse esmasust siseriikliku õiguse ees, ning nende vastuolu korral antakse prioriteet rahvusvahelisele õigusele.

Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamine

Rajati 1952. aastal Belgia, Hollandi , Itaalia, Luksemburgi, Prantsusmaa ja Saksamaa lepinguga. Esimene tõsine samm Euroopa integratsiooni poole. Andis söe- ja teraseressursid riikidevälise juhtimisorgani võimu alla ja seadis sihiks tollide kaotamise nendes võtmetööstusharudes, aga ka oli poliitilise liidu loomine. Algselt oli pearõhk asetatud majandusintegratsioonile. 1967 liideti kokku kolme ühenduse institutsioonid (lisaks Euroopa aatomienergiaühendus Euratom ja Euroopa Majandusühendus EEC)

Maastrichti leping

Euroopa Liidu lepingu ametlik nimetus, jõustus 1. novembril 1993.aastal. Lepinguga jõustusid Ühtse Euroopa Akti ettepanekud, mille sihiks oli tollivaba ning täielikult integreeritud, kapitali ja tööjõu liikumise piiranguteta ühisturg. Kutsus üles võtma aastail 1997-99 kasutusele ühtset raha ning ajama kooskõlastatud välispoliitikat. Maastrichti leping on vaid üheks järgnevaks sammuks teel Euroopa konstitutsiooni suunas ning ta toetub ajaloo poolt pärandatud struktuuridele ning moodustab üldise raamlepingu erinevatele integratsioonietappidele (muudatused ja täiendused kolmele olemasolevale lepingule; õigus- ja siseküsimuste alase koostöö sätted; ühise välis- ja julgeolekupoliitika sätted ning sotsiaalpoliitikat puudutavad erireeglid).

Talude päriseksostmine

Aleksander II suured uuendused vabastasid eesti talupoja teoorjusest, andsid talle vallaomavalitsuse ja õiguse oma talu päriseks osta. Ideoloogiliselt sai vene 60-ndate aastate vabameelne ja rahvuslik vaim üheks algtõukeks Eesti rahvuslikule ärkamisele.

1905. aasta revolutsioon

Jaapani sõja katustest tekkinud revolutsiooniliikumine jõudis Eestisse teatava hilinemisega, kuid sattus siin siiski vastuoludest ülesküntud pinnale. Ta tõi Eestisse uue ajajärgu, mida võib nimetada sotsiaalseks ärkamiseks. Vabanemist ei oodatud mitte ainult ametlik Venemaa valitsusvõimudelt, vaid ka nende vastasrinnalt. Eesti rahvuslikuks programmiks sai omaseaduslik autonoomia.

Ajutise Maanõukogu kokkukutsumine

Märtsi lõpuks 1917.aastal avaldati Ajutise valitsuse määrus Eestimaa kubermangu valitsemise ajutise korra kohta. Selle kohaselt ühendati Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa üheks rahvuslikuks kubermanguks. Valimiste teel pidi moodustuma Ajutine Maanõukogu, mille valimised toimusid mais. Pärast autonoomia saavutamist kujunesid välja esimesed Eesti poliitilised erakonnad. Juuli algul tuli esmakordselt kokku Maapäev, mis oli esimeseks parlamentaarseks rahvaesinduseks Eestis.

Eesti Vabariigi esimene põhiseadus

Võeti vastu 15.juunil Asutava Kogu poolt. Põhiseadusega kehtestati demokraatlik valitsemiskord ning laialdased kodanikuõigused. Neist olulisemad olid kodanike täielik võrdsus seaduste ees. Tagati isikupuutumatus ning sõnavabadus. Koostamisel järgiti mitmete demokraatlike Euroopa konstitutsioonide sätteid. Kuigi sellele järgnesid veel 3 põhiseadust, mõni vähem demokraatlik kui teine, ei kaldutud demokraatiast oluliselt kõrvale.

Balti riikide majanduslik iseseisvus

1989.aastaks valmis ulatuslik majandusreformide kava, mille alusel Eesti NSV Ülemnõukogu võttis sama aasta mais vastu seaduse “Eesti isemajandamise alused”. Majandusuuendused olid suunatud kehtiva käsumajandussüsteemi lammutamisele IME kontseptsiooni arendust kujutas endast ka E. Savisaare majandusprogramm, mille elluviimisel liberaliseeriti järk-järgult hinnad ja muudeti olemasolev rahandussüsteem. Sellega pandi alus majandusuuenduste jätkumisele ka tulevikus.

Riigipöördekatse Moskvas 1991

Riigipöördekatse välistas senised läbirääkimised keskvõimuga ning andis Eestile ajaloolise võimaluse riikliku iseseisvuse taastamiseks.

Omandireform

1991.a. jõustus Eesti Vabariigis Omandireformi Aluste Seadus. Seadus eesmärk on omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Omandireform (maareform) on riikliku tähtsusega ülesanne, mille riik on omavalitsusele delegeerinud (erinevalt omavalitsuse enda pädevusest, volitustest, mis on täieulatuslikud ja eksklusiivsed). Reformi läbiviimiseks on loodud omandireformiamet.

Ettevõtete investeeringute vabastamine tulumaksust

Radikaalne samm maksukoormuse vähendamiseks – ettevõttesse jääva raha vabastamine tulumaksust. Maksuvabastus ei hõlma ettevõttest väljaviidavat raha – dividende maksustatakse endiselt määraga 26%. Oluline roll Eesti ettevõtluskeskkonna parendamisel ning (Euroopa kontekstis üli-)liberaalse majanduspoliitika elluviimisel. Jõustub 1.jaanuarist 2000.

Kasutatud kirjandus:

Eduard Laaman “Eesti iseseisvuse sünd I” Tallinn 1990.
Mati Laur, Ago Pajur, Tõnu Tannberg “Eesti ajalugu II” Tallinn 1997
Nigel Ashford “Principles for a free society” 1999-09-03
Euroopa Liit: Euroopa Liidu Maastrichti lepingu sisu,1995
Cathal J. Nolan “Maailma poliitika leksikon” Tallinn 1999-09-03
Iain McLean “The Consise Oxford Dictionary of Politics” Oxford University Press 1996